Murdmaasuusatamine – kas harrastus ka sinu jaoks?

„ÄRGAKE!” KANADA-KORRESPONDENDILT

„LANGLÄUFER LEBEN LÄNGER” – „Suusatajad elavad kauem”. Nii kõlab üks tuntud saksa kõnekäänd, mis näitab, kui väärtuslikuks peavad paljud talvespordiala suusatamist. Maades, kus talviti esineb rohkelt lund, läbivad tihtilugu lumiseid maastikke risti-rästi suusarajad. Mõningates riikides on suur hulk asulaid rajatähistega varustatud ning paljud suusarajad on valgustatud, nii et inimestel on võimalik suuskadega kodu ja töökoha vahet sõita.

Kui enne 1960. aastaid harrastasid murdmaasuusatamist suhteliselt vähesed, siis viimastel aastatel on see saavutanud populaarsust paljudes maailma paikades. Mõningate hinnangul tegeleb juba ainuüksi Põhja-Ameerikas selle spordialaga igal aastal neli miljonit inimest. Milles peitub suusatamise võlu? Põhiliseks teguriks on selle harrastusega seotud vähesed kulutused ja selle suhteline lihtsus. Näiteks mäesuusatamisega võrreldes on murdmaasuusatamine nii mõneski mõttes märksa vähem nõudlik spordiala. Mäesuusataja vajab kallist erivarustust ja -riietust. Ta peab reisima spetsiaalselt hooldatud suusanõlvade juurde, kus tal tuleb tõenäoliselt osta kallis mäepilet ja seista pikkades tõstukijärjekordades. Samuti eeldab mäesuusatamine mingil määral atleetlikkust, mida paljudel algajatel aga ei ole. Seevastu murdmaasuusatamisega saab tegeleda praktiliselt igaüks ja seda mistahes vanuses. Vaja on ainult kümmekond sentimeetrit värsket lund, natuke harjutamist ning paar suuski, suusasaapaid ja -keppe, mis ei maksa eriti palju.

Murdmaasuusatamine võib pakkuda reibastava elamuse. Suuskadel saab minna peaaegu  kõikjale, kuhu süda iganes ihaldab – sõita mööda põlde ja niitusid, üle jäätunud järvede ja ojade, metsavaikuses ning lumistes orgudes. See annab hea võimaluse mõlgutada omi mõtteid, vestelda usaldavalt Loojaga ning tänada teda elu imede eest. Talv annab Jehoova Jumala loodule ainulaadse näo. Sätendav lumikate muudab maastiku idülliliseks. Maa näib olevat nõnda värske ja puhas, otsekui alles ootaks avastamist. Läbi härmatanud metsa liuglemine mõjub rahustavalt nii hingele kui ka meelele. Igapäevane masinamüra vaibub pikkamööda ja peagi on kuulda ainult suuskade sahinat.

Kui käia suusatamas koos pere või sõpradega, võib see olla tore seltskondlik väljasõit, mis inimesi omavahel liidab. Põhja-Euroopa maades on mõningatel perekondadel kombeks sõita rongiga paarkümmend kilomeetrit oma asulast eemale ja suusatada seejärel üheskoos koju tagasi.

Ajalugu

Mõni võib arvata, et murdmaasuusatamine on alles üsna uus harrastus, kuid see pole sugugi nii. Aastal 1927 leiti Norra saarelt Rødøyalt tuhandete aastate vanused kaljujoonised. Üks neist kujutab kütti, kes kannab ilmselt jänesemaski. Kütt paistab liuglevat väga pikkadel suuskadel. Hiljem avastasid töölised Skandinaavia turbarabadest sadu väga heas korras muistseid suuski. Suusatamine oli vanal ajal põhjamaades põhiliseks liikumisviisiks pikkadel ja lumistel talvedel. See oli sedavõrd tihedalt seotud sealsete rahvaste igapäevaeluga, et inimesed koguni kummardasid suusajumalat ja -jumalannat. Jäljed nendest ammustest paganlikest  uskumustest on säilinud paljudes tänapäeva Norra ja Rootsi asulate nimedes. Isegi nimetus Skandinaavia võib viidata suusatajate jumalannale Skadele.

Ehkki suusatamine on põhjamaalaste elus mänginud olulist rolli juba sajandeid, hakati murdmaasuusatamist rahvusvahelise spordialana populariseerima alles 19. sajandist peale. Sel ajal täiustasid norralased oma traditsioonilisi suuski, andes neile peenema kuju ja teravama nina. Nad töötasid välja ka kanna ja varvaste kinnitusrihmade süsteemi, mis sai nüüdisaegsete suusasidemete eelkäijaks. Varsti hakati Lõuna-Norra keskosa mägipiirkonnas Telemarkis võistlusi korraldama. Arvatakse, et seal peeti esimene protokollitud suusavõistlus, kus mõõdeti ka aega. Võitja läbis viiekilomeetrise distantsi umbes 30 minutiga. Murdmaasuusavõistlused saavutasid peagi pärast seda Põhja-Euroopa maades suure populaarsuse, kuid muule maailmale sai see spordiala tuntuks tänu ühele teisele sündmusele.

Aastal 1888 korraldas norra maadeuurija Fridtjof Nansen ekspeditsiooni Gröönimaale, läbides saare suuskadel. Hiljem kirjutas ta oma uurimisretkest raamatu, mis 1891. aastal tõlgiti nii inglise, prantsuse kui ka saksa keelde. Tema jutustus, mis kirjeldas vaevarikast reisi läbi kõleda arktilise maastiku, sütitas Victoria ajastu lugejaid. See tekitas nende meeltes romantilisi kujutluspilte metsiku tühermaa vallutamisest.

1960. aastatel hakati laialdaselt korraldama perekondlikke suusaturismireise. Rajati spetsiaalseid murdmaasuusakeskusi. Töösturid panid inimeste suurenenud suusahuvi tähele ja tõid turule uut, täiustatud suusavarustust. Mängu astus koguni mood, nii et murdmaasuusatamine muutus lausa moeasjaks. Üldsuse nõudlus suusatamispiirkondade järele pani paljusid linnavalitsusi kõvasti rabelema, et saada enda käsutusse igasuguseid maa-alasid, sealhulgas golfiväljakuid ja linnaparke, kuhu oleks võimalik suusaradasid rajada.

Kasulik füüsisele

Murdmaasuusatamist peetakse üheks ohutuimaks rahvaspordialaks. Ehkki kukkudes võib end kergelt nikastada, tuleb tõsiseid vigastusi selles spordis harva ette. Tavaliselt juhtub neid ainult siis, kui murdmaasuusataja läheb sõitma kõrgetele ja järskudele mäenõlvadele.

 Kuna murdmaasuusatamisega seotud liigutused on sujuvad ja rütmilised, on liigeste ja lihaste ülekoormuse või trauma oht väga väike. Spordiarstid soovitavad sageli murdmaasuusatamist ravina neile, kes on joostes või jalgrattaga sõites end vigastanud. Suusatamine on üks väheseid tegevusi, mille käigus inimene rakendab peaaegu kõiki oma põhilisi lihasgruppe, nii et seda sporti harrastades võib saada põhjaliku treeningu. See avaldab väga head mõju südame ja kopsude tööle ning tavaliselt on aktiivsetel suusatajatel vererõhk ja pulss madalamad kui kehaliselt mitteaktiivsetel inimestel. Seepärast peetakse murdmaasuusatajaid maailma ühtedeks parima vormiga sportlasteks.

Lisaks sobib murdmaasuusatamine oma väikese vigastuste riski ja sujuvate dünaamiliste liigutuste tõttu ideaalselt ka vanematele inimestele. Mõningates Põhja-Euroopa maades on üsna tavaline vaatepilt näha eakaid väljas suusatamas.

Kuna suusatades toodab inimese organism tohutul hulgal soojust, võib ta vaatamata suhteliselt külmale ilmale end päris hästi tunda. Ka kõige külmematel päevadel võistlevad suusatajad õhukeses võistluskombinesoonis ja sageli ilma kinnasteta. Ent asjaarmastajad peaksid oma käsi-jalgu külma eest siiski hoolega kaitsma. Kogenud suusatajad panevad enamasti selga mitu kihti riideid, kõige alla midagi villast või sünteetilist ning peale midagi vihma- ja tuulekindlat. Niiviisi saavad nad ise oma kehatemperatuuri ja enesetunnet reguleerida, vajaduse korral tuleb neil vaid mõni riideese ära võtta või selga panna. Lapsevanematel tasub hoolega jälgida, et nende lapsed oleksid korralikult riides, kuna laste väike keha külmub märksa kiiremini kui täiskasvanu oma. Kuna nende soojuskadu naha pinnalt toimub väga ruttu, võib neil kergesti külmakahjustusi tekkida.

Rikasta oma talveelamusi

„Kes oskab käia, oskab ka suusatada”, on levinud fraas suusatajate hulgas, kuna see spordiala hõlmab käimisele üsna lähedasi liigutusi. Ehkki see väide peab mõningal määral paika, oleks paljudele meist kasulik veeta tund-kaks kogenud suusaõpetaja käe all. Suusakeskused pakuvad nii era- kui rühmatunde ning lühikese ajaga võib algaja saada selgeks murdmaasuusatamise põhitõed: lausikul sõidu, üles- ja allamäge mineku ning muidugi selle, kuidas peatuda. Kui juba need põhioskused on ette näidatud, on enamik inimesi valmis minema maastikule suusatama.

„Miski muu ei tugevda sedavõrd lihaseid ega muuda keha nii tugevaks ja nõtkeks” kui suusatamine, ütles Fridtjof Nansen aastal 1890. Ehk hakkab see spordiala sullegi meeldima. Igal juhul võib see väga palju rikastada sinu talveelamusi.

[Pildid lk 24, 25]

Murdmaasuusatamine on suhteliselt odav harrastus, millega võivad tegeleda igas vanuses inimesed

[Pilt lk 26]

Vossist (Norra) leitud muistsed suusad

[Allikaviide]

Foto: © Universitetets kulturhistoriske museer, Eirik Irgens Johnsen

[Pilt lk 26]

Kaljujoonis suusatajast

[Allikaviide]

Foto: Inge Ove Tysnes/Syv søstre forlag