Tõde populaarsete pühade kohta

NÕIAD ja vaimud, kõrvitsad ja lõkked, kommid ja vembud – need on halloween’i välised kergesti äratuntavad tunnusjooned. Mis aga peitub halloween’i ja teiste selliste pühade taga? Halloween’i kutsutakse ka kõigi pühakute päeva eelõhtuks. Selle väidetavalt kristliku nimega püha päritolu on aga tegelikult pühadusest üsna kaugel. Õpetlased ütlevad, et halloween’i juured ulatuvad koguni eelkristlikusse aega, mil Suurbritanniat ja Iirimaad asustasid muistsed keldid. Keldid, kes kasutasid kuukalendrit, jaotasid aasta kaheks aastaajaks – pimedaks talveks ja valgeks suveks. Täiskuu ajal, mis oli kõige lähemal 1. novembrile, tähistasid keldid püha, mille nimi oli samhain, mis tähendab ’suve lõppu’. *

Keltide aasta alguspüha tähistati suve lõpus, mil saak oli koristatud ning kariloomad karjamaalt ulualla toodud. Keldid  arvasid, et siis kui päevad lühenevad, tuleb päikesele mitmesuguste riituste ja ohvritega uut jõudu anda. Vana aasta lõpus kustutati kõik tuled, sümboliseerimaks selle surma, ning uue aasta algust pühitseti pühade lõkete süütamisega ja kõik kogukonna liikmed võtsid neist lõketest sütt, et oma kodus uuesti koldesse tuli süüdata. Neid lõkkeid, mida meenutavad tänapäeval Suurbritannias tähistatav Guy Fawkesi õhtu ja Brasiilias peetavad juunikuised pidustused, tehti ka selleks, et peletada eemale kurje vaime.

Arvati, et samhain’i ajal avaneb eesriie, mis lahutab inimesi üleloomulikust maailmast, ning head ja kurjad vaimud uitavad siis mööda maad ringi. Surnute hingi usuti pöörduvat koju tagasi, mistõttu neile pandi välja toitu ja jooki, et neid lepitada ja õnnetust eemal hoida. Seega tänapäeval, kui lapsed riietuvad vaimudeks või nõidadeks ja käivad majast majja kommi nõudmas või trikiga ähvardamas, jätkavad nad teadmatult samhain’i muistseid rituaale. Jean Markale kommenteerib oma raamatus „Halloween, histoire et traditions” („Halloween’i ajalugu ja kombed”): „Sellega, et lapsed võtavad vastu kosti, loovad nad sümboolselt vennalikud sidemed nähtava ja nähtamatu maailma vahel, ilma et nad ise sellest aru saaksid. Seepärast ongi halloween’i maskeraadid ... tegelikult religioossed tseremooniad.”

Kuna inimesed arvasid, et tõkked füüsilise ja üleloomuliku maailma vahel on kadunud, uskusid nad ka seda, et inimesed saavad vabalt siseneda vaimude maailma. Seega oli samhain eriti soodus aeg heita pilk tuleviku saladustesse. Abielu, haiguste või surma ennustamiseks kasutati nii õunu kui ka pähkleid, mida peeti pühade puude viljadeks. Näiteks pandi märgistatud õunad veevanni. Arvati, et noored mehed ja naised, kel õnnestus ainult suu abil õunast kinni haarata, võisid niiviisi ära tunda oma tulevase kaasa. Selline ennustusviis elab praegugi edasi õunte püüdmise mängu näol, mida mängitakse halloween’i ajal.

Samhain’i iseloomustasid ka joomingud ja ohjeldamatu käitumine. „Tavapärased väärtushinnangud heideti kõrvale või siis pöörati lausa ümber,” ütleb Markale. „See, mis oli muidu keelatud, oli siis lubatav  ja vastupidi.” Halloween peegeldab praegugi sellist vaimu, mis on kahtlemata ka üks peamisi põhjusi, miks see püha järjest enam poolehoidu võidab. Teatmeteos „The Encyclopedia of Religion” kirjeldab tänapäeva halloween’i kui „aega, mil täiskasvanud võivad ületada kultuurilisi piire ja unustada iseenda, andudes sel õhtul kergemeelsetele tegudele. Seega on keltide püha peamine tunnusjoon – iga-aastane põgenemine tavaelu reaalsusest ja nõuetest – säilinud isegi kahekümnenda sajandini”.

Usuline vastasseis

Pärast 19. sajandi kartuliikaldust võtsid iiri immigrandid halloween’i ja selle kombed kaasa Ameerika Ühendriikidesse. Sealt on see püha möödunud aastatel Euroopasse tagasi tulnud. Siiski ei suhtu mitte kõik inimesed halloween’i kasvavasse populaarsusesse heakskiitvalt. Näiteks märgib ajaleht „Le Monde”: „Halloween, mis langeb kokku kõigi pühakute päeva ja hingedepäevaga (1. ja 2. november) ja mis võib need isegi asendada, teeb rõõmsaks poepidajad, kuid valmistab suurt muret vaimulikele.”

Kiriku esindajad Prantsusmaal on tundnud muret selle pärast, et traditsiooniliste katoliku kiriku pühade asemel on hakatud pidama halloween’i, mis on nende arvates märk paganlusse pöördumisest. Prantsusmaa Katoliku Piiskoppide Konverentsi esindaja Stanislas Lalanne’i arvates moonutab halloween elu ja surma tähendust. Nice’i piiskop Jean Bonfils ütles, et sellel pühal ja selle rituaalidel pole mingit seost nende Vahemereäärse ja kristliku kultuuriga, ning ta hoiatas katoliiklasi selle püha eest, mis on tema meelest kogu maailma satanistide kõige tähtsam pidustus.

Clermont-Ferrand’i piiskop Hippolyte Simon, kes kommenteerib seda, kuidas prantslased on hakanud katoliiklike kommete järgimise asemel pidama paganlikke pühi, märgib: „Näib, nagu otsiks prantsuse ühiskond mingisugust rahvalikku usku, mis asendaks kristliku sümboolika.” Ta kirjutab: „Halloween’i ajal mängitakse surnuid, kelle vaimud tulevad inimesi  kummitama ja surmaga ähvardama. Kõigi pühakute päeval me kinnitame aga, et lahkunud on elus ning et me ühineme nendega Jumala Linnas.” („Vers une France païenne?”)

Samamoodi innustas ka Itaalia Milano kardinal Carlo Maria Martini itaallasi mitte hülgama katoliiklikke pühasid, öeldes: „[Halloween] on võõras meie traditsioonidele, millel on tohutu väärtus ning mida tuleb jätkata. Hingedepäev on püha, mis kuulub meie ajalukku. See on hetk, mil avaneb igavese elu lootus, hetk, mil Issand aitab meil mõista, et maapealne elu pole ainus elu.” Kahtlemata arvavad paljud siirad katoliiklased sedasama. Kuid kas on halloween’il ja hingedepäeval tõesti nii selgepiiriline vahe, nagu võib nendest kommentaaridest järeldada? Mida näitab nende katoliiklike pühade tausta põhjalikum uurimine?

Pühaks muudetud maskeraad

Teatmeteos „The Catholic Encyclopedia” defineerib kõigi pühakute päeva kui püha, mil „austatakse kõiki pühakuid, nii tuntuid kui ka tundmatuid”. Teise sajandi lõpus hakkasid nimikristlased austama neid, kes olid surnud märtrisurma, arvates, et need märtrid on juba koos Kristusega taevas, ning palvetasid nende poole, et need kostaksid nende eest. Püsivalt seati märtrite mälestamine sisse 609. või 610. aasta 13. mail *, mil paavst Bonifatius IV pühitses Rooma Panteoni, kõigi jumalate templi Maarjale ja kõigile märtritele. Markale kommenteerib: „Rooma jumalate koha võtsid endale võidutseva religiooni pühakud.”

Novembrikuusse tõsteti see püha paavst Gregorius III ajal (731–741), kes pühitses Rooma kabeli kõigile pühakutele ning seadis nende austamise päeva 1. novembrile. Miks ta seda tegi, pole täpselt teada, kuid ta võis nii toimida selle tõttu, et samal kuupäeval tähistati Inglismaal juba sarnast püha. Nagu märgib „The Encyclopedia of Religion”, „jäi samhain keltide seas populaarseks pühaks terves ristiusustatud Suurbritannias. Sealne kirik püüdis juhtida inimeste huvi paganlikelt kommetelt kristlikele, lisades kalendrisse samhain’iga samale kuupäevale kristliku püha. [––] Keskaegne kõigi pühakute päeva mälestamine võis levida Inglismaalt kõigisse teistesse ristiusu kirikutesse”.

Markale märgib, et tol ajal kasvas iiri munkade mõju kogu Euroopas. „New Catholic Encyclopedia” teeb ka järgmise tähelepaneku: „Iirlased seadsid alati kuu esimesele päevale tähtsaid pidustusi, ning kuna 1. november oli ka keltide talve algus,  võis see olla sobiv kuupäev, mil tähistada kõigi pühakute päeva.” Lõpuks, aastal 835, muutis paavst Gregorius IV selle üleüldiseks kirikupühaks.

Hingedepäeva, mil loetakse palveid, aitamaks kõigil puhastustules olevatel hingedel pääseda taevasesse õndsusesse, tõstsid 2. novembrile 11. sajandi Prantsusmaa Cluny mungad. Kuigi hingedepäev on näiliselt katoliiklik püha, on selge, et lihtinimeste meeltes valitses selle püha suhtes ikkagi segadus. Teatmeteose „New Catholic Encyclopedia” sõnul „oli keskajal levinud arvamus, et sellel päeval võivad puhastustules olevad hinged ilmuda virvatulede, nõidade, kärnkonnadena jne”.

Kuna kirik ei suutnud oma karja liikmete südamest paganlikke uskumusi välja juurida, peitis ta need lihtsalt „kristliku” maski taha. Seda fakti rõhutab „The Encyclopedia of Religion”, öeldes: „Kristliku kõigi pühakute püha ajal mälestatakse nii tuntuid kui ka tundmatuid kristlikke pühakuid, nii nagu samhain’i ajal austati keldi jumalaid.”

Populaarsed pühad ja sina

Kui palju peaks süvenema halloween’i ja teiste selliste pühade musta minevikku? On ju halloween enamiku inimeste arvates lihtsalt aeg, mil saab end maskeerida ja lõbutseda. Kuid kas ei peaks vanemad tundma muret selle üle, kas nende laste meelelahutus on ülesehitav ja kahjutu?

Ühelt Prantsusmaa 20-aastase tööstaažiga kooliinspektorilt küsiti, millist mõju avaldab halloween väikestele lastele. Ta ütles: „Ma kardan, et kui lapsed käivad majast majja ja ähvardavad täiskasvanuid selleks, et maiustusi saada, võib see neile avaldada pikaajalist kahjulikku mõju. See võib arendada neis isekust ja enesekesksust. Nad näevad, et pealekäimise, nõudmise, ähvardamise ja hirmutamisega võivad nad saada seda, mida tahavad.” Seepärast peaksid vanemad endalt küsima, mida nende lapsed sellise püha tähistamisega õpivad.

Pole üllatav, et paljude perede meelest on laste nõudmistele järeleandmine ning maiustuste ja kostüümide ostmine kulukas ettevõtmine. „Halloween ... pole püha,” tähendab Robert Rochefort, Prantsusmaa Elutingimuste Uurimiskeskuse peadirektor, „see on kaubandussündmus.” Halloween täidab jõulude-eelse ostuvaheaja.  Teisisõnu on see veel üks päev aastas, mis paneb inimesi raha kulutama, kuigi paljudel juhtudel nad ei saaks seda endale lubada. Kas selles suhtes peaks tõesti enamusele järgnema?

Kristlaste seisukohta halloween’i ja muude sääraste pühade suhtes mõjutab aga veelgi rohkem tõik, et need on läbi imbunud paganlusest. Apostel Paulus kirjutas: „Ma ei taha, et teil oleks osadust kurjade vaimudega. Te ei või juua Issanda karikat ja kurjade vaimude karikat” (1. Korintlastele 10:20–22). Samuti esitas ta küsimuse: „Mis on ühist õigusel ülekohtuga? Mis on ühist valgusel pimedusega? Kuidas sobib Kristus ühte Beliariga? Või mis osa on usklikul uskmatuga?” (2. Korintlastele 6:14–16). Niisiis mõistab Piibel hukka selle, et paganlikele kommetele tõmmatakse ette kristlik mask.

Peale selle hoiatab Piibel ka spiritismi eest (5. Moosese 18:10–12). Kuigi enamik neid, kes pühitsevad halloween’i, väidavad, et nad ei täida saatanlikke kombeid, ei tohiks me siiski unustada seda, et vanal ajal oli see püha läbi põimunud okultismiga. Seepärast võib see viia spiritismiga tegelemiseni eriti just noori, keda on kerge mõjutada. Paganlikel riitustel ja traditsioonidel, mis on seotud spiritismiga, pole kohta kristlikus jumalateenistuses; need pole kaugeltki mitte ohutud.

Lõpuks põhinevad halloween, kõigi pühakute päev ja hingedepäev uskumusel, et surnud kannatavad kuskil või et nad saavad elavatele mingil viisil kahju teha. Piibel aga näitab selgelt, et sellised tõekspidamised pole õiged, öeldes: „Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi” (Koguja 9:5). Sel põhjusel annab Piibel nõu: „Tee oma jõudu mööda kõike, mida su käsi suudab korda saata, sest surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!” (Koguja 9:10). Kuna surnud pole teadvuse juures ja ei saa seepärast kellelegi kahju teha ega ka ise kannatusi kogeda, pole meil mõtet neid karta. Ka palved nende aitamiseks on täiesti kasutud. Kas see tähendab, et meie surnud omastel pole mingit lootust? Ei. Piibel kinnitab, et tuleb „õigete ja ülekohtuste ülestõusmine” (Apostlite teod 24:15). *

Teadmistega kaasneb valikuvabadus. Meil pole võimalik teha tarku otsuseid, kui me ei tea kõiki fakte. Millise otsuse teed sina, olles saanud neist artiklitest teada fakte halloween’i kohta?

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 6]

Halloween toetab valeuskumust, et surnud elavad edasi

[Väljavõte lk 7]

Keltide ennustamisriitused on säilinud halloween’i mängudes

[Pilt lk 6]

Halloween on saanud alguse keldi pühast, mil austati tõenäoliselt valgusejumalat Lugi

[Pilt lk 6]

Surnuaed vanade keldi ristidega

[Pildid lk 6, 7]

Õunte suuga haaramine on üks keldi päritoluga mänge

[Allikaviide]

Ajakirjast: The Delineator October 1911

[Pilt lk 8]

Paavst Bonifatius IV pühitses paganliku Rooma Panteoni Maarjale ja kõigile kiriku märtritele

[Pildid lk 9]

Millist mõju avaldab halloween sinu lastele?

[Pilt lk 10]

Tõelised kristlased tunnevad rõõmu ülesehitavast perekondlikust meelelahutusest