Ühtne vennaskond on kõigutamatu

„ÄRGAKE!” EL SALVADORI KORRESPONDENDILT

EL SALVADORI TABAS 2001. AASTA 13. JAANUARI HOMMIKUL KELL 11.34 MAAVÄRIN, MILLE VÕIMSUSEKS MÕÕDETI 7,6 MAGNITUUDI RICHTERI SKAALA JÄRGI JA MIDA OLI TUNDA PANAMAST KUNI MEHHIKONI. PALJUD EI UNUSTA ILMSELT KUNAGI, MIDA NAD TEGID SEL AJAL.

„KUI kõige hullem raputus vaibus, vaatasime üles ja nägime, kuidas mäetipp lõhenes ning seejärel otsekui tardus mõneks sekundiks,” meenutab Miriam Quezada. „Mu tütar karjus: „Ema! Jookse, jookse!”” Siis varises üks mäenõlv kokku ja langes nende poole. Nueva San Salvadori ehk Santa Tecla kogukonnas Las Colinases hukkus umbes 500 inimest ning hävis umbes 300 maja.

„Ma olin just enne maavärinat kodunt lahkunud ja ootasin bussipeatuses,” meenutab Roxana Sánchez. „Kui värin vaibus, ulatasin ühele  prouale maast koti kätte ja mõtlesin, et lähen parem tagasi koju, muidu hakkab perekond mu pärast muretsema.” Kui Roxana ümber nurga pööras, nägi ta, et tema tänav lõppes järsult otse mudamäe jalamil. Tema maja oli kadunud!

Kiire abi

El Salvadoris on tunnistajaid kokku üle 28 000 ja selles katastroofipiirkonnas piki Salvadori rannikut elab tuhandeid Jehoova tunnistajaid. Kuigi paljud polnud veel ise traumast toibunud, keskendusid nad kiirelt teiste abistamisele. Jehoova tunnistajate reisiv ülevaataja Mario Suarez, kes teenib Santa Teclas, jutustab: „Umbes tund pärast maavärinat helistati mulle ja paluti abi. Mõned kristlikud vennad ja õed olevat oma majasse kinni jäänud. Kohe organiseeriti tööle grupp vabatahtlikke.

Mõtlesime, et ehk on mõned seinad kokku varisenud ning meil tuleb lihtsalt rusud kõrvaldada ja valmistada väljapääs lõksujäänute vabastamiseks. Ent mitte keegi meist ei kujutanud ette õnnetuse ulatust. Õigupoolest oli nii, et kohale jõudes küsisime, kus need majad siis on. Meie õuduseks öeldi, et me seisame just nende peal. Majad olid kuni teise korruseni mattunud kolme meetri sügavuselt maa alla. See oli kohutav!”

Pärastlõuna jooksul tuli naabruskonna kogudustest ligi 250 Jehoova tunnistajat sinna piirkonda appi. Vabatahtlikud üritasid meeleheitlikult leida ellujäänuid, abiks vaid kirkad, kühvlid, plastnõud ja paljad käed. Ent Santa Teclas suudeti päästa väga vähesed. Sadade hukkunute hulgas, kes olid tonne kaaluva mulla all kas lämbunud või puruks muljutud, oli ka viis Jehoova tunnistajat.

Organiseeritud päästetööd

Päästetöödes osalesid kogu riigi Jehoova tunnistajate kogudused. Comasagua, Ozatláni, Santa Elena, Santiago de María ja Usulutáni linnas olid paljud Jehoova tunnistajad kaotanud oma kodu. Kuningriigisaalid ja kodud muudeti kogumiskeskusteks. „Toetus oli tohutu,” sõnab reisiv ülevaataja Edwin Hernández. „Vennad tõid toitu, riideid, madratseid, ravimeid ja isegi raha matusekuludeks.”

Abistamiskomitee, mille oli määranud Jehoova tunnistajate kohalik harubüroo, moodustas gruppe vähem kannatada saanud kogudustest, et hoolitseda raskemalt kahjusaanute esmaste vajaduste eest. Moodustati 10- kuni 20-liikmelised Jehoova tunnistajate  töörühmad, kes tegelesid vajalike remonditöödega.

Jehoova tunnistajate regionaalsed ehituskomiteed, kes tavaliselt korraldavad kuningriigisaalide ehitust, organiseerisid ehitusrühmi, kes valmistaksid ajutised elamispaigad neile, kelle kodu oli täielikult hävinud. El Salvadoris tõusis lainepleki hind pööraselt ning Guatemala Jehoova tunnistajate harubüroo kinkis seda suures koguses. Ameerika Ühendriikide ja Hondurase harubüroo kinkisid prusse varjualuste sõrestiku jaoks.

Selle kibeda töö ajal jätkusid värinad. Terved kogukonnad magasid tänavatel presendi ja vanade linade all. Inimeste närvid olid viimseni pingul. 12. veebruariks oli registreeritud kokku 3486 järeltõuget.

Teine suur maavärin

2001. aasta 13. veebruari hommikul kell 8.22, üks kuu pärast esimest maavärinat, tabas El Salvadori keskosa teine maavärin, mille võimsuseks mõõdeti 6,6 magnituudi Richteri skaala järgi. Veel kord tuli Jehoova tunnistajatel kibekiiresti korraldada pääste- ja abitöid. Kogudusevanem Noé Iraheta jutustab: „Koguduse raamatu-uurimisgruppide juhatajad pidid tegema kindlaks, kas nende grupi liikmed on väljaspool ohtu.”

San Vincente ja Cojutepeque linnad ning nende äärelinnad said kõvasti kannatada. San Pedro Nonualco, San Miguel Tepezontesi ja San Juan Tepezontesi linnad olid rusudes. Candelaria ja Cuscatláni olid peaaegu täielikult purustatud, sealne kool varises kokku, mille tagajärjel hukkus rohkem kui 20 last. Kohalik Jehoova tunnistaja Salvador Trejo meenutab: „Umbes tunni aja pärast kuulsin tänaval hüüdu: „Vend Trejo!” Algul ma ei näinud tolmu tõttu midagi. Siis äkki ilmusid välja Cojutepeque Jehoova tunnistajad. Nad olid tulnud vaatama, kuidas meil olukord on.”

Seegi kord organiseeriti naaberkogudused pakkuma hädavajalikku abi teises õnnetuses kannatanutele. Nad järgisid esimese sajandi Makedoonia kristlaste eeskuju, kes soovisid, et ka neil oleks eesõigus anda teistele, kuigi neil endilgi oli kitsas käes. Näiteks Santiago Texacuangose linna koguduses valmistasid esimese maavärina ajal raskeid kaotusi kogenud tunnistajad sooja toitu, mida nad viisid oma vendadele San Miguel Tepezontese ümbruskonnas.

Kokku hukkus El Salvadori maavärinates arvestuste kohaselt üle 1200 inimese ning naabermaal Guatemalas hukkus teadete kohaselt veel kaheksa inimest.

 Abitöid hinnatakse

Jehoova tunnistajate organiseeritud jõupingutusi kannatanute aitamisel tunnustasid ka teised päästerühmitused. Riikliku hädaabikomitee sõiduk tuli abisaadetisi jagama kuningriigisaali, kus pakuti inimestele peavarju. Organisatsiooni esindaja teatas: „Kõigist varjualustest, mida oleme külastanud, on see esimene korralik. Selle eest tuleb teid küll kiita!” Mitte keegi ei tungelnud veoauto ümber, nagu oli juhtunud teistes keskustes. Eelkõige hoolitseti seal selle eest, et eakad inimesed abisaadetised kätte saaksid.

Jehoova tunnistajad ei aidanud päästetöödega vaid oma kaasusklikke. San Vicentes näiteks leidsid kümned naabruskonna mittetunnistajad peavarju kuningriigisaali territooriumil. Regina Durán de Cañas sõnas: „Siin Jehoova tunnistajate kuningriigisaalis on inimestel kullast südamed. Nad avasid väravad ja ütlesid: „Tulge aga sisse”, ja siin me oleme. Isegi öösel valvavad nad kordamööda, kui meie magame.”

Ehitustööde korraldamine

Pärast purustuste ulatuse kindlakstegemist tehti harubüroole soovitus vajaminevate  elamute kohta. Hakati ehitama ajutisi maju neile, kes olid kaotanud oma kodu. Lisaks remonditi neid maju, mis olid vaid osaliselt kahjustunud. Töökad ja tublid ehitusmeeskonnad said suure tähelepanu osaliseks, kui naabrid tulid nende tööd jälgima.

Üks naine, kes arvas, et töölised on linnavalitsuse ammu lubatud abivägi, tuli nende juurde kaebama, et mitte keegi pole tulnud appi koristama tema maja rususid. Naabrilapsed selgitasid talle: „Ei, proua, need pole linnavalitsuse saadetud mehed. Nemad on Kuningriigist!” Üks teine mittetunnistaja Moisés Antonio Díaz kommenteeris: „On tore oma silmaga näha, kuidas Jehoova tunnistajad aitavad hädalisi. See on väga ühtne organisatsioon ning tänu Jumalale on neil head tahet aidata meid, vaeseid inimesi. Ma olen töötanud nendega koos ja kavatsen seda jätkata.”

Üks õde, kellele ehitati ajutine maja, nuttis, kui ta sõnas: „Minu abikaasal ja mul pole sõnu, et kirjeldada meie tänu – kõigepealt Jehoovale ja siis neile vendadele, kes hoolimata sellest, et nad meid ei tundnud, tulid kiiresti appi.”

Aprilli keskpaigaks olid Jehoova tunnistajad ehitanud maavärinas kannatanutele 567 ajutist maja ning lisaks oli peaaegu 100 perekonda saanud materjali oma kannatada saanud maja remontimiseks. Kui hädasolnud peredel oli lõpuks võimalik maja uks enda järel kinni panna ja kaitsev katus pea kohal, pöörasid Jehoova tunnistajad tähelepanu 92 kuningriigisaalile, mis vajasid remonti või taastamist.

Elu läheb jälle rööpasse

Peale majade ja kodude ehitamise olid paljud iseäranis tänulikud selle eest, et neid ehitati üles ka vaimselt ja emotsionaalselt.

„Sellistes olukordades, kus tõuked üha jätkusid, oli hetki, mil mu närvid täitsa üles ütlesid, ent vennad olid mulle pidevalt toeks oma südamlikkuse ja julgustusega,” sõnas varem mainitud Miriam. „Kus me oleksime ilma oma vendadeta?”

Koguduse korralduste kaudu ilmnenud Jehoova armastav hool innustas paljusid maavärina ohvreid üllataval kombel. Comasaguas said esimese maavärina aegu peaaegu kõigi Jehoova tunnistajate majad kahjustatud või purustatud. Ent sealsest 17 tunnistajast 12 andis aprilliks ja maiks avalduse osaleda täisajalises teenistuses ning kaks neist on siiani korrapärased täisajalised teenijad.

Kogudused Cuscatláni departemangus (piirkond, mis sai teise maavärina ajal kõige enam kahjustada) pidasid märtsis erikokkutuleku, kus oli rekordarv kohalviibijaid – 1535 inimest ning 22 ristiti. Hoolimata sellest, et nii paljud olid just kaotanud oma kodu, annetati kokkutuleku korraldajate üllatuseks kokkutulekusaali heaks tähelepanuväärses koguses raha.

Korrates paljude tänusõnu, märkis tunnistaja San Vicentest: „Ma olen küll lugenud väljaannetest, kuidas organisatsioon on tegutsenud hädaaegadel, kuid nüüd olen seda ise kogenud, ning ma olen tõesti tundnud vennaskonna toetust. Me oleme näinud kristlikku armastust tegudes. Missugune eesõigus on küll kuuluda sellise ühtse rahva hulka!”

[Pilt lk 23]

Maavärinast põhjustatud maalihe mattis Las Colinases enda alla rohkem kui 300 maja

[Allikaviide]

Alumised pildid lk 23–25: Courtesy El Diario de Hoy

[Pilt lk 24]

Külaelanikud kasutasid päästetöödel kirkasid, labidaid ja ämbreid

[Allikaviide]

Courtesy of La Prensa Gráfica (photograph by Milton Flores/Alberto Morales/Félix Amaya)

[Pilt lk 25]

Tepecoyo kuningriigisaali rusud

[Pilt lk 26]

Tepecoyo vennad püstitasid kärmelt peavarju, kus nad said koosolekuid pidada

[Pildid lk 26]

Tunnistajad taastasid kiiresti kuningriigisaalid ja ehitasid rohkem kui 500 ajutist maja

[Pilt lk 26]

Tänulik üksikema ja tema tütar jälgivad, kuidas taastatakse nende purunenud maja