Ülemaailmne probleem

„Enesetapp on suur rahvatervishoiu probleem.” (USA peaarst David Satcher, 1999)

SEE oli esimene kord ajaloos, mil Ameerika Ühendriikide peaarst võttis enesetapu teema avalikult üles. Neid, kes iseendalt elu võtavad, on selles riigis praegu rohkem kui teiste poolt mõrvatuid. Pole siis midagi imestada, et USA senat peab suitsiidide ennetamist riiklikuks prioriteediks.

Eesti enesetappude arv, mis 1999. aastal oli 100 000 elaniku kohta 32,4, on kaks korda suurem Maailma Tervishoiuorganisatsiooni poolt 2000. aastal avaldatud ülemaailmsest suitsiidikordajast, mis on 16 enesetapujuhtu 100 000 inimese kohta. Viimase 45 aasta jooksul on enesetappude arv maailmas kasvanud 60 protsenti. Praegu võtab endalt elu vaid ühe aasta jooksul ligikaudu miljon inimest maailmas. See teeb keskmiselt ühe enesetapu iga 40 sekundi järel.

Statistika üksi ei anna aga olukorrast täielikku ülevaadet. Paljudel juhtudel keelduvad pereliikmed tunnistamast, et surma põhjuseks oli enesetapp. Peale selle on arvestatud, et iga lõpuleviidud enesetapu kohta tehakse 10–25 enesetapukatset. Ühes küsitluses selgus, et 27 protsenti Ameerika Ühendriikide keskkooliõpilastest oli möödunud aastal mõelnud tõsiselt enesetapu peale ning 8 protsenti küsitletutest oli teinud enesetapukatse. Teistest uurimustest ilmneb, et 5–15 protsenti täiskasvanutest on mingil ajal oma elus enesetapule mõelnud.

Kultuurierinevused

Enesetappu suhtutakse väga eri moodi. Ühed peavad seda kuriteoks, teised argpükslikuks põgenemiseks, kolmandad auväärseks viisiks vabandada väärsammu eest. Mõned inimesed peavad seda koguni suuremeelseks viisiks aidata kaasa mingi idee teostamisele. Millest tulenevad sellised erisugused seisukohad? Suurt rolli mängib selles kultuur. Väljaandes „The Harvard Mental Health Letter” öeldakse, et kultuur võib enesetapuriski isegi soodustada.

Mõtle Kesk-Euroopa riigi Ungari peale. Dr Zoltán Rihmer nimetab suurt enesetappude arvu Ungaris „kurvaks traditsiooniks”. Ungari Riikliku Terviseinstituudi direktor Béla Buda märkis, et ungarlased sooritavad enesetapu ilma pikemalt mõtlemata peaaegu ükskõik mis põhjusel. „Tal on vähk, ta teab, kuidas sellest olukorrast pääseda,” on Buda sõnul inimeste üldlevinud reaktsioon.

Indias oli varasematel aegadel usuline riitus, mis on tuntud kui sati. Kuigi see tava, mille puhul lesk viskab end ise oma mehe matusetuleriidale, on olnud kaua aega keelatud, pole see veel praegugi täiesti kadunud. Kui üks naine läks sel viisil vabasurma, olevat teda paljud kohalikud inimesed selle teo eest ülistanud. Ajakirja „India Today” sõnul on sellessamas India regioonis „25 aasta jooksul ligi 25 naist end oma abikaasa matusetuleriidale heitnud”.

Jaapanis sureb enesetappude tõttu koguni kolm korda enam inimesi kui liiklusõnnetustes. „Jaapani traditsiooniline kultuur, kus enesetappu pole kunagi hukka mõistetud, on tuntud ülimalt rituaalse ja tavaks muutunud kõhu lõhkilõikamise (seppuku ehk harakiri) viisi poolest,” ütleb teatmeteos „Japan–An Illustrated Encyclopedia”.

 Inazo Nitobe, kes sai hiljem Rahvasteliidu peasekretäri asetäitjaks, selgitas oma raamatus „Bushido–The Soul of Japan”, miks on surm sealses kultuuris niivõrd lummav. Ta kirjutas: „See keskajal kasutusele võetud tava [seppuku] andis sõduritele võimaluse lepitada oma kuriteod ja eksimused, põgeneda häbist, heastada see, mis nad olid oma sõpradele halba teinud, ja tõestada oma siirust.” Kuigi see rituaalne enesetapuviis on üldiselt minevikunähtus, mõjutab ühiskond isegi praegu mõningaid oma elu sel kombel lõpetama.

Ristiusumaades peeti aga enesetappu kaua aega kuriteoks. Kuuendal ja seitsmendal sajandil heitis roomakatoliku kirik kogudusest välja need, kes olid sooritanud enesetapu, ning jättis nad ilma matusetalitusest. Mõningates paikades on religioosse fanatismi tõttu enesetapjate surnukehasid võõrastavalt koheldud, näiteks on nende laipu riputatud võllasse ja koguni vaiu läbi nende südame torgatud.

On paradoksaalne, et neile, kes üritasid enesetappu sooritada, võidi määrata surmanuhtlus. Näiteks poodi 19. sajandil Inglismaal üles üks mees, kes oli püüdnud endal kõri läbi lõigata. Niisiis viisid võimud lõpuni selle, mis mehel endal oli ebaõnnestunud. Kuigi karistus enesetapukatse eest aastatega muutus, kuulutas Briti parlament alles 1961. aastal, et enesetapp ja enesetapukatse pole enam kuriteod. Iirimaal peeti seda kuriteoks kuni 1993. aastani.

Tänapäeval peavad mõningate kirjutiste autorid enesetappu üheks pääseteeks. 1991. aastal ilmunud raamatus suitsiidile kaasaaitamise kohta anti soovitusi, kuidas aidata lootusetult haigetel oma elu lõpetada. Hiljem kasutas hulk inimesi, kes polnud lootusetult haiged, ühte selles raamatus soovitatud meetodit, et oma elu lõpetada.

Kas enesetapp on tõesti viis, kuidas oma probleemid lahendada? Või on häid põhjusi edasi elada? Enne kui käsitleme neid küsimusi, vaatame, mis üldse viib inimesi enesetapuni.

[Väljavõte lk 4]

Üheainsa aasta jooksul võtab endalt elu ligikaudu miljon inimest maailmas. See teeb keskmiselt ühe enesetapu iga 40 sekundi järel