Ema ja ta kümme tütart

JUTUSTANUD ESTHER LOZANO

MINU ema ja isa on mõlemad sündinud armeenia peres Türgi linnas Bitlises. Eelmise sajandi algupoolel, kui seal toimusid armeenlaste vastu suunatud tapatalgud, lahkus meie isa Türgist Ameerika Ühendriikidesse. Ta oli siis umbes 25-aastane. Meie ema Sophia lahkus mõne aja pärast, kui ta oli 12-aastane.

Mõlema perekonna vanemad paistsid olevat päri sellega, et saata meie ema Ameerika Ühendriikidesse abielluma meie isa Aram Vartanianiga. Sophia oli California osariiki Fresnosse saabudes abiellumiseks veel liiga noor, nii elas ta kuni täisealiseks saamiseni oma tulevase ämma juures.

Meie vanemate esimene laps oli poiss, kes sai nimeks Antranig, mille ta hiljem muutis Barney’ks. Ta sündis 1914. aasta 6. augustil. Järgmised kümme last olid kõik tüdrukud. Pärast seda, kui 1924. aastal külastas Fresnot Shield Toutjian ja pidas avaliku kõne sealsele armeenia kogukonnale, sai meie isast piibliuurija (Jehoova tunnistajate tollane nimetus). Hiljem hakkas terve meie perekond käima kristlikel koosolekutel.

Aastal 1931 kolisime California osariiki Oaklandi ning ühinesime sealse kogudusega. Barney teenis Jehoovat ustavalt California osariigis Napas kuni oma surmani aastal 1941. Mina olin  kolmas tütar pärast Barney’t ja sümboliseerisin oma pühendumist Jehoovale aastal 1935. Meie õde Agnes, kes on koosolekutel käinud peaaegu 75 aastat, lasi ka end alles mõne aja eest ristida! Kõik tüdrukud olid kohal ning me olime väga õnnelikud, et ka viimane meie kümnest õest selle sammu astus.

Kahjuks ei näinud seda meie ema. Ta suri vaid aasta enne seda sündmust 100 aasta ja 2 päeva vanusena. Tema surma kajastas ka California ajalehe „Hayward News” 1996. aasta 14. mai number. Ajaleht teatas, et „ta osales vabatahtlikus ühiskondlikus teenistuses Jehoova tunnistajana, õpetades ... Piiblit huvilistele 54 aastat”. Artikkel tsiteeris ka meie õde Elizabethi, kes ütles: „Tema kodu oli alati teistele lahti ning tal oli lõunalauas alati üks lisakoht ... Tal oli ikka tavaks kutsuda inimesi enda poole kanget „kauboi kohvi” jooma. Kui siis külaline sattus tulema ajal, mil ema oli valmistanud oma kuulsa baklava maiuse, oli ta tõesti õnnega koos.”

Meie vanim õde Gladys on 85-aastane ja noorim õde on 66. Me kõik oleme tegevad tunnistajad. Kolm meist teenisid pärast Vahitorni Ühingu Gileadi Piiblikooli lõpetamist misjonäridena. Elizabeth, kes nüüd elab California osariigis Newport Beachil, lõpetas selle kooli 13. kursuse ja teenis viis aastat Peruus Callaos. Ruth lõpetas kooli 35. kursuse. Tema teenis koos abikaasa Alvin Staufferiga viis aastat misjonärina Austraalias. Mina lõpetasin Gileadi kooli neljanda kursuse ja teenisin Mehhikos, kus ma 1955. aastal abiellusin Rodolfo Lozanoga *. Oleme mõlemad sellest ajast saadik teeninud Mehhikos.

Meie, kümme õde, oleme väga tänulikud, et meil jagub veel pisut tervist. Tänu sellele saame teenida Jehoovat kogu oma meele, südame ja mõistusega nii kaua, kui on tema tahe – nüüd ja igavesti tema uues maailmas.

[Allmärkus]

[Pilt lk 20]

Agnese ristimine aastal 1997

[Pilt lk 20, 21]

Elizabeth 1949. aastal, mil ta lõpetas Gileadi kooli

[Pilt lk 21]

Esther (paremal) Mehhiko harubüroos aastal 1950

[Pilt lk 21]

Ruth ja Alvin Stauffer rahvusvaheliste teenijatena Mehhiko harubüroos aastal 1987