Kaljumäestiku noorim ahelik

VÕTSIME välja kaasaskantava grillahju ja asusime hommikusööki valmistama, olles ise surmväsinud. Olime läbinud New Yorgist Wyomingisse sõites viie päevaga peaaegu 5000 kilomeetrit. Süües hommikusööki, uudistasime ka ümbruskonda.

Päikesevalgus oli silmipimestavalt ere, õhk karge ja värske. Meie seekordne piknik ei sarnanenud aga ühegi varasema teeäärse piknikuga, sest säärast vaatepilti, mis meie ees nüüd avanes, polnud me veel näinud. Olime piknikul Grand Tetoni rahvuspargis Jacksoni järve kalda lähedal. Meie ees kõrgusid suursugused mäed. Ükski paik terve meie 16 000-kilomeetrise reisi jooksul USA lääneosas polnud nii võimas. Teadsime, et kui meil avaneb kunagi võimalus siia tagasi tulla, ei ütle me sellest ära.

Grand Tetoni tipp on umbes 4200 meetri kõrgune ning paljud teised selle aheliku tipud ulatuvad 3700 meetrini. Kuigi need mäed pole mingid künkad, ei kuulu nad ka kõrgeimate mägede hulka. Olenevalt sellest, millist teed kaudu autoga sõita, võib Tetoni ahelikust mööduda seda isegi märkamata. Lääneküljel võib vaid täheldada maapinna aeglast tõusu, mis pole iseenesest veel mingi vaatamisväärsus, millest koju kirjutada. Kui aga läheneda sellele ahelikule ida poolt, on näha, kuidas mäed tõusevad orust järsult enam kui pooleteise kilomeetri kõrgusele, mis ei saa küll kuidagi kahe silma vahele jääda.

Teine reis

Pärast seda, kui olime Grand Tetoni reisist aastaid unistanud, õnnestus meil lõpuks sinna tagasi minna. Seekord aga lendasime Wyomingisse Jacksoni orgu ja sealt edasi sõitsime põhja Tetoni aheliku poole. Ühine meie reisiga, kui alustame oma päeva  selle mäestiku kõige kõrgema tipu alt, kus asub jääga kaetud Jenny järv, mis näeb välja otsekui kalliskivi.

Varahommikune jahe õhk tekitab külmavärinaid. Kuigi päike pole veel tõusnud, pole me üksi. Teisedki karastatud matkajad on üleval ja tegutsevad. Mõned fotograafid tahavad jäädvustada mägesid imelises roosakas ja kuldses hommikuvalguses. Äkitselt jääme seisma – meie poole vaatab üksisilmi suur emahirv. Ta jäigastub, olles valvel ja ettevaatlik, sest kõigest kümne meetri kaugusel meist sööb rohtu tema vasikas. Võtame aeglaselt välja oma fotoaparaadid. Pidades hinge kinni, seame objektiivi fookusesse ning pildistame. Nüüd võib jälle hingata. Meie päev Jenny järve ääres on aga alles algamas.

Peagi ühineme teiste matkajatega, kes astuvad laeva pardale. Pärast laevasõitu jõuame pooleteise kilomeetri pikkuse raja juurde, mis viib üles Inspiration Pointi. Väljume laevast ning kohe on tunda jahedat metsaõhku. Järsk tee viib meid ülespoole, järv meie seljataga muutub aina väiksemaks. Peagi kuuleme kauge kose mühinat. Jõuame hingeldades metsast välja ning peatume mäenõlval. Soojendame end ereda hommikupäikese käes ning hingame sügavalt sisse jahedat mägiõhku. Meie all laiuv safiirsinine Jenny järv, mis asub metsaga kaetud kõrgendike keskel, on justkui meisterjuveliiri töö.

Meie ees kõrguvad mäetipud, mis on tuntud nime all Cathedral Group. Loodusteadlane dr Fryxell, kes seda ahelikku uuris, kirjutas 1930. aastatel: „[Need tipud] mis üle teiste kõrguvad, juhivad inimese  pilgu ja mõtted veelgi kõrgemale.” Imetleme Inspiration Pointi suursugusust. Tunneme juba nüüd, et meie pingutused on rikkalikult tasutud. See pole aga veel kõik.

Tee, mis lookleb Cascade kanjonis, on üllatavalt tasane. Varsti näeme enda ees kiviseid kaljusid, millest sööstavad alla ojad. See paneb tahes-tahtmata mõtisklema selle üle, millised jõud on selle paiga kujundanud. Järgmisel hetkel näeme aga enda ees suures elevuses last, kes ei suuda kuidagi oma tundeid vaos hoida. Ta sosistab ühe hingetõmbega: „Me nägime põtra! Tulge kiiresti, siis näete ka!”

Mõtted mägede tekkimise kohta ununevad. Haarame oma kaamerad ning oleme valmis pildistama üht selle pargi toredamat looma. Tüdruk viib meid kohta, kus ta oli põtra näinud. Kõigi hääled vaibuvad ning tüdruku pere osutab sõrmega põdra poole. Soises rabas jõe ääres ongi põdrapull. Silmad imestusest pärani, kaamerad käes, sosistame üksteisele, et meil on vedanud, olles õigel ajal õiges kohas.

Geoloogia ja laamad

Kuna vaatamist on nii palju, võib olla kerge unustada selle imelise maastiku tekke kohta järele pärida. Pargi juhtkond on aga teinud kõik selleks, et inimesi informeerida ja harida. Välja on antud hulk voldikuid, samuti korraldatakse grupimatkasid, mida juhivad pargivahid-loodusteadlased.

Saime teada, et maa meie jalge all, mis võib tunduda üsna kindlana, on mõnes mõttes nagu kevadine jäätunud järv, seega mitte sugugi nii kõva, kui see paistab. Geoloogide teooria kohaselt koosneb maakoor paljudest laamadest, mis lasuvad liikuval sulakivimil. Meie huvi köitis fakt, et nende laamade põrkumisel võivad tekkida mäeahelikud.

Tetoni aheliku puhul võis üks laama sarnaselt kangiga teise laama üles tõsta. Selle tulemusel tekkis murranguvöönd, nagu geoloogid seda nimetavad. Tetoni ahelik olevat geoloogilises mõttes moodustunud suhteliselt hiljuti. Seepärast nimetataksegi seda  ühes parki tutvustavas voldikus „noorimaks ja kõige dramaatilisemaks Kaljumäestiku ahelikuks”.

Vesi ja jää kui skulptorid

Vastused neile küsimustele olid huvitavad, kuid need tõstatasid veelgi enam küsimusi. Mõtlesime oma matkale Jenny järve ääres. Kuidas on sealsed tipud nii sakiliseks muutunud? Ja kuidas moodustus Jenny järve ümber selline metsaga kaetud kõrgendik? Mida ütlevad selle peale geoloogid? Kõige taga on vesi. Teooria kohaselt uuristasid liustikud kauges minevikus Tetoni aheliku kanjonid. Järve ümbritsevad moreenikuhjatised on tekkinud jää liikumise tagajärjel. Moreen takistas edasi liikumast mõningaid praeguseks sulanud liustikke ja aitas säilitada viljakat pinnast.

See teooria selgitab ka seda, miks järve ääres on nii rikkalik taimestik, samal ajal kui lähedal asuvad tühjad kruusa- ja pujuväljad. See kõik on nii huvitav, et esitasime pargivahile veel küsimusi. Mäetippude hambulisuse taga olevat aga midagi muud. Meie giid nimetas seda külma tööks. Kaljulõhedesse tungib vesi ning kui vesi külmub, laienevad lõhed. Lõpuks kangutab see osa kivist lahti, mis jätabki tipule peiteldatud mulje. Tänasime oma giidi südamlikult loengu ja entusiasmi eest.

Loomad

Peale huvitava geoloogia on selles piirkonnas ka rikkalikult loomi. See tegi meie matka mööda Snake’i jõge veel meeldejäävamaks. Kui jälgisime maastikku, nägime, kuidas valgepea-merikotkad ja kalakotkad taevas hõljusid ning sööstsid vahepeal alla jõkke kala järele. Meie giid, väljaõppinud bioloog, tegi huvitava tähelepaneku. Kuigi valgepea-merikotkas on suurem kui kalakotkas ja palju rabavama välimusega, on kalakotkas parem kalapüüdja. Ta ütles, et on näinud merikotkaid kalakotkastelt kalu varastamas. Ka meie nägime, kuidas merikotkas lendas noore kalakotka poole, nii et kalakotkas jättis sinnapaika oma saagi ja lendas minema.

Jälgida loomi vabas looduses on tõesti põnev. Lähedal asub vapitite looduskaitseala ning paljud vapitid veedavad suve Grand Tetoni rahvuspargis. Tihti jätsime auto teeservale seisma, et vaadata, kuidas vapitid aeglaselt edasiliikudes rohtu söövad. Teinekord istusime aga hotelli verandal, et näha põtru pajude vahel rahulikult toitumas. Öösiti näisid need olendid esinevat rahvahulkadele, kes kogunesid neid vaatama. Kuigi olime väsinud, peatusime vaid selleks, et vaadata seda, mida linnaelanikud näevad haruharva – peaaegu musta taevast, mis oli täis siravaid tähti.

Viimane päev tõi meile hüvastijätukingituse. Sõitsime otse läbi piisonikarja, mis tekitas meis aukartust. Need massiivsed ja karvased metsloomad olid mõlemal pool teed. Kui väga me küll oleksime tahtnud sinna jääda, kuid aeg oli lahkuda.

Kui olime istunud lennukisse ja ootasime õhkutõusu, meenutasime oma reisi – seda, mis oli hetkeks meie – mägesid, alpiinset õhku ja loomi. Kui tore oli küll, et meie kauaaegne unistus külastada uuesti Tetoni ahelikku lõpuks täitus. See noor ahelik Kaljumäestikus on tõepoolest kaunis.

[Kast/pilt lk 19]

Soovitusi turistidele

Anna endale aega kohaneda hõreda õhuga. Juba oru põhi ise asub rohkem kui 1800 meetrit merepinnast kõrgemal. Mõned turistid, kes on tulnud madalamatest paikadest, on tundnud kõrgustõve sümptoome, näiteks peavalu ja ärrituvust. Vanemad inimesed, kellel on probleeme südame ja hingamisteedega, peaksid enne sellise matka ettevõtmist konsulteerima oma arstiga.

Valmistu enne matka hästi ette. Pea meeles, et kõrgel ja poolkuivas kliimas kaotab organism kiiresti vedelikku. Võta kaasa palju vett.

See on park, kus on palju suuri ja kauneid, ent metsikuid loomi. Mõned turistid tahavad loomadele väga lähedale minna, kuid loomad võivad käituda ettearvamatult. Kuula ja järgi pargivahi soovitusi, kuidas käituda metsloomade läheduses. Peale selle et pargivahi jutt on huvitav, võib see ka päästa elusid.

[Kaardid lk 17]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

GRAND TETONI RAHVUSPARK

[Pilt lk 16, 17]

Morani mägi Tetoni ahelikus

[Pilt lk 17]

Ülemine Cascade kanjon

[Pilt lk 18]

Piison

[Pilt lk 18]

Valgepea-merikotkas

[Pilt lk 18]

Päikeseloojang Tetoni mägedes

[Pilt lk 18]

Põdrapull