Noored küsivad:

Miks pole õige tagasi teha?

„Ta solvas mind.” – Conneel (15-aastane), kes on vanglas mõrva eest.

Andrew (14-aastane), kes tappis kooli tantsupeo ajal õpetaja, väitis, et ta vihkab õpetajaid ja oma vanemaid ning on vihane ka tüdrukute peale, kuna nad ei hooli temast.

AJAKIRI „Time” nimetab seda „surmatrendiks”. Vihane nooruk toob salaja kooli kaasa relva ning avab tule oma koolikaaslaste ja õpetajate pihta. Sellised traagilised juhtumid paistavad olevat muutunud Ühendriikides nii tavaliseks, et üks televisiooni uudistekanal nimetas seda nähtust „vägivalla plahvatuseks”.

Õnneks tuleb koolides tulistamist ette siiski veel suhteliselt harva. Sellegipoolest näitavad hiljutised jõhkrad kuriteod, kui vihased on tegelikult mõned noored. Mis võib selliseid vihapurskeid põhjustada? Mõned neist sattusid raevu ilmselt mingi ebaõiglase teo või positsiooni kuritarvitamise tõttu, mida nad kogesid mõjuvõimu omavate inimeste käe läbi. Teisi vihastas ilmselt see, et kaaslased neid pidevalt kiusasid. Üht 12-aastast poissi, kes lasi maha oma klassikaaslase – ja pärast seda ka iseenda –, narriti tema ülekaalulisuse pärast.

Muidugi ei mõtle enamik noori ilmselt mitte kunagi tõsiselt selliste äärmiselt vägivaldsete tegude tegemisele. Siiski pole kerge taluda haavatud tundeid ja hingevalu, mida põhjustab see, kui sa oled rassismi, narrimise või julma kiusamise ohver. Mõeldes tagasi oma kooliajale, ütleb Ben: „Ma olin alati lühem kui enamik minuvanuseid lapsi. Ja kuna mu pea oli paljaks aetud, narrisid teised lapsed mind pidevalt ja laksutasid vastu mu pead. See ajas mind väga tigedaks. Olukorra muutis veelgi hullemaks see, et kui ma läksin otsima abi vastutavatelt täiskasvanutelt, ei teinud nad minust välja. See vihastas mind veel rohkem!” Ben lisas: „Ainus, mis takistas mind relva haaramast ja neid inimesi tulistamast, oli see, et mul polnud seda kuskilt saada.”

Kuidas sa peaksid suhtuma sellistesse noorukitesse, kes üritavad teha valu neile, kelle tõttu nad on ise valu tundnud? Ja mida sa peaksid tegema, kui sind koheldakse halvasti? Et leida vastus neile küsimustele, pane tähele, mida ütleb Jumala Sõna.

Enesevalitsemine – tugevuse tundemärk!

Halb kohtlemine ja ebaõiglus pole sugugi uued nähtused. Üks piiblikirjutaja andis järgmise soovituse: „Hoidu meelepahast ja hülga viha, ära ärritu; sellest tuleb vaid paha!” (Laul 37:8). Liigagi sageli lisandub raevule  enesevalitsemise kaotamine ja see valatakse välja, mõtlemata tagajärgedele. Kui lased ennast „üles kütta”, võib see lõppeda plahvatava raevuhooga! Milleni see võib viia?

Pane tähele Piiblis toodud näidet Kainist ja Aabelist. „Kain vihastus väga” oma venna Aabeli peale. Seetõttu juhtus, „kui nad väljal olid, et Kain kippus oma venna Aabeli kallale ja tappis tema” (1. Moosese 4:5, 8). Teine taltsutamatu raevutsemise näide on seotud kuningas Sauliga. Kuna ta oli kade noore Taaveti sõjaliste saavutuste pärast, viskas ta koguni piigiga – ja mitte ainult Taavetit, vaid ka omaenda poega Joonatani! (1. Saamueli 18:11; 19:10; 20:30–34.)

Tõsi küll, mõnikord on õige olla vihane. Kuid isegi õiglane meelepaha võib halba teha, kui seda ei hoita kontrolli all. Näiteks Siimeonil ja Leevil oli kindlasti õigus vihastuda Sekemi peale, kui nad said teada, et ta oli vägistanud nende õe Diina. Kuid selle asemel et rahulikuks jääda, õhutasid nad vägivaldset viha, nagu paistab nende hilisematest sõnadest: „Kas ta siis tohtis talitada meie õega nagu hooraga?” (1. Moosese 34:31). Ja kui nende viha saavutas haripunkti, „võtsid [nad] kumbki oma mõõga ja läksid takistamatult linna ja tapsid ära kõik meesterahvad”, kes elasid Sekemi külas. Nende raev oli nakkav, sest ka teised Jaakobi pojad ühinesid selle mõrvarliku kallaletungiga (1. Moosese 34:25–27). Veel aastaid hiljem mõistis Siimeoni ja Leevi isa Jaakob hukka nende taltsutamatu viha (1. Moosese 49:5–7).

Sellest me võime õppida ühe tähtsa mõtte: kontrollimatu viha on nõrkuse, mitte tugevuse tundemärk. Õpetussõnad 16:32 ütleb: „Pikameelne on parem kui kangelane, ja kes valitseb iseenese üle, on parem kui linna vallutaja!” (Meie kursiiv.)

Samaga tasumine on rumal tegu

Pühakiri annab seega nõu: „Ärge tasuge ühelegi kurja kurjaga ... Ärge makske ise kätte” (Roomlastele 12:17, 19). Samaga tasumine – olgu siis tegemist füüsilise vägivalla või vaid julmade sõnadega – pole Jumalale meelepärane tegu. Samas on selline kättemaks lihtsalt ebapraktiline ja rumal, sest vägivald põhjustab tavaliselt veel rohkem vägivalda (Matteuse 26:52). Ja teravad sõnad kutsuvad sageli esile veel rohkem teravaid sõnu. Pea meeles ka seda, et viha on sageli õigustamatu. Näiteks, kas sa tõesti tead, et inimene, kes sind solvas, soovis sulle ka tegelikult halba? Ehk tegutses ta lihtsalt mõtlematult või ebaküpselt? Ja kui oligi tegemist pahatahtlikkusega, kas õigustab see olukord siis tagasi tegemist?

Mõtle Piibli sõnadele, mis on kirjas Koguja 7:21, 22: „Ära pane tähele ka mitte kõiki sõnu, mida räägitakse, et sa ei kuuleks, kui su sulane sind sajatab! Sest su süda ju teab, et ka sina oled palju kordi sajatanud teisi!” Jah, pole meeldiv kuulda, kui teised räägivad sinust halba. Kuid Piibel möönab, et see on elus paratamatu. Kas pole nii, et sina oled ilmselt öelnud teiste kohta midagi sellist, mis oleks võinud parem ütlemata jääda? Miks sa siis peaksid võtma liiga tõsiselt seda, kui keegi teine ütleb sinu kohta midagi ebameeldivat? Sageli on kõige parem kiusamisest üldse mitte välja teha.

Samuti on ebamõistlik liiga tõsiselt võtta seda, kui sulle tundub, et sind on halvasti koheldud. Teismeline David meenutab, mis toimus siis, kui ta mängis kaaskristlastega korvpalli. „Keegi vastasmeeskonnast viskas mind palliga,” ütleb David. Järeldades kiiresti, et see oli pahatahtlik tegu, vastas David tollele mängijale samaga ja viskas teda omakorda palliga. „Ma olin täiesti vihane,” tunnistab David. Aga enne, kui asi läks halvemaks, pöördus David palves Jehoova poole. Ta ütles endale: „Mida ma teen, kas ma tahan kakelda kristliku vennaga?” Hiljem nad mõlemad palusid üksteiselt andeks.

Sellistes olukordades on hea meeles pidada, millise eeskuju andis Jeesus Kristus, „kes ei sõimanud vastu, kui teda sõimati, kes ei ähvardanud, kui ta kannatas” (1. Peetruse 2:23). Niisiis, kui sa oled pingelises olukorras, siis palu, et Jumal aitaks sul enesevalitsemist säilitada,  selle asemel et tagasi teha. Ta on heldekäeline ja „annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad” (Luuka 11:13). Selle asemel et kätte maksta, kui keegi on sind solvanud, peaksid sa ehk pöörduma selle inimese poole ja temaga sellest rääkima (Matteuse 5:23, 24). Või kui näiteks mõni jõhkard sind koolis pidevalt ja tõsiselt kiusab, siis ära otsi sellele vägivaldset lahendust. Sul oleks hoopis vaja enda kaitseks praktilisi samme astuda. *

Noor, kes vabanes raevust

Paljud noored on rakendanud neid Piibli põhimõtteid ja saavutanud häid tulemusi. Näiteks Catrina hüljati väiksena ja ta lapsendati. Ta ütleb: „Mul oli raskusi vihaga, sest ma ei mõistnud, miks mu pärisema mind hülgas. Nii ma siis valasin selle välja oma kasuema peale. Mingi rumala põhjuse tõttu tundus mulle, et kui ma temale haiget teen, siis ma saan kuidagi oma pärisemale tagasi teha. Seega ma võtsin appi kõik vahendid – sõimasin, trampisin jalgadega, pahurdasin. Uste paugutamine oli mu lemmiktegevus. Ütlesin ka tihti: „Ma vihkan sind!” – seda kõike seetõttu, et olin nii vihane. Nüüd tagasi vaadates ei suuda ma uskuda, et mina seda kõike tegin.”

Mis aitas Catrinal oma viha kontrolli alla saada? Ta vastab: „Piibli lugemine! See on nii tähtis, sest Jehoova teab, mida me tunneme.” Catrina leidis lohutust ka sellest, kui ta koos perega luges „Ärgake!” artikleid, mis käsitlesid just tema perekondlikku olukorda. * „Me kõik võisime maha istuda ja mõista üksteise tundeid,” meenutab ta.

Ka sina võid õppida oma vihatundeid valitsema. Kui sind narritakse, kiusatakse või halvasti koheldakse, hoia meeles Piibli sõnu, mis on kirjas Laulus 4:5: „Olge ärritunud, kuid ärge patustage” (UM). Need sõnad võivad aidata sul hoiduda andmast järele hävitavale raevule.

[Allmärkused]

[Pilt lk 15]

Sageli on kõige parem kiusamisest üldse mitte välja teha