„Äkki seekord ta muutub”

ROXANA *, kes elab Lõuna-Ameerikas, on elavaloomuline ja veetlev nelja lapse ema, abielus tunnustatud kirurgiga. „Minu mees käitub teiste naistega sarmikalt ja ta on populaarne meeste seas,” ütleb ta. Kuid Roxana abikaasal on ka üks varjatud külg, mida ei näe isegi nende lähedased sõbrad. „Kodus on ta täielik koletis. Tema armukadedus on väljakannatamatu.”

Roxana näol on mure jäljed, kui ta oma elust edasi räägib. „Kõik algas juba siis, kui olime abielus olnud vaid mõned nädalad. Meile tulid külla minu vennad ja ema ning me veetsime toredalt aega juttu ajades ja naerdes. Pärast nende lahkumist lükkas aga mees mu raevunult diivanile. Ma ei suutnud uskuda, et minu mees millekski selliseks võimeline on.”

Sellega aga Roxana kannatuste rada alles algas. Kooselatud aastate jooksul on mees teda korduvalt peksnud. Tema mehe käitumine näib kulgevat kindlat rada pidi. Kõigepealt peksab ta Roxanat, seejärel palub pisarsilmil andestust ja lubab, et ei tee nii enam mitte kunagi. Tema käitumine paraneb – vähemalt mõneks ajaks. Siis algab see košmaar otsast peale. „Mõtlen ikka veel, et äkki seekord ta muutub,” ütleb Roxana. „Isegi siis, kui ma kodunt ära jooksen, tulen ikka tema juurde tagasi.”

Roxana kardab, et ühel päeval võib ta mees veel vägivaldsemaks muutuda. „Ta on ähvardanud tappa nii mind, lapsi kui ka iseennast,” ütleb ta. „Ükskord pani ta mulle käärid kõri peale. Teisel korral ähvardas ta mind püstoliga. Ta surus püstolitoru vastu mu kõrva ja vajutas päästikule. Õnneks polnud püstol laetud, kuid oleksin hirmust peaaegu surnud.”

Vaikimise pärand

Sarnaselt Roxanaga kannatavad oma mehe vägivalla all miljonid naised maailmas. * Paljud neist ei räägi oma kannatustest. Nad arvavad, et politseisse teatamisest pole mingit kasu. On ju paljud vägivaldsed mehed  lihtsalt eitanud oma käitumist, öeldes midagi sellist nagu „Mu naine on kergesti ärrituv” või „Ta kipub ikka liialdama”.

On kurb, et paljud naised elavad pideva hirmu all oma kodus – kohas, kus nad peaksid tundma end kõige turvalisemalt. Ja tihtipeale tuntakse kaasa hoopis vägivallatsejale, mitte ohvrile. Mõned inimesed ei suuda kuidagi uskuda, et mees, kes näib olevat auväärne kodanik, peksab oma naist. Anita jutustab, kuidas reageeriti sellele, kui ta rääkis, et tema mees, kellest paljud lugu peavad, teda peksab. „Üks meie tuttav ütles mulle: „Kuidas sa küll võid nii lugupeetud meest süüdistada?” Teine ütles, et küllap olen ise teda kuidagi närvi ajanud. Isegi pärast seda, kui minu mehe tegelik pale oli ilmsiks saanud, hakkasid mõned sõbrad minust eemale hoidma. Nad arvasid, et ma oleksin pidanud selle lihtsalt välja kannatama, sest mehed ongi niisugused.”

Anita kogemus näitab, et paljud ei suuda uskuda, et mehed oma naise kallal vägivalda tarvitavad. Miks on mehed nii julmad naisega, keda nad väidavad armastavat? Kuidas vägivallaohvreid aidata?

[Allmärkused]

[Kast/pilt lk 4]

Perevägivald on laialt levinud probleem

Vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni „Naistevastase vägivalla lõpetamise deklaratsioonile” võib termin „naistevastane vägivald” viidata „igasugusele vägivallale, mis põhjustab või võib põhjustada naistele füüsilisi, seksuaalseid või vaimseid kannatusi, kaasa arvatud selliste asjadega ähvardamine, meelevaldne vabaduse äravõtmine kas avalikus elus või eraelus”. See vägivald hõlmab muu hulgas „füüsilist, seksuaalset ja psüühilist vägivalda pereringis ja ühiskonnas, nii peksmist, tüdrukute seksuaalset kuritarvitamist, vägivallatsemist kaasavara pärast, oma abikaasa vägistamist, naise suguelundite sandistamist ja teisi traditsioonilisi kombeid, mis teevad naistele kahju”.