Kartaago – linn, mis oleks peaaegu kukutanud Rooma

„ÄRGAKE!” PRANTSUSMAA-KORRESPONDENDILT

AAFRIKA põhjarannikul Tuneesia pealinna Tunise lähistel asuvad muistse Kartaago linna varemed. Turist võib neist vabalt mööda jalutada, kuna nendes pole midagi silmatorkavat. Ent selles piirkonnas on tegelikult ühe suurima muistse linna jäänused – omal ajal oleks see linn äärepealt vallutanud vägeva Rooma. Vastavalt Rooma ajaloolasele Liviusele hoidis see „võitlus maailma kahe rikkaima linna vahel kuningaid ja inimesi pingsas ootuses”, kuna mängus polnud midagi vähemat kui ülemvõim maailmas.

Linna rajamine

Teisel aastatuhandel enne meie ajaarvamist elasid foiniiklased vaid kitsal maaribal piki Vahemere rannikut, mis ulatus põhjast lõunasse tänapäeva Liibanoni territooriumil. Kuna nad olid osavad meresõitjad, pöörasid nad oma pilgud kulla, hõbeda, raua, tina ja plii otsinguil läände. Nende saamiseks kauplesid nad metsamaterjaliga (nagu kuulsad Liibanoni seedrid), purpuriga värvitud riide, parfüümi, veini, vürtside ja teiste käsitöönduslike kaupadega. *

Läände rännates rajasid foiniiklased asulaid rannikualadele Aafrikas, Sitsiilias ja Sardiinias ning Hispaania lõunaosas, mis võis olla Piibli Tarsis (1. Kuningate 10:22; Hesekiel 27:2, 12). Pärimuse järgi rajati Kartaago aastal 814 e.m.a, umbes 60 aastat enne selle rivaali Roomat. Põhja-Aafrika vanaaja eriteadlane Serge Lancel märgib: „Kartaago rajamine üheksanda sajandi lõpuosas e.m.a määras paljudeks aastasadadeks Vahemere lääneosa maade poliitilise ja kultuurilise saatuse.”

 Impeeriumi algus

Ajaloolane François Decret kirjeldab, et Kartaago hakkas impeeriumina kujunema poolsaarel, mis oli kui „hiiglaslik vette visatud ankur”. Rajatuna foiniiklastest esivanemate loodud alustele, arendas Kartaago oma kaubandusvõrgu (hõlmas peamiselt metalli-importi) hiigelkartelliks, mis vägeva laevastiku ja palgasõdurite salkadega oma monopoli jõuga peale sundis.

Kartaagolased ei jäänud kunagi loorbereile puhkama, vaid otsisid pidevalt uusi turgusid. Arvatakse, et umbes 480. aastal e.m.a maabus meresõitja Himilko tina poolest rikkas Cornwalli piirkonnas Britannias. Umbes 30 aastat hiljem olevat Kartaago ühe juhtiva perekonna liige Hanno sõitnud ekspeditsioonile 60 laevaga, millel oli 30 000 meest ja naist, et luua uusi kolooniaid. Läbides Gibraltari väina ja seilates mööda Aafrika rannikut lõuna poole, võis Hanno jõuda Guinea lahte ja isegi Kameruni randadeni.

Tänu sellisele ettevõtlikkusele ja ärksale äritaibule sai Kartaago arvatavasti muistse maailma rikkaimaks linnaks. „Kolmanda sajandi alguseks [e.m.a] olid linna tehniline oskusteave, selle laevastik ja kaubanduslikud ettevõtted ... teinud Kartaagost esmajärgulise linna,” ütleb raamat „Carthage”. Kartaagolaste kohta kuulutas Kreeka ajaloolane Appianos: „Jõu poolest olid nad võrdsed kreeklastega, rikkuselt aga pärslastega.”

Baali mõju all

Kuigi foiniiklased olid hajunud üle Vahemere lääneosa maade, ühendasid neid religioossed uskumused. Kartaagolased pärisid oma foiniikia esivanematelt kaananlaste religiooni. Sajandeid saatis Kartaago oma delegatsiooni Tüürosesse iga-aastasele ohverdamisele Melkarti templis. Kartaago kõrgeimad jumalused olid jumalik paar Baal-Hammon, tähendusega ’Sütepanni Isand’, ja Tanit, keda samastati Astartega.

Kartaagolaste religiooni kurikuulsaim joon oli lasteohverdamine. Diodorus Siculus teatab, et aastal 310 e.m.a linnale tehtud rünnaku ajal ohverdasid kartaagolased üle 200 ülikute lapse Baal-Hammoni lepitamiseks. „The Encyclopedia of Religion” teatab: „Süütu lapse ohverdamine asendusohvrina oli ülim lepitustoiming, millega ilmselt püüti tagada pere- ja kogukonna heakäekäik.”

Aastal 1921 leidsid arheoloogid paiga, mida hakati Piibli kirjakohtade 2. Kuningate 23:10 ja Jeremija 7:31 järgi hiljem nimetama Tofetiks („Topet”, Suur Piibel). Väljakaevamised tõid ilmsiks mitmeid urnide kihte, mis sisaldasid loomade (kasutati asendusohvritena) ja väikelaste söestunud jäänuseid, kes olid maetud pühalike raidkirjadega steelide alla. Arvestuste kohaselt sisaldab see Tofet 200 aasta jooksul ohverdatud üle 20 000  lapse jäänuseid. Mõned tänapäeva revisionistid väidavad, et Tofet oli lihtsalt selliste surnult sündinud või noorelt surnud laste matmispaik, keda ei maetud nekropoli. Ent nagu märgib varem tsiteeritud Serge Lancel, „ei saa kuidagi eitada tõsiasja, et kartaagolased tõid inimohvreid”.

Võitlus ülemvõimu pärast

Tüürose langemisega kuuendal sajandil e.m.a sai Kartaago läänepoolsete foiniiklaste üle liidripositsiooni. Ent Kartaago võimuletõus ei toimunud ilma vastupanuta. Algusaegadest peale jagelesid Puunia ja Kreeka kaupmehed ülemvõimu pärast merel ja umbes aastal 550 e.m.a puhkes sõda. Aastal 535 tõrjusid kartaagolased etruskidest liitlasvägede abil kreeklased Korsika saarelt välja ja said võimu Sardiinia üle. * See teravdas veelgi Kartaago ja Kreeka vahelist konflikti ülemvõimu pärast strateegilise tähtsusega Sitsiilia saarel.

Samal ajal hakkas pead tõstma Rooma. Kartaago ja Rooma vahel sõlmitud lepingud tagasid kaubavahetuses eelisolukorra Kartaagole ning sulgesid roomlastele Sitsiilia. Ent kui Rooma vallutas Itaalia poolsaare, hakkasid roomlased Kartaago üha suurenevas mõjus Itaalia lähistel endale ohtu nägema. Teisel sajandil e.m.a märkis Kreeka ajaloolane Polybios: „Roomlased nägid, ... et kartaagolased olid enda valdusse haaranud lisaks Aafrikale * ka suure osa Hispaaniast ning peremehetsesid kõigil Sardiinia ja Türreeni mere saartel. Kui kartaagolased oleksid haaranud oma valdusse Sitsiilia, oleksid neist saanud äärmiselt tülikad ja ohtlikud naabrid, kuna nad oleksid ümbritsenud Itaaliat igast küljest ja ohustanud kõiki riigi alasid.” Mõned Rooma senati erakonnad, keda ajendasid ärilised kaalutlused, õhutasid interventsiooni Sitsiiliasse.

Puunia sõjad

Aastal 264 e.m.a andsid kriisid Sitsiilias roomlastele ettekäände interventsiooniks. Kokkulepet rikkudes saatis Rooma sinna eriülesandega väeüksused, vallandades niinimetatud esimese Puunia sõja. See kokkupõrge, mida iseloomustavad muistse aja suurimad merelahingud, vältas rohkem kui 20 aastat. Lõpuks, aastal 241 e.m.a, said kartaagolased  lüüa ja nad sunniti hülgama Sitsiiliat. Roomlased haarasid kartaagolastelt enda valdusse ka Korsika ja Sardiinia.

Kompenseerimaks oma kaotusi, püüdis kartaagolaste väejuht Hamilkar Barkas taastada Kartaago võimu, luues impeeriumi Hispaanias. „Uus-Kartaago” – Cartagena – rajati Hispaania kagurannikule ning mõne aastaga täitsid Hispaania kaevanduste rikkused taas Kartaago varakambrid. Vältimatult viis see ekspansioon konfliktini Roomaga ja aastal 218 e.m.a puhkes jälle sõda.

Kartaago armee eesotsas oli Hamilkari poeg Hannibal, kelle nimi tähendab ’Baali armastatu’. Lahkudes maikuus aastal 218 e.m.a Cartagenast, alustas ta kangelaslikku marssi läbi Hispaania ja Gallia, ületades Alpid ühes oma aafriklastest ja hispaanlastest sõjaväega ning ligi 40 elevandiga. Kuna roomlased polnud kaitseks valmistunud, said nad korduvalt kõvasti lüüa. Cannae lahingus 216. aasta 2. augustil e.m.a, mis oli „Rooma armee suurimaid lüüasaamisi üldse”, hävitas Hannibali armee endast peaaegu kaks korda suurema Rooma väe, tappes ligi 70 000 vaenlast, kusjuures nad ise kaotasid vaid 6000 meest.

Rooma näis olevat üsna käeulatuses! Ent keeldudes alla andmast, ründasid roomlased Hannibali vägesid kurnavas sõjas veel järgmised 13 aastat. Kui Rooma saatis armee Aafrikasse, kaotas Kartaago oma liitlased ning sai lüüa nii Hispaanias kui Sitsiilias. Kartaago oli seepärast sunnitud Hannibali Itaaliast ära kutsuma Järgmisel 202. aastal e.m.a lõi Rooma väejuht Scipio Africanus Hannibali armeed Kartaagost edelas Zama juures. Seda Puunia linna sunniti loovutama oma sõjalaevad, ta kaotas sõjalise sõltumatuse ja pidi järgmise 50 aasta jooksul maksma tohutut kontributsiooni. Hannibal läks hiljem maapakku ja sooritas umbes aastal 183 e.m.a enesetapu.

„Delenda est Carthago!”

Rahuaeg tõi Kartaagole uue õitsengu lausa sel määral, et ta soovis maksta oma kahjutasu vaid kümne aastaga. Selline elujõulisus ning ka sealsed poliitilised reformid tundusid Kartaago lepitamatutele vaenlastele iseäranis ohtlikud. Rooma eakas riigimees Cato kuulutas ligi kahe aasta jooksul kuni oma surmani iga Senati ees peetud kõne lõpetuseks: „Delenda est Carthago!” – „Kartaago tuleb hävitada!”

Lõpuks, aastal 150 e.m.a, andis väidetav lepingu rikkumine roomlastele otsitud ettekäände. Kuulutati välja sõda, mida kirjeldati kui „hävitussõda”. Kolm aastat piirasid roomlased linna 30 kilomeetri pikkust kindlusemüüri, mis oli paiguti rohkem kui 12 meetrit kõrge. Lõpuks, aastal 146 e.m.a, suudeti  kindlusest läbi murda. Rooma väed taplesid metsikus käsivõitluses, liikudes viskerelvade rahe all mööda kitsaid tänavaid üha edasi. Selle muistse sündmuse kohutavaks kinnituseks on arheoloogid leidnud laialipillutatud kiviblokkide all inimluid.

Pärast kuut kohutavat päeva andsid Bürsas (Kartaago mäetipus paiknevas linnuses) varjunud 50 000 nälginud linnaasukat alla. Teised, kes keeldusid end hukata ja orjastada laskmast, sulgusid Ešmuni templisse ja panid selle põlema. Roomlased põletasid maha kõik, mis Kartaagost järele oli jäänud, nii et see linn hävitati täielikult ja pandi tseremoniaalselt needuse alla ning seal elamine keelati ära.

Nõnda tegi Rooma 120 aastaga Kartaago imperialistlikele eesmärkidele lõpu. Ajaloolane Arnold Toynbee teatas: „Seda, kas tulevane hellenistlik suurriik võtab Kartaago või Rooma impeeriumi kuju, pidigi selgitama Hannibali sõda.” „Kui Hannibal oleks võitnud,” kommenteerib „Encyclopædia Universalis”, „oleks ta kindlasti rajanud samasuguse suure impeeriumi nagu Aleksander.” Kujunes aga nii, et Puunia sõjad panid aluse Rooma imperialismile, mis saavutas lõpuks ülemvõimu maailmas.

„Aafrika Rooma”

Kartaagot tabas näiliselt kindel lõpp. Ent vaid sajand hiljem otsustas Julius Caesar rajada sinna koloonia. Tema auks anti sellele nimeks Colonia Julia Carthago. Rooma insenerid viisid ära peaaegu 100 000 kuupmeetrit pinnast, et tasandada Bürsa kõrgendik hiigelsuureks platvormiks ning kõrvaldada kõik minevikujäljed. Sellele rajati templid ja kaunistustega ühiskondlikud hooned. Aja möödudes muutus Kartaago „üheks jõukamaks linnaks Rooma impeeriumis”, teiseks suuremaks linnaks läänes pärast Roomat. Sinna ehitati teater ja amfiteater, tohutud termid, 132-kilomeetrine akvedukt ning 60 000 vaatajat mahutav tsirkus, et rahuldada linna 300 000 elaniku nõudmisi.

Ristiusk jõudis Kartaagosse umbes teise sajandi keskel meie ajaarvamise järgi ja levis seal kiiresti. Umbes aastal 155 m.a.j sündis Kartaagos kuulus kirikuteoloog ja apologeet Tertullianus. Tänu tema kirjutistele sai ladina keel läänekiriku aladel ametlikuks keeleks. Kolmanda sajandi Kartaago piiskop Cyprianus, kellest jäi maha seitsmeastmeline hierarhiline vaimulike süsteem, suri selles linnas märtrisurma aastal 258. Augustinus (354–430 m.a.j), kes oli samuti põhja-aafriklane ja keda on kutsutud muistse ristiusu kiriku suurimaks mõtlejaks, mängis olulist rolli selles, et kirikudoktriinid segati kreeka filosoofiaga. Põhja-Aafrika kiriku mõju oli niivõrd suur, et üks vaimulik kuulutas: „See oled sina, Aafrika, kes edendab meie usuüritust suurima innuga. Mida sina otsustad, kiidetakse Roomas heaks ja seda järgivad maa isandad.”

Ent Kartaago päevad olid loetud. Jällegi oli tema saatus lahutamatult seotud Roomaga. Kui Rooma impeerium nõrgenes, nõrgenes ka Kartaago. Aastal 439 vallutasid vandaalid Kartaago ja rüüstasid seda. Sajand hiljem alistasid linna bütsantslased, mis lükkas selle hävingut pisut edasi. Ent linn ei suutnud panna vastu araablastele, kes tegid hävitustööd kogu Põhja-Aafrikas. Aastal 698 vallutasid nad Kartaago ja seejärel kasutati selle kive Tunise linna ehitamiseks. Järgmistel sajanditel veeti välja kord seda Rooma linna kaunistanud marmor ja graniit ning kasutati Genova ja Pisa katedraalide ehitamisel Itaalias ning võib-olla isegi Canterbury katedraali ehitamisel Inglismaal. Olnud kord antiikaja üks rikkamaid ja vägevamaid linnu ning impeeriume, mis oleks äärepealt saanud kogu maailma valitsejaks, jäi Kartaagost lõpuks järele vaid tähelepandamatu kivilasu.

[Allmärkused]

[Kaart lk 14]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

ROOMA

VAHEMERI

KARTAAGO (varemed)

[Pilt lk 14]

Rooma termi varemed

[Pilt lk 15]

Liibanoni seedrite vedu Foiniikia laevadega

[Allikaviide]

Musée du Louvre, Paris

[Pilt lk 15]

Klaasripatsit kanti hea õnne amuletina

[Allikaviide]

Musée du Louvre, Paris

[Pilt lk 16]

Kartaagolase panid haudadesse surimaske, et tõrjuda kurje vaime

[Allikaviide]

Musée du Louvre, Paris

[Pilt lk 16]

Lapsemõrv oli osa kaananlaste religioonist, mille kartaagolased üle võtsid. See on hauamärk ohverdatud lapsele

[Pilt lk 17]

Aastal 146 e.m.a roomlaste vallutatud Puunia linna varemed

[Pilt lk 17]

Hannibali peetakse üheks suurimaks kunagi elanud sõjastrateegiks

[Allikaviide]

Alinari/Art Resource, NY