Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

”Vahel mulle tundub, et näen und”

”Vahel mulle tundub, et näen und”

„Vahel mulle tundub, et näen und”

Lourdes vaatab oma korteriaknast linna, varjates sõrmedega oma värisevaid huuli. Ta on ladinaameeriklanna, kes sai oma mehe Alfredo vägivalda tunda üle 20 aasta. Kuigi Alfredo on end muutnud, on Lourdesil raske rääkida sellest füüsilisest ja emotsionaalsest valust, mida ta on kannatama pidanud.

„See algas kõigest kaks nädalat pärast meie pulmi,” ütleb Lourdes tasasel häälel. „Ükskord lõi ta mul kaks hammast välja. Teinekord põikasin ma kõrvale ja ta rusikahoop tabas riidekappi. Aga tema sõnad olid veel valusamad. Ta nimetas mind kõlbmatuks rämpsuks ja käitus minuga nii, nagu mul polekski mõistust peas. Tahtsin kodunt ära minna, aga kuhu ma oleksin läinud kolme lapsega?”

Alfredo puudutab õrnalt Lourdesi õlga. „Olen kõrgel ametikohal,” ütleb ta. „Seepärast tundsin end alandatuna, kui sain kohtukutse ja mulle määrati keeld, mille kohaselt ma ei tohtinud oma naisele läheneda. Püüdsin end muuta, kuid sellest ei tulnud midagi välja.”

Kuidas siis olukord muutus? „Nurgapealse poe müüjanna on Jehoova tunnistaja,” ütleb Lourdes juba veidi rahulikumalt. „Ta pakkus mulle võimalust Piiblit uurida. Sain teada, et Jehoova Jumal hindab naisi. Hakkasin käima Jehoova tunnistajate koosolekutel, kuigi alguses tegi see Alfredo maruvihaseks. Olla koos sõpradega kuningriigisaalis oli minu jaoks midagi uut. Üllatusin, kui sain aru, et mul võivad olla oma uskumused, millest võin vabalt rääkida ja mida võin isegi teistele õpetada. Mõistsin, et olen Jumalale kallis. See andis mulle julgust.

Mu elus toimus pöördepunkt, mida ma ei unusta iialgi. Alfredo käis veelgi igal pühapäeval katoliku kirikus missal ja protesteeris selle vastu, et lävin Jehoova tunnistajatega. Vaatasin talle otse silma ning ütlesin rahulikult, kuid kindlalt: „Alfredo, mina ei mõtle nii nagu sina.” Seekord ta mind ei löönud. Varsti mind ristiti ning pärast seda pole ta mind viie aasta jooksul kordagi löönud.”

Siis leidsid aset veel suuremad muutused. Alfredo ütleb: „Umbes kolm aastat pärast Lourdesi ristimist kutsus mind külla üks töökaaslane, kes on Jehoova tunnistaja, ning ta rääkis mulle Piiblist huvitavaid seiku. Hakkasin temaga naise teadmata Piiblit uurima. Peagi hakkasin koos Lourdesiga koosolekutel käima. Paljud kõned, mida saalis kuulsin, puudutasid perekonnaelu ning panid mind tihti piinlikkust tundma.”

Alfredot pani imestama see, et koguduseliikmed, kaasa arvatud mehed, pühivad pärast koosolekut põrandat. Kui ta käis tunnistajatel külas, nägi ta, et mehed aitavad oma naisel nõusid pesta. Sellised väikesed juhtumid näitasid Alfredole, kuidas tegelikult armastust osutatakse.

Peagi ristiti ka Alfredo ning nüüd teenivad nad koos naisega täisajaliste teenijatena. „Alfredo aitab mul tihti pärast sööki lauda koristada ja voodit ära teha,” ütleb Lourdes. „Ta kiidab mu valmistatud toite ja laseb mul endal otsuseid langetada, näiteks seda, millist muusikat kuulata või milliseid asju koju osta. Midagi sellist ei lasknud Alfredo mul varem kunagi teha. Hiljaaegu tõi ta mulle esimest korda elus kimbu lilli. Vahel mulle tundub, et näen und.”

[Pilt lk 10]

„Mõistsin, et olen Jumalale kallis. See andis mulle julgust”

[Pilt lk 10]

Alfredot pani imestama see, et koguduseliikmed, kaasa arvatud mehed, pühivad pärast koosolekut põrandat

[Pilt lk 10]

Ta nägi, et mehed aitavad oma naisel nõusid pesta

[Pilt lk 10]

„Hiljaaegu tõi ta mulle esimest korda elus kimbu lilli”