Ajaloolises vanglas avalduv usk

Kõikjal maailmas külastavad Jehoova tunnistajatest vabatahtlikud kinnipidamisasutusi, et aidata vange, kes siiralt soovivad Jumalat tundma õppida. Rohkem kui 20 aastat oleme edukalt õpetanud Piiblit USAs Georgia osariigis Atlanta föderaalvanglas. Vangla keskkonnas on päris keeruline piibliuurimist läbi viia. Vabatahtlike teenijatena oleme kokku puutunud pangaröövlite, väljapressijate, mõrvarite, narkoärikate, petiste ja seksuaalkurjategijatega. Kuidas on selliseid inimesi aidatud?

 KÕIGEPEALT on ehk huvitav teada, millal ja kuidas Jehoova tunnistajad esimest korda sellesse vanglasse sattusid. See oli 1918. aasta 4. juulil, kui kaheksaliikmeline grupp silmapaistvaid kristlikke teenijaid selle föderaalvangla 15 graniit-trepiastmest üles viidi. Tolleaegse tava kohaselt kinnitati neil käerauad ümber kõhu olevate ahelate külge ja jalad pandi raudu. Need uued vanglaasukad olid vaimselt võimekad vennad, kes olid Rahvusvahelise Piibliuurijate Ühingu (Jehoova tunnistajate tollane nimetus) liikmeskonna eesotsas. Need mehed ei võinud siis arvatagi, et võtab pisut alla aasta, kui juba selgub, et nende vangistamine oli suur õigusrikkumine. 1919. aasta märtsis jalutasid need kaheksa tunnistajast teenijat alla samadest vanglatrepiastmetest, ahelatest priid ja vabad. Hiljem, kui võimud otsustasid süüdistuse tagasi võtta, tunnistati nad süütuks. *

Vangistuse ajal Atlanta vanglas juhatasid need kristlikud mehed piibliuurimiskursusi. Alexander H. Macmillan, üks kaheksast kinnipeetust, teatas hiljem, et vanglaülema asetäitja oli algul vaenulik, kuid lõpuks teadustas: „Teie õppetunnid siin [vangidega] on oivalised!”

Praegu, rohkem kui 80 aastat hiljem, toimuvad samasugused tõhusad piiblikursused, mis avaldavad vanglaasukatele kestvat mõju. Mitmeid kordi on vanglaametnikud avaldanud meie grupi liikmetele erilist tunnustust ja määranud neile autasu. Jehoova tunnistajate haridusprogrammi tõhususest on räägitud ka riiklikus infolehes „Volunteer Today”, mida annab välja USA justiitsministeeriumi föderaalne vanglatebüroo.

Üks piibliuurimisprogrammist tulenev kasu on kinnipeetavate käitumise märkimisväärne paranemine. Selle tulemusena on mõned saanud vanglast varem vabaks. Mõned küünikud võivad arvata, et süüalused õpivadki Piiblit vaid sel eesmärgil. Kuigi mõnel üksikjuhtumil on see tõeks osutunud, näitavad meie kogemused tihti muud. Ikka ja jälle on meid liigutanud see, kui meie õpilased on palju aastaid pärast vanglast vabanemist säilitanud hea kristliku käitumise. Järgnevalt toome ära mõned nendest paljudest kogemustest, mis meid selle ajaloolise vangla müüride taga on rõõmustanud.

Immigrantidest vangid leiavad lootuse

1980ndate aastate alguses oli Atlanta vanglas teenivatel vendadel võimalik külastada paljusid immigrantidest vange. Mõned nendega toimunud muutused olid üsna tavatud.

Raoul * oli äärmiselt ohtlik kinnipeetav. Tema ja ta sõber olid elukutselised kurjategijad ning istusid kinni mõrva pärast. Nad olid neid aidanud kogudusevanemate sõnul äärmiselt vägivaldsed. Raoulil oli surmavaenlasi. Üks mees oli vandunud, et tapab ta, ning Raoul oli vandunud sedasama. Raoul oli kabuhirmul, kui tema verivaenlane toodi üle Atlanta vanglasse. Tundus, et on vaid aja küsimus, millal nende kahe pikaaegse vaenlase teed ristuvad kas siis õues, söögisaalis või kongide plokis. Ent pärast seda, kui Raoul oli Jehoova tunnistajatega Piiblit uurinud, toimusid tema mõtetes, käitumises ja välimuses tohutud muutused. Kui kaks meest lõpuks üksteisest vangla õues möödusid, ei tundnud Raouli vaenlane teda isegi ära! Ei toimunudki verist kokkupõrget, mis oli tundunud täiesti vältimatu.

Kui Raoul otsustas sümboliseerida  Jumalale pühendumist ristimisega, tuli leida selleks sobiv veeanum. Appi tuli vangla kaplan, pakkudes ristimisanumaks musta puusärki. Puusärk täideti ääreni veega. Ent Raoul paistis olevat suurem kui puusärk. Nii pidid kaks kogudusevanemat koos vaeva nägema, et Raoul saaks tõesti üleni vee alla kastetud, nagu Piibel sellele viitab (Matteuse 3:16). Praegu on Raoul vaba mees ja teenib siiani innuka kristliku teenijana.

Aastal 1987 anti välja määrus, mille alusel tuli paljud immigrantidest kinnipeetavad välja saata, ning see põhjustas vanglas tormilisi mässe, mida kajastati rahvusvahelistes uudistes. Võeti pantvange. Vähesed teavad aga lugusid sellest, kuidas mõned vaprad immigrantidest vangid panid oma elu kaalule, keeldudes ühinemast vägivaldse mässuga. Need olid piiblikursuste õpilased. Need mehed, kes olid ise kunagi võidelnud elu ja surma peale, jäid nüüd neutraalseks ega võtnud osa vägivallategudest ja vandalismist. Kui ilmekas tõend Piibli väest muuta isegi jõhkrad kurjategijad rahuarmastavateks kristlasteks! (Heebrealastele 4:12.)

Andestuse leidmine

Üks mälestusväärne kogemus on seotud Jamesiga, kes oli varem olnud Jehoova tunnistaja, kuid oli muutunud vaimselt nõrgaks. James langes kiusatusse ja sooritas pangaröövi. Ta eemaldati kristlikust kogudusest ja viidi Atlanta föderaalvanglasse. Hiljem ta rääkis, et see oli ta elu madalhetk.

Elu vanglas oli raske. „Tundsin end äärmiselt üksildasena ja olin meeleheitel,” meenutas James. Ent see aeg, mil ta istus kitsas vanglakongis, pani ta tõsiselt oma  hingeelu uurima. Ta meenutab seda: „Vanglas polnud kõige hullemad mitte ebamugavused, vaid see, et olin hüljanud oma taevase Isa.” Pärast mitut kuud kutsus üks kinnipeetav, kes uuris Jehoova tunnistajatega Piiblit, Jamesi piiblikursusele. James tundis häbi ja keeldus esmalt. Ent see noor mees oli järjekindel ja lõpuks James läkski pühapäevasele koosolekule.

Teda liigutas sügavalt see, kui armastavalt kursust juhtivad Jehoova tunnistajad õpilastesse suhtusid. Hiljem hämmastas teda üks teine asi. Varasematest kogemustest oli James järeldanud, et kõigile usklikest vabatahtlikele makstakse töö eest vangidega head raha. Ent oma üllatuseks sai ta teada, et tunnistajad ei saa oma teenistuse eest üldse raha (Matteuse 10:8).

James hakkas innukalt koosolekuid ootama. Ta nägi, et vennad, kes koosolekut juhatasid, olid lahked ja julgustavad. Üht kogudusevanemat hakkas ta eriliselt austama. James meenutab: „Lugesin päevi tema järgmise tulekuni, kuna ta tegi Jumala Sõna tõe elavaks; tema vaim oli nakkav. Ta aitas mul mõista vajadust lugeda Piiblit analüüsivalt, et saada selle sõnumist kätte õige mõte, et see saaks mulle omaseks, ja mis kõige tähtsam, et arendada Kristuse meelt.”

Jamesil oli siiski raske hakata uskuma, et Jumal võib tema eksimused andeks anda. Mis teda aitas? „Jumala andestavat vaimu peegeldas see, kuidas ustavad ja ennastohverdavad mehed meid kohtlesid. * Üks asi sai väga selgeks: hoolimata mu kohutavast  patust, ei jätnud vend vähimatki muljet, et Jumal ei andesta mulle. Jehoova ei hüljanud mind kunagi. Ta nägi mu südamesttulevat kahetsust ja seda, et jätsin maha oma iseka eksitee, ning ta õnnistas mind rikkalikult.” Tõesti, James võeti tagasi kristlikku kogudusse. Alates sellest ajast, kui ta kümmekond aastat tagasi vanglast vabanes, on ta jäänud aktiivseks ja innukaks. Oma naise ja perekonna rõõmuks on James nüüd teenistusabiline ja hiljuti pidas ta esimese avaliku kõne.

Tee leidmine

Johnnyt kohtasime 1990ndate alguses. Tema perekond oli ühenduses Jehoova tunnistajatega, kuid mitte keegi neist polnud Johnny kujunemisaastatel vaimselt nii tugev, et talle vaimselt ja moraalselt nõu anda. Johnny läks kuritegelikule teele. Ta määrati föderaalvangla laagrisse Atlanta kinnipidamiskoha lähedal. Laagrisoleku ajal kuulis ta meie piiblikursusest ja otsustas sellest osa võtta.

Johnny luges väga vaevaliselt. Ent tal oli nii suur soov õppida Jehoovat ja Jeesus Kristust paremini tundma, et ta otsustas korralikult lugema õppida (Johannese 17:3). Oleme oma kursustel tihti aidanud kinnipeetavatel hästi lugema õppida, iseäranis mõttega lugemise ja avaliku lugemise osas. Johnny pingutas õpingute nimel nii kõvasti, et kaasõpilased hakkasid tema poole alt üles vaatama kui eeskujule, missugune peab olema üks tubli piibliõpilane.

Mitmeid kuid hiljem viidi Johnny üle föderaalasutusse Talladegas Alabama osariigis, et võtta osa sealsest sõltuvusainetealasest õppeprogrammist. Pärast kohalejõudmist hakkas ta kohe käima Jehoova tunnistajate sealsetel kristlikel koosolekutel. Ta säilitas aktiivsuse kuni ta vabastati. Kui siis saabus see õnnelik päev, võttis Johnny oma väikeses kodulinnas kohe ühendust Jehoova tunnistajatega. Ta võeti südamlikult vastu ja ta jätkas piibliuurimist ning arenes vaimselt hästi.

Johnny entusiasm ja armastus Piibli tõe vastu ergutas ka tema ema rohkem koguduse tegevusest osa võtma. Johnny on emale suureks toeks ja abiks. Hiljuti sümboliseeris Johnny pühendumist Jehoova Jumalale veeristimisega ning ta osaleb jätkuvalt aktiivselt kristlikus teenistuses.

Külluslik lõikus

Kahe viimase aastakümne jooksul on rohkem kui 40 Atlanta kinnipidamiskoha vangil aidatud saada Jehoova tunnistajate ristitud teenijaks ning rohkem kui 90 vangi on osalenud iganädalastel piibliuurimistel. Osa vange on ristitud pärast vanglast vabanemist või siirdumist teise vanglasse.

Meie, kes külastame seda ajaloolist vanglat iga nädal, et aidata neid, kes tõeliselt soovivad meelt parandada, oleme tänulikud, et saame osaleda sellises ainulaadses kristlikus teenistuses (Apostlite teod 3:19; 2. Korintlastele 7:8–13). Hirmuäratavate relvastatud valvega tornide, valvurite, elektriväravate ja okastraatide taga oleme kogenud rõõmu ja hämmastust, kui oleme näinud, kuidas riiklikud kurjategijad teevad oma elus pöörde ning saavad ausateks kodanikeks ja ustavateks jumalateenijateks (1. Korintlastele 6:9–11). (Kaastöö.)

[Allmärkused]

[Kast/pildid lk 20, 21]

„Te olete võõrustanud mu parimaid sõpru”

AASTAL 1983 külastas Frederick W. Franz, kes tollal teenis Jehoova tunnistajate juhtivas kogus, Atlanta vanglat USAs. Selle vangla külastamisse suhtus ta üsna suure elevusega. Hoonesse sisenedes teatas ta fuajees istuvale valvurile valju häälega: „Teate mis, te olete võõrustanud siin mu parimaid sõpru!” Valvur vaatas teda tagasihoidlikult öeldes hämmastunult. Millest rääkis vend Franz?

64 aastat varem mõisteti Joseph F. Rutherford ja tema seitse kaaslast valesüüdistuse alusel süüdi vandenõus. Rutherford ja Franz said hiljem lähedasteks sõpradeks ja töökaaslasteks. Nüüd, rohkem kui 40 aastat pärast Rutherfordi surma, kui vend Franz ise oli umbes 90-aastane, soovis ta külastada paika, kus tema sõpra oli ammu aega tagasi kinni hoitud. Kahtlemata mõtles ta sellele tööle, mida Rutherford ja tema kaaslased olid teinud nende müüride taga. Mis töö see oli?

Varsti pärast Rutherfordi ja tema kaaslaste vangistamist ütles vanglaülema asetäitja neile: „Me tahame teid tööle panna. Mida te oskate teha?”

„Ma pole oma elus peale kuulutamise midagi muud teinud,” vastas Alexander H. Macmillan, üks kaheksast. „Kas teil on siin sellist tööd anda?”

„Ei! Sellepärast te ju kinni oletegi. Ma ütlen teile, et siin te küll kuulutama ei hakka.”

Möödusid mõned nädalad. Kõikidel vangidel kästi minna pühapäeval jumalateenistusele ning need, kes soovisid, said jääda pärast pühapäevakooli. Kaheksa piibliuurijat otsustasid moodustada oma piibliuurimise rühma, mida nad kordamööda juhatasid. „Seal hakkas tasapisi käima üha rohkem uudishimulikke,” rääkis hiljem Rutherford. Peatselt kasvas nende väike 8-liikmeline grupp 90 inimeseni!

Kuidas reageerisid vangid piiblitunnis õpitule? Üks vang ütles: „Ma olen 72-aastane ja pidin sattuma selleks vangla trellide taha, et kuulda tõde. Olen seepärast rõõmus, et mind siia saadeti.” Üks teine märkis: „Minu siinoleku aeg hakkab täis saama ja mul on kahju siit lahkuda ... Kas te teate, kust ma võiksin leida selliseid inimesi nagu teie, kui ma siit ära lähen?”

Õhtul enne seda, kui kaheksa meest pidid vabaks saama, said nad liigutava kirja ühelt noorelt mehelt, kes oli käinud nende piiblitunnis. Mees kirjutas: „Tahan teile teada anda, et jätsite minusse soovi olla parem, suurem inimene, kui midagi sellist võib kujuneda nii rikutud ja maailmast räsitud mehest nagu mina [––] Ma olen nõrk, väga nõrk, keegi teine ei tea seda paremini kui ma ise, kuid ma üritan ja võitlen iseendaga kui vaja, et saada täit vilja teie külvatud seemnest, nii et ma saaksin aidata peale iseenda ka teisi inimesi. Minusuguse mehe suust võib see kõlada üsna kummalisena, ent iga sõna tuleb sügavalt, väga sügavalt minu südamest.”

Tänapäeval, rohkem kui 80 aastat hiljem, külvavad Jehoova tunnistajad ikka seemneid Atlanta vanglas ning paljudes teistes vanglates. (1. Korintlastele 3:6, 7.)