Imepärased punalibled

VIIS päeva tagasi oli see veel tuumaga rakk. Ent pärast intensiivset küpsemise ja paljunemise perioodi tõukas see rakk jõuliste kokkutõmmete abil oma tuuma välja. Nüüd on ta retikulotsüüt. Mis see on? Noor punalible, mis on valmis sisenema vereringesse. Kahe kuni nelja päeva pärast saab sellest täiesti küps punalible.

 Seda väikest rakku võiks võrrelda veoautoga. See veab oma „laadungit” hemoglobiini abil, mis on hapnikku transportiv valk. On arvestatud, et oma neljakuise eluea jooksul läbib üks punalible inimese organismis ligikaudu 250 kilomeetrit. Organismis on umbes 10 miljardit kapillaari (imepeenikest veresoont), mis üksteise otsa jätkatuna ulatuksid kaks korda ümber maakera. Et transportida hapnikku organismi igasse ossa, on vaja triljoneid erütrotsüüte (punaliblesid).

Punalibled on vereringes peaaegu kogu aeg liikvel. Nende kiirus oleneb sellest, kus nad parasjagu on. Suurima kiiruse (umbes 120 sentimeetrit sekundis) saavutavad nad südamest lähtuval „magistraalil” – aordis. Organismi „kõrvalteedele” jõudes nende kiirus järk-järgult väheneb, nii et terminaalsetes kapillaarides on see keskmiselt 0,3 millimeetrit sekundis.

Kus vererakud tekivad?

Tervel täiskasvanud inimesel tekib enamik vererakke luuüdis. Ööpäevas toodab luuüdi kehamassi ühe kilogrammi kohta 2,5 miljardit punaliblet, miljard granulotsüüti (valgeliblet) ja 2,5 miljardit vereliistakut. Sellega kompenseeritakse vererakkude ööpäevane kadu. Tervel täiskasvanul lammutatakse ja asendatakse mitu miljonit punaliblet igas sekundis.

Et luuüdist vereringesse siseneda, liginevad noored punalibled luuüdis olevate kapillaaride (sinusoidide) välisseinale ning pressivad end läbi kapillaariseintes olevate pooride verre. Veel umbes kolm päeva jätkab noor punalible hemoglobiini tootmist. Seejärel, olles saanud küpseks punalibleks ehk erütrotsüüdiks, lakkab ta seda tegemast.

Kehavereringe ja kopsuvereringe

17. sajandil tegid arstid kindlaks, et on võimalik eristada kahte tüüpi vereringet. Kehavereringes suunduvad punalibled kui mikroskoopilised „veokid” südamest organismi kudedesse. Seal annavad nad ära hapniku ja võtavad peale jääkaine – süsinikdioksiidi. Seda protsessi nimetatakse koehingamiseks. Seejärel pöörduvad punalibled tagasi südamesse. Kopsuvereringes saadetakse „veokid” südamest kopsudesse. Kopsudes laaditakse maha jääkaine ja võetakse peale uus koorem hapnikku. Niisiis võimaldab kopsuvereringe organismil hingata.

Kui punaliblesid pole piisavalt

Mõnikord on punaliblesid normaalsest vähem. Sellist seisundit nimetatakse kehvveresuseks ehk aneemiaks. Sellel on mitmeid põhjusi, muu hulgas: 1) häire punaliblede moodustumises või küpsemises, 2) punaliblede liigne lagunemine või 3) rohke verekaotus. Aneemia põhjuseks võib olla ka krooniline põletik või kasvaja.

Probleemid võivad tekkida ka siis, kui veres on liiga vähe või liiga palju rauda. Rauavaeguse korral ei saa punalibled normaalselt küpseda. Tekkinud rakud on väiksemad ja heledamad. Paljudel juhtudel saab selle puudujäägi korvata rauapreparaatidega. Ent mõnikord on rauasisaldus veres liiga kõrge. See võib johtuda sellest, kui defektsed punalibled lagunevad ja vabastavad neis sisalduva raua organismi. Tagajärjeks on rauamürgistus, mis haarab järk-järgult kõiki elundeid. Eriti tõsine on olukord, kui raud ladestub südamesse. Sel juhul areneb patsiendil peaaegu alati krooniline südamepuudulikkus.

Punaliblede talitlusest võiks kirjutada palju raamatuid. Kuid juba sellest põgusast kirjeldusest ilmneb nende imepärane keerukus, mis toob au sellele targale Isikule, kes on elusorganismid kavandanud ja loonud. Selle vägeva intelligentse Looja kohta lausus üks muistne jumalateener: „Tema sees elame ja liigume ja oleme meie” (Apostlite teod 17:28).