Itaalia kameed – miniatuursed meistriteosed

„ÄRGAKE!” ITAALIA-KORRESPONDENDILT

Me oleme tulnud Napoli lahe äärsesse Torre del Greco linna uudistama üht Itaalia selle paikkonna tüüpilist kunstkäsitööd. Jutt käib kameedest – teokarpidest lõigatud väärisehetest. Meil on kavas külastada üht selle linna paljudest kameetöökodadest, ent enne tahaksime anda pisut taustteavet kameedest ja nende pikast ajaloost.

KAMEE on lõigatud reljeefkujutisega vääris-, poolvääriskivist või teokarbist valmistatud ehe. Selleks tööks sobivad eriti hästi ahhaat, oonüks, sardoonüks ja mõned teokarbid, kuna nende mitmevärvilised kihid võimaldavad luua kauneid kontraste. Kasutatav tehnika olevat sama, mis reljeefsete skulptuurteoste valmistamisel, ainult et siin on tegemist miniatuuridega.

Paljud vääris- ja poolvääriskividest valmistatud kameed on säilinud Pärsia ja Kreeka-Rooma aegadest, andes tunnistust nende populaarsusest muistsetel aegadel. Teokarpidest hakati kameesid meisterdama märksa hiljem. Pärlmutrit kasutati kameede valmistamiseks Prantsusmaal, Saksamaal ja Flandrias 14. ja 15. sajandil. Teokarpidest valmistatud ehted paistsid olevat eriti hinnas toretsevas ja peenes Prantsuse õukonnas. Tol ajaperioodil toimunud avastusreisid tõid Euroopasse haruldasi ja eksootilisi materjale – hiiglaslikke kilpkonnakilpe, narvali võhkasid, nefriiti, merevaiku ja kummalisi teokarpe. Need tekitasid huvi loodusloo vastu ja ärgitasid võimekate kunstkäsitööliste, juveliiride ja graveerijate kujutlusvõimet. Tõenäoliselt 16. sajandil leiti, et iseäranis sobivad kameede valmistamiseks mõhkkodalaste  ja portselantigulaste sugukondadesse kuuluvate tigude kojad.

Niinimetatud neoklassitsistlikul perioodil tekkis uus huvi antiikkunsti vastu ja 18. sajandil oli teokarpidest valmistatud kameedel hea minek. Tõsi küll, mõned suhtusid neisse halvakspanuga kui imitatsioonidesse, kuna teokarbid pole nii hinnalised kui vääriskivid. Sellest ajast alates on kameede valmistamise paiku üha vähemaks jäänud. See kunst on säilinud veel kahes linnas – Idar-Obersteinis Saksamaal, kus on spetsialiseerutud ahhaatide töötlemisele, ning Torre del Grecos Itaalias, kus siiani valmistatakse teokarpidest kameesid käsitsi.

Nüüd on meil juba pisut taustteavet, seetõttu mingem ja vaadakem, kuidas valmib nüüdisaegne teokarbist kamee.

Kameetöökojas

Töökoda, mida me läheme vaatama, asub kitsal tänaval Torre del Greco kesklinnas. Käsitöölise tööpink on täis tööriistu ja eri valmimisjärgus kameesid. Oleme lummatud sellest, kui kaunis on just valmiv ese, millel kujutatakse mitmefiguurilist keerukat karjasestseeni.

Teokarpe, millest kameesid valmistatakse, tuuakse Bahama saartelt ning Kariibi mere piirkonnast ja Ida-Aafrika ranniku vetest. Eri liiki teokarpidest valmistatakse ise  värvi kameesid. Näiteks mõhkkodalaste sugukonda kuuluvate Cassis madagascariensis liiki tigude kodadest lõigatud kameed on valge kujundiga tumepruunil põhjal; portselantigulastest Cypraecassis rufa valmistatud kameed on punakaspruunides toonides. Kõige väärtuslikumad on suure värvikontrastiga kameed.

Esimese sammuna lõigatakse vesijahutusega lõikekettaga välja see kuplikujuline osa kojast, mida kasutatakse kamee valmistamiseks. Kameede kujud, mis on tavaliselt ovaalsed või ümmargused, märgitakse koja siseküljele, mis seejärel lõigatakse väiksemateks hulknurkseteks tükkideks. Tavaliselt saab ühest keskmisest kojast vaid ühe suure ja kaks väiksemat kameed. Läheb vaja vilunud silma, et näha iga koja võimalusi, tegemaks kindlaks, mis moel seda tuleks lõigata. Kui tükil on näiteks kolm kühmu, võib sellest ehk saada kolm figuuri. Lihvkettaga antakse igale tükile soovitud kuju. Seejärel kinnitatakse see lühikese puupulga külge, et seda oleks kergem käsitleda, ning selle krobelist pealiskihti lihvitakse sobiva paksuseni. Selles staadiumis laseb kunstnik tüki kujul inspireerida teema valikut. Ta joonistab pliiatsiga tüki pinnale nobedalt visandi ja hakkab nikerdama.

Lihvpeaga elektritrelli abil kõrvaldatakse üleliigne materjal. Kui üldjooneline kujund on valmis, hakatakse seda eri suuruses üliteravate lõikeriistadega – graveerimispeitlitega – käsitsi graveerima. Kujund peab saama valmis just õige sügavuse juures, seal, kus koja hele kiht vaheldub tumedaga. Lõigates eri sügavusteni, suudab vilunud kunstnik luua mulje läbipaistvast loorist. Lõpuks ilmubki tumedama aluskihi taustale peente detailidega kaunistatud reljeeffiguur.

Võimalike teemade skaala on lõputu. Ehk oled näinud mõnd kameed kauni daami profiiliga – see on alati üks lemmikmotiive. Pisikesi profiile või lilli valmistatakse sõrmustele või kõrvarõngastele. Suuremaid, kuni 75-millimeetriseid kameesid kasutatakse prosside ja ripatsite jaoks ning nendel võivad olla tunduvalt keerukamad piltkujutised – maastikud, karjasestseenid või klassikalised kompositsioonid. Suurimad kameed, mis on kuni 200 millimeetri pikkused, võidakse ära raamida või alusele paigutada. Kameede väärtus ei sõltu ainult mõõtmetest ja raamistusest, vaid iseäranis töö meisterlikkusest ning selle valmistamisele kulunud vaevast. Mõned kameed on tõelised kunstitööd.

Kuna kunstkäsitööline peab oma töös juhinduma iga teokarbi iseärasustest, et neid hästi ära kasutada, siis pole teokarbist kameede tootmist võimalik kunagi mehhaniseerida ning samuti ei leidu kunagi kahte täiesti sarnast kameed. Need on tõesti ainulaadsed ja silma rõõmustavad ehistööd – tõelised miniatuursed meistriteosed.

[Pildid lk 16]

KAMEE VALMISTAMINE

Teokarbid, millest meisterdatakse kameesid

Kamee valmistamiseks lõigatakse kojast välja kuplikujuline osa

Kamee kuju märgitakse lõigatud tükile

Tükk lõigatakse enam-vähem õige suuruseni

Pärast tükile sobiva kuju andmist on meister usinasti ametis töölaua taga

[Pilt lk 17]

Augustuse gemm, valmistatud ajavahemikus 10–20 m.a.j, mõõtmetega 19 x 23 sentimeetrit

[Allikaviide]

Erich Lessing/Art Resource, NY