Keerukas bioloogiline võrgustik

„Eluslooduse mitmekesisus on meie kindlustuspoliis. Sellest sõltub meie enda elu ja elatis.” (ÜRO KESKKONNAPROGRAMM)

ELU maa peal on rikkalik ja tohutult mitmekesine. Termin „bioloogiline mitmekesisus” ehk „biodiversiteet” tähistab kõiki maailma liike, alates kõige väiksematest bakteritest kuni hiidsekvoiadeni ja vihmaussidest kotkasteni.

Kogu see mitmekesine elu maa peal on osa suurest tihedalt läbipõimunud võrgustikust, mis hõlmab ka elutuid keemilisi elemente. Elu sõltub eluta looduse komponentidest, nagu maakera atmosfäärist, ookeanidest, mageveest, kivimitest ja mullastikust. Seda elusorganismide kooslust nimetatakse biosfääriks ning selle lahutamatuks osaks on ka inimesed.

Bioloogiline võrgustik hõlmab kõiki baktereid ja teisi mikroobe. On teada, et paljud neist täidavad elutähtsaid keemilisi funktsioone, tänu millele toimivad ökosüsteemid. Samuti on selle bioloogilise mitmekesisuse ehk võrgustiku osa rohelised taimed, mis toodavad fotosünteesi kaudu hapnikku, sidudes päikeseenergiat ja talletades seda suhkrute näol, mis on peamiseks energiaallikaks enamikule teistele eluvormidele.

Mitmekesisusest on saamas kesisus

Vaatamata eluvormide ilule ja mitmekesisusele, tunnistavad nii mitmedki teadlased, et inimtegevuse tõttu on liikide hävimistempo kasvanud murettekitavalt kiiresti. Mismoodi ohustab inimtegevus loodust?

▪ Elupaikade hävitamine. See on liikide väljasuremise peamine põhjus ja hõlmab puude mahavõtmist, kaevandamist, karjamaade rajamist ning tammide ja maanteede ehitamist paikadesse, kus varem oli metsik loodus. Kui ökosüsteemid jäävad väiksemaks, kaotavad liigid ressursse, mida nad vajavad ellujäämiseks. Looduskeskkondi killustatakse, rikutakse ja hävitatakse. Rändeteid lõigatakse ära. Kahaneb geneetiline mitmekesisus. Kohalikud populatsioonid ei suuda enam vastu panna haigustele ja teistele negatiivsetele mõjuritele. Niisiis surevad liigid üksteise järel lihtsalt ajapikku välja.

 Teatud liikide häving võib põhjustada isegi väljasuremise ahelreaktsiooni, sest kui üks osa elusorganismide võrgustikust kõrvaldatakse, mõjutab see ka teisi neist. Kui surevad välja võtmeliigid, näiteks tolmeldajad, võib see mõjutada arvutul hulgal teisi liike.

▪ Võõrliigid. Kui inimtegevuse tagajärjel satub ökosüsteemi võõras liik, võib see vallutada teistele liikidele kuulunud nišid. Tulnukliigid võivad ka kaudselt muuta ökosüsteemi sel määral, et tõrjuvad välja kohalikud liigid või toovad endaga kaasa haigusi, mille suhtes kohalikel liikidel puudub immuunsus. Eriti raske on kohaneda ja ellu jääda saarte kohalikel liikidel, kuna need on kaua eksisteerinud isoleeritult ning neil pole olnud kokkupuuteid võõrliikidega.

Tüüpiline näide selle kohta on „tapjavetikas” Caulerpa taxifolia, mis hävitab Vahemeres teisi mereorganismide liike. Kogemata Monaco rannikuvetesse toodud vetikas on hakanud nüüd merepõhjas levima. See vetikas on mürgine ning teadaolevalt pole sellel vaenlasi. „See, mida me praegu toimumas näeme, võib olla ökokatastroofi algus,” ütleb Prantsusmaa Nice’i ülikooli merebioloogiaprofessor Alexandre Meinesz.

▪ Üleküttimine. See on viinud terve rea liikide hävimiseni. Selle klassikaline näide on rändtuvi. 19. sajandi alguses oli see Põhja-Ameerika kõige arvukam linnuliik. Rändeajal pimestasid mitmeid päevi taevast parved, kus oli miljard lindu või enamgi. Kuid 19. sajandi lõpuks oli neid kütitud nii palju, et nad olid väljasuremise äärel, ning 1914. aasta septembris suri Cincinnati loomaaias viimane rändtuvi. Sarnaselt sellega oli ameerika piison Suurel tasandikul üleküttimise tõttu praktiliselt lakanud eksisteerimast.

▪ Rahvastikukasv. 19. sajandi keskel oli maakera rahvastiku arv üks miljard. Nüüd, poolteist sajandit hiljem, mil rahvaarv on kasvanud kuue miljardini, hakkavad inimesed mõtlema sellele, kas nad ehk Maa piiratud ressursse üle ei tarbi. Rahvaarvu jätkuvalt kasvades hävib igal aastal taime- ja loomaliike murettekitavas tempos.

▪ Globaalse soojenemise oht. Valitsustevahelise Kliimamuutuste Ekspertnõukogu sõnul on võimalik, et selle sajandi jooksul tõuseb temperatuur 3,5 °C võrra. Nii kiire temperatuuri tõusuga ei pruugi mõned liigid kohaneda. Teadlaste sõnul on vee soojenemine üks põhjusi, miks korallrifid (ühed mereelustiku mitmekesisuse tugisambad) välja surevad.

Teadlased ütlevad, et ühemeetrine merevee taseme tõus võib hävitada suure osa maailma rannikute märgaladest, mis on elupaigaks paljudele liikidele. Mõningate teadlaste arvates võib globaalne soojenemine mõjutada Gröönimaa ja Antarktika jääkilpi. Kui need üles sulavad, võib sellele järgneda keskkonnakatastroof.

 Väljasuremise epideemia

Kui kiiresti liigid välja surevad? Vastused sellele küsimusele on väga ebatäpsed. Enamik väljasurevaid liike on teadlastele veel praegugi tundmatud. Esiteks peavad nad tegema kindlaks, kui palju liike üldse maailmas eksisteerib. California Berkeley ülikooli keskkonnateadlase John Harte’i sõnul „on maailmas umbes poolteist miljonit nimetatud liiki, kuid peale selle eksisteerib ka palju veel nimetamata liike, nii et liikide koguarv peaks arvatavasti ulatuma 5 kuni 15 miljonini”. Mõningate hinnangute kohaselt on liike üle 50 miljoni. Liikide täpset arvu on peaaegu võimatu kindlaks määrata, kuna „enamik neist sureb välja enne, kui need endale üldse nime on saanud ja kui neid on kirjeldatud”, sõnab teadlane Anthony C. Janetos.

Praegune teadus on alles hakanud mõistma keerukaid ökoloogilisi protsesse, tänu millele looduslikud kooslused edukalt funktsioneerivad. Kui inimesed ei tea, kui palju liike maailmas eksisteerib, kuidas võiksid nad mõista kompleksset eluslooduse võrgustikku ja seda, kuidas liikide väljasuremine seda mõjutab? Kuidas nad võiksid teada, mismoodi võib liikide kadumine mõjutada planeedi elutingimusi tagavaid süsteeme?

Teadlaste arvutused liikide väljasuremise kiiruse kohta võivad küll olla erisugused, kuid üldiselt on need masendavad. Ühe hinnangu järgi „võib 100 aasta jooksul jõuda hävingu äärele ligikaudu 50 protsenti maailma floorast ja faunast”. Harte’i prognoos on veelgi süngem: „Bioloogide hinnangul surevad troopikavöötme metsatustamise tagajärjel järgmise 75 aasta jooksul välja pooled või üle poolte maakeral eksisteerivatest liikidest.”

Põhinedes Tennessee ülikooli teadlase Stuart Pimmi arvutustele, ütleb ajakiri „National Geographic”, et „11 protsenti lindudest ehk 1100 liiki maakera ligi 10 000 linnuliigist on väljasuremise lävel; on kaheldav, kas enamik neist 1100 liigist elab kauem kui [21. sajandi] lõpuni”. Sama ajakiri teatas: „Grupp tunnustatud botaanikuid andis hiljaaegu teada, et väljasuremisohus on iga kaheksas taim. „Ohus pole üksnes saarte ja vihmametsade liigid või linnud ning suured ja silmapaistvad imetajad,” ütleb Pimm. „Ohus on kõik liigid kõikjal maailmas. ... Kogu maailma ähvardab liikide väljasuremise epideemia.””

Kas kõiki neid liike on üldse vaja?

Kas bioloogilise mitmekesisuse kadumise pärast on põhjust muret tunda? Kas sellist liikide mitmekesisust on üldse vaja? Paljud tunnustatud eksperdid kinnitavad, et on küll. Maakera liigirikkus tagab inimestele toidu, kasulikud keemilised ained ning paljud teised tooted ja teenused. Mõtle ka potentsiaalsele kasule, mida võivad inimkonnale tuua veel avastamata liigid. Näiteks on arvestatud, et 150-st Ameerika Ühendriikides enim müüdud retseptiravimist 120 on valmistatud looduslikest ühenditest. Seega, kui kaob maakera floora, kaotab inimkond ka võimaluse  saada uusi arstimeid ja keemilisi aineid. „Iga liigi kadumisega kaob tulevikus ka üks valikuvõimalus,” ütleb Londoni Kew’ botaanikaaia direktor Sir Ghillean Prance. „Me kaotame võimaliku AIDSi-ravimi või viiruseresistentse kultuuri. Seega tuleb meil liikide hävimise peatamiseks midagi ette võtta mitte üksnes meie planeedi, vaid ka meie enda ... vajaduste ja heaolu pärast.”

Me vajame looduslikke ökosüsteeme ka nende ülitähtsate teenuste pärast, millest sõltub kõigi elusolendite olemasolu. Hapniku tootmine, vee puhastumine, saasteainete filtreerimine ja pinnase erosiooni ärahoidmine on kõik elutähtsad funktsioonid, mis toimivad tänu elujõulistele ökosüsteemidele.

Putukad osutavad tolmeldamisteenuseid, konnad, kalad ja linnud hoiavad kontrolli all kahjurite paljunemist,  karbid ja teised vees elavad organismid puhastavad vett, taimed ja mikroorganismid osalevad mullatekkeprotsessis. Nende teenuste majanduslik väärtus on mõõtmatu. Tagasihoidlik arvestus kogu maakera bioloogilisest mitmekesisusest saadava rahalise kasu kohta on vastavalt 1995. aasta hindadele umbes 3000 miljardit USA dollarit aastas.

Vaatamata sellele et meie elu sõltub bioloogilisest mitmekesisusest, näib maailm olevat jõudnud elusorganismide väljasuremise kriisi, mis ohustab nende keerukat võrgustikku. Nüüd, mil me oleme alles hakanud mõistma bioloogilise mitmekesisuse tähtsust, hukkub inimtegevuse tõttu rohkem liike kui eales varem. Kas inimene suudab selle probleemi lahendada? Mis saab maakera bioloogilisest mitmekesisusest tulevikus?

[Kast/pilt lk 6]

Mida on elusloodus väärt?

Kogu see arutelu bioloogilise mitmekesisuse kasulikkusest võib jätta mulje, nagu tuleks meil teiste eluvormide pärast muret tunda üksnes sellepärast, et need meile kasu toovad. Mõningate inimeste arvates on säärane arusaam piiratud. Paleontoloog Niles Eldredge osutab, mida veel on elusloodus väärt: „Meie, inimesed, hindame loodust – kauneid pilkupüüdvaid liike, imelisi puutumatuid paiku – ka looduse enda pärast. Miski meie sees ütleb, et me oleme loodusmaailmaga seotud, ning me tunneme rahu ja rõõmu alati, kui saame seal olla.”

 [Kast/pildid lk 7]

Punane nimekiri

Punast nimekirja annab välja Rahvusvaheline Looduse ja Loodusvarade Kaitse Liit, organisatsioon, kes hindab ohustatud liikide olukorda. Toome ära mõningad 2000. aastal punasesse nimekirja kantud ohustatud liigid.

Rändalbatross (Diomedea exulans)

See on üks kuueteistkümnest albatrossiliigist, kes on ohustatud kõikjal maailmas. Suur hulk albatrosse väidetakse uppuvat seepärast, et nad jäävad kogemata kinni kalalaevade õngejadade söödakonksudesse.

[Allikaviide]

Photo by Tony Palliser

Hertsoglanguur (Pygathrix nemaeus)

Seda Aasia koolobuslaste hulka kuuluvat ilusat ahvi leidub Lõuna-Vietnami keskosas ja Laoses. Hertsoglanguur on ohustatud elupaikade hävitamise ja küttimise tõttu. Teda tapetakse nii toidu kui ka rahvameditsiinis kasutatavate kehaosade pärast.

[Allikaviide]

Ahv lk 7 ja 32: Photo by Bill Konstant

Korsika viinamäetigu (Helix ceratina)

Selle ülimalt ohustatud teoliigi elupaik on vaid 7 hektari suurune ala Korsika edelaosas Ajaccio eeslinnades. Liigi ellujäämine võib olla ohustatud ehitustegevuse tõttu, mille hulka kuulub ka lennuvälja ja randa suunduvate teede rajamine.

[Allikaviide]

Photo by G. Falkner

Prootealaadne (Mimetes chrysanthus)

See kaunis õistaim leiti aastal 1987 Lõuna-Aafrika Vabariigist Lääne-Kapimaalt. Sagedad põlengud ja võõrliikide sissetungimine kasvualale ohustavad seda taime pidevalt.

[Allikaviide]

Photo by Craig Hilton-Taylor

Saagrai (Pristis microdon)

See ohustatud kala elab India ookeanis ja Vaikse ookeani lääneosas, aga ka kõrvalasuvates lahtedes, suudmetes ja jõgedes. Kalastamine kujutab talle äärmiselt suurt ohtu, nii et liigi arvukus on ohtlikult kahanenud. Saagraid ohustab ka elupaikade hävimine ja nende järjest halvenev seisukord.

[Allikaviide]

Photo courtesy of Sun International Resorts, Inc.

[Kast/pilt lk 8]

Vaesestuv mereelustik

Ookeanide ressursid, mis kunagi näisid olevat ammendamatud, on osutunud piiratuks. Paleontoloog Niles Eldredge kirjutab ajakirjas „Natural History” ookeanide ülekurnamise ulatusest: „Moodsa tehnoloogia tõttu on kalapüük muutunud nii tõhusaks, et tohutult suurte alade tühjakstegemine ookeani põhjas võrdub juba metsade lageraiega. Just see tehnoloogia raiskab kohutaval määral ressursse; iga traalerisõidu ja traalimisega hukkub merikilpkonni ja hülgeid ning paljusid mitteturunduslikke kalaliike ja selgrootuid.”

Ajakiri „National Geographic” kommenteerib seda, milline raiskamine kaasneb krevetipüügiga Mehhiko lahes, kust „üheainsa kilo kreveti saamiseks võidakse tõmmata välja kümmekond kilo muid mereorganisme, kellest suure osa moodustavad noorkalad”. Neid soovimatuid kalu ja koorikloomi nimetatakse püügi kõrvalsaaduseks. Üks bioloog kurtis: „Keskmine kõrvalsaaduse suhe on neli ühele.” Pole siis ime, et meie ookeanid on saanud paljudele ohustatud liikidele lausa surmaväljadeks.

[Kast/pilt lk 9]

Metsade varjatud elustik

Meie planeedi metsad kihavad elust, sealhulgas liikidest, kelle olemasolust pole inimesed veel teadlikud. Keskkonnateadlane John Harte märgib: „Troopilised vihmametsad katavad meie planeedist vähem kui kaks protsenti, kuid ometi on need ainsaks elupaigaks vähemalt 50 protsendile ja võimalik et isegi kuni 90 protsendile kogu maakera liikidest. Viimane arv põhineb eeldusel, et enamik avastamata liike on troopilise päritoluga, kuna bioloogilisi uuringuid on troopikaaladel tehtud vaid siin-seal väikeses ulatuses. Ka teisi looduslikke asualasid pole piisavalt uuritud ning kahtlemata võib sealt leida arvukalt liike, mis on meie aja teadusele tundmatud. Nende asualade hulgas on parasvöötme metsade, näiteks Ameerika Ühendriikide looderanniku niiskete põlismetsade mullastik.”

Inimest võivad veel oodata kes teab millised üllatused, kui tal avaneb kord võimalus uurida metsade varjatud elustikku.

[Pilt lk 5]

Nüüdseks välja surnud rändtuvi

[Allikaviide]

U.S. Fish & Wildlife Service, Washington, D.C./Luther C. Goldman