Kolportöörid – kõndivad raamatupoed

„ÄRGAKE!” PRANTSUSMAA-KORRESPONDENDILT

JANDRI GLACIER’ jalamil Deux-Alpes’i suusakeskuses Kagu-Prantsusmaal avati mõned aastad tagasi väike „muuseum”. Teiste väljapandud jääskulptuuride kõrval oli ka üks, mis meenutas austavalt kunagist mägikaubandust – kolportööri skulptuur.

Sajandeid käisid kolportöörid mööda turge ja maju müümas kaupu, mida nad kandsid kaelas (prantsuskeelne nimetus colporteur tuleneb sõnast col tähendusega ’kael’, ja porter tähendusega ’kandma’). Tänapäeval pole enamik inimesi neist midagi kuulnud. Mõned, kes ehk on, võivad mõelda, et need olid mingid väikesekaliibrilised müügimehed, kes kauplesid pudi-padiga. Tegelikult jätsid kolportöörid endast maha pärandi, mis mõjutab miljonite inimeste elu tänapäeval.

Lähem pilk kolportaažile

Kolportöörid polnud sugugi mingid armetud mehikesed, vaid paljud neist olid kõrgetasemelised kaupmehed, kes levitasid ulatuslikust Euroopa kaubandusvõrgustikust saadud uusimaid kaupu. Mitte kõik kolportöörid ei pakkunud oma kaupa vaid materiaalse kasu pärast. Mõnede eesmärgiks oli levitada oma uskumusi ja veendumusi ning mõned kaotasid seda tehes isegi oma elu.

Kolportööride tegevus sai alguse ilmselt millalgi keskaja lõpuosas. Esimesed kolportöörid olid mägielanikud poolkuutaolise kujuga Alpidest, Püreneedelt ja Šoti mägismaalt. Paljud neist olid talumehed, kes pärast lõikusaja lõppu alustasid rändkaupmehe elu.

Prantslane Jehan Gravier oli üks selliseid rändkaupmehi. Ta elas 16. sajandil ühes oma perega La Grave’i mägipiirkonnas. Kuna tema põllumaa polnud just eriti viljakas, hakkas ta orus paiknevatesse linnakestesse viima vajalikke mägipiirkondade kaupu – puitu, nahka, villa ja soola. Gravier’  sarnased kolportöörid viisid need kaubad linna ja vahetasid neid pudukaupade, harjade, prillide, raamatute, ravimite, tubaka ja gravüüride vastu. Need kaubad müüdi omakorda maha linnarahvale või talupoegadele, kes elasid poest kaugel. Mõnede kolportööride päevane ring oli lausa 20 kilomeetrit! Nende äraolekul hoolitsesid põllumaa ja perekonna eest nende sugulased.

Gravier ei müünud aga ainult nipsasjakesi. Ajalooürikud näitavad, et ta oli võlgu ühele Benoît Rigaud’ nimelisele trükkalile. See näitab, et Gravier, nagu paljud teisedki kolportöörid, tegeles ka raamatumüügiga. Tema päevil oli Euroopa jõudnud renessansiajastusse ja raamatuäri õitses hästi. 16. sajandil trükiti Euroopas 140–200 miljonit raamatut. Neljandik neist olid välja antud Prantsusmaal. Lyon, Alpide jalamil paiknev maa majanduslik pealinn, oli Euroopa juhtivaid kirjastuskeskusi ja tähtsaim prantsuskeelsete raamatute kirjastaja. Gravier’l olid seega oma äriks külluslikud varud. Samas kui Gravier’ sugused mehed müüsid raamatuid vaid kasu pärast, kerkis esile ka teistsuguseid kolportööre, kes levitasid raamatuid otseselt usulisel eesmärgil.

„Usu smugeldajad”

Trükipressi tekkega hakkasid inimesed neelama religioosseid raamatuid, brošüüre ja traktaate. Piibel trükiti kõigepealt ladina keeles ja seejärel kohalikes keeltes. Miljoneid eksemplare trükiti Saksamaal ja kolportöörid aitasid neid kiirelt levitada maapiirkonnas elavatele inimestele. Ent see polnud mitte just kõigile meelepärane.

1525. aastal keelas Prantsuse parlament Piibli tõlkimise prantsuse keelde ja järgmisel aastal keelustas omakeelse Piibli omamise. Sellest hoolimata trükiti tuhandeid Piibleid ja tänu otsusekindlatele kolportööridele toodi Prantsusmaale salaja sisse palju Piibleid. Üks selline kolportöör oli noormees nimega Pierre Chapot. Ta arreteeriti 1546. aastal ja hukati.

Lõpuks, 1551. aastal, hakkas katoliiklik Prantsusmaa veelgi karmimalt tegutsema, keelates kolportööridel müüa raamatuid, kuna nende „salaja” sisse toodud raamatud „olid pärit Genfist”, see tähendab protestantide juurest. Ent see ei tõkestanud raamatute sissevoolu. Piibleid toodi Prantsusmaale kõikvõimalikel meetoditel. Tihti olid need väikesemõõdulised ning neid peideti topeltpõhjaga veinivaatidesse, kastanitünnidesse või laevade trümmidesse. Üks vapper mees Denis Le Vair arreteeriti, kui ta transportis tervet  vaaditäit Piibleid. Ka tema hukati. Üks tolleaegne kolportööride suhtes vaenulik katoliiklane tunnistas, et nende tõttu on „Prantsusmaa lühikese aja jooksul saanud täis prantsuskeelset Uut Testamenti”.

16. sajandil elasid need „usu smugeldajad”, nagu üks kirjanik neid nimetas, pidevas ohus. Paljud kolportöörid arreteeriti, saadeti vanglasse või galeeridele, pagendati või hukati märtrina. Mõned põletati ühes oma raamatutega. Kuigi ajalooürikutest võib leida vaid käputäie kolportööride nimesid, sai tänu suurele hulgale neile julgetele isikutele enamik protestantidest perekondi muretseda endale Piibli.

Liikuvad raamatukogud

Ka 17. sajandil takistas katoliku kirik tavainimestel Piibli kättesaamist. Selle asemel anti usklikele kanoonilisi palveraamatuid * ja pühakute elulugusid – Piibli kehvi aseaineid! Vastandina sellele pooldasid jansenistid – „ketserlike” vaadetega katoliiklased – Pühakirja lugemist. Kolportöörid osalesid jansenisti Le Maistre de Sacy äsja tõlgitud Kreeka Kirjade („Uue Testamendi”) levitamises.

Samal ajal hakkas kolportööride pauna ilmuma uut ja odavat kirjandust. Tänu nendele raamatutele õppisid paljud inimesed Prantsusmaal lugema, need olid harivad ja pakkusid meelelahutust, kuni nende kadumiseni 19. sajandil. Prantslased kutsusid neid nende sinise köite pärast bibliothèque bleue, tõlgituna ’sinised raamatud’ (Inglismaal kutsuti neid chapbooks ja Hispaanias pliégos de cordel). Need raamatud sisaldasid jutustusi keskaegsetest rüütlitest, folkloori, pühakute elulugusid ja nii edasi. Võib arvata, et kolportöörid olid väga oodatud mehed nii Püreneedes, kus käidi suviti, kui Dauphiné-Alpes’is, kus käidi talviti.

 Huvitav on see, et kolportöörid teenisid nii haritute kui harimatute vajadusi. Ühes 18. sajandi uurimuses täheldati Edela-Prantsusmaa Guyenne’i piirkonna talupoegade kohta: „Pikkadel talveõhtutel lugesid [talupojad] pühakutelugusid või peatükke Piiblist kokku kogunenud leibkonnale pool tundi ... Kui midagi muud polnud, lugesid nad ... „siniseid raamatuid” ja muid lihtlabaseid kirjapalu, mida kolportöörid iga aasta maale tõid.” Piibel oli aga äärmiselt populaarne ja seda võis leida ka kõige tagasihoidlikumast taluperest.

Organiseeritud võrgustik

Kolportööride võrgustikud arenesid Prantsusmaa ja Itaalia Alpides, Püreneedes, Normandias ja Loode-Prantsusmaal. Ainuüksi Dauphiné-Alpes’i piirkonna kolportööride käes oli veerand Lõuna-Euroopa raamatuturust. „Raamatukaubandus Hispaanias ja Portugalis ning ka paljudes Itaalia linnades on prantslaste käes, kes on pärit ühest ja samast külast ... Dauphiné-Alpes’ist,” kuulutas omaaegne Genfi raamatukaupmees.

Lisaks sellele, et kolportöörid olid „toimekad, töökad ja äärmiselt kaine mõistusega inimesed”, aitas nende edukusele kaasa ka nende perekonna, küla ja religiooni toetus. Paljud neist olid protestandid, kes olid ühenduses tagakiusamise ajal maalt väljasaadetutega. Sugulased, kaasmaalased ja usukaaslased moodustasid nõnda tõhusa Euroopat katva võrgustiku. Näiteks Gravier’ perekonnal oli raamatumüügi võrgustik, mis ulatus läbi Prantsusmaa, Hispaania ja Itaalia. Mõned teised võrgustikud ulatusid isegi Pärsia ja Ameerikani.

Kolportööride töö elustumine

19. sajandi industriaalrevolutsioon andis surmahoobi perekondlikule kolportaažile, mis oli toiminud mitmeid põlvkondi. Ent Piibliseltside loomisega hoogustus Piiblite levitamine enneolematus ulatuses. Katoliku kirik aga seisis ikka veel Piiblite levitamisele vastu. Piibli kolportööre kimbutati ja kiusati taga kuni 19. sajandi lõpuni. Siiski levitasid nad ajavahemikus 1804 kuni 1909 ainuüksi Prantsusmaal 6 miljonit Piiblit või selle osasid.

Rahva hulgas tehtav piibliline haridustöö polnud sugugi lõppenud ning aastal 1881 õhutas ajakiri „Zion’s Watch Tower and Herald of Christ’s Presence” (anti välja Ameerika Ühendriikides) kristlasi tegema evangelistide tööd. Mis oli nende eesmärk? „Levitada tõde, andes inimestele vastavat lugemismaterjali.” Aastal 1885 vastas umbes 300 evangelisti sellele üleskutsele ja läks välja kuulutustööpõllule. Mõned reisisid kaugetele maadele nagu Barbados, Birma (praegu Myanmar), El Salvador, Guatemala, Honduras ja Soome. I maailmasõja puhkemise ajaks olid need evangelistid levitanud teadmisi Piiblist ka Costa Ricas, Hiinas, Inglismaal, Norras, Poolas, Prantsusmaal, Rootsis, Saksamaal, Šveitsis ja Uus-Meremaal.

On huvitav, et täisajaliste evangelistide esimestel tegevusaastatel kutsuti selliseid piibliuurijaid (praegu Jehoova tunnistajad) kolportöörideks. Hiljem lakati seda terminit kasutamast, kuna selline üldine kasutus ei kirjeldanud täpselt nende töö peamist eesmärki – piiblilist haridustööd (Matteuse 28:19, 20). Lisaks ei andnud see termin edasi nende tegevuse mittetulunduslikku iseloomu, seepärast kutsutakse tänapäeval Jehoova tunnistajate täisajalisi teenijaid pioneerideks.

Eelmisel aastal levitas tasuta Piibleid ja piiblilist kirjandust rohkem kui 800 000 pioneeri. Nad ei teinud seda mitte raha saamise eesmärgil, vaid „puhtast meelest, jah, otsekui Jumalast ... Kristuses Jumala ees” (2. Korintlastele 2:17). Nõnda on pioneerteenijad tänapäeval midagi enamat kui vaid kõndivad raamatupoed. Siiski on neil palju õppida nende algsete kolportööride innukusest ja veendumusest.

[Allmärkus]

[Pildid lk 24, 25]

Kolportöörid tõid inimeste koju uusimaid kaupu

Kolportööre oodati innukalt

[Allikaviide]

© Cliché Bibliothèque nationale de France, Paris

[Pildid lk 26]

Le Maistre de Sacy „Uus Testament” ja nn siniste raamatute hulka kuuluv raamat

[Allikaviited]

Vasakult esimene: © Cliché Bibliothèque nationale de France, Paris. Vasakult teine: © B.M.V.R de Troyes/Bbl.390/Photo P. Jacquinot

[Pilt lk 26, 27]

Evangelistid levitasid piiblilist kirjandust

[Pilt lk 26]

Tänapäeval pakuvad täisajalised evangeeliumikuulutajad tasuta piiblilist haridust