„Kuldne Maa” Myanmar

„ÄRGAKE!” MYANMARI-KORRESPONDENDILT

„KULDNE MAA” asetseb mäeahelike vahel, mis moodustavad loodusliku piiri selle riigi Aasia naabritega. Edelas laiub rohkem kui 2000 kilomeetri pikkusel rannajoonel Bengali laht ja Andamani meri. Lääne poole jäävad Bangladesh ja India, põhja poole Hiina ning idasse Laos ja Tai. See on pisut suurem kui Madagaskar ja väiksem kui USA põhjaosas paiknev Texase osariik. Mis maa see on? Myanmar, endise nimega Birma.

 Selle maa esimesed asustajad kutsusid seda Kuldseks Maaks, kuna Myanmaris on palju loodusvarasid: naftat ja gaasi, vaske, tina, hõbedat, volframit ja teisi mineraale ning ka vääriskive, nagu safiire, smaragde, rubiine ja nefriiti. Lisaks on seal veel troopilised vihmametsad, kust saab haruldast tiikpuu-, palisandri- ja tiibviljakupuitu. Metsloomadest elunevad seal ahvid, tiigrid, karud, pühvlid ja elevandid, kui nimetada vaid mõningaid. Kuldse Maa tõeliseks väärtuseks on aga sealsed inimesed.

Myanmari elanikud

Myanmari elanikud, kes on loomu poolest leebed ja rahulikud, on heade kommetega ja külalislahked. Nad kohtlevad külalisi lugupidavalt ja väärikalt. Lapsed nimetavad tavaliselt vanemaid mehi onudeks ja naisi tädideks.

Myanmaris käijad kiidavad tihti eakamate inimeste head jumet. Üks nende noorusliku ihu saladus on naiste sõnul populaarne kahvatukuldne näokosmeetikavahend thanaka, mida saadakse thanaka (Limonia acidissima) puust. Naised jahvatavad puuoksa kõva lameda kivi peal peeneks ja lisavad vett, valmistades nõnda pasta, mida nad määrivad kunstilisi kujundeid luues oma näole. Lisaks sellele, et määrdel on pinguldav ja jahutav toime, kaitseb thanaka  nahka ka kõrvetava troopilise päikese eest.

Myanmari mehed ja naised kannavad tavaliselt lungi’t. Seda on lihtne valmistada: tuleb õmmelda kokku umbes kahe meetri pikkune riidetükk, nii et moodustub ring. Sellesse sisse astudes mässivad naised lungi seelikutaoliselt oma keha ümber ja kinnitavad otsa vöö vahele. Mehed aga võtavad mõlemad otsad ja seovad need kergelt oma kõhu peale kokku. Vabalt langev lungi sobib troopilises kliimas kandmiseks iseäranis hästi.

Turulkäik näitab Myanmari elanike andekust – nad on vilunud siidikudujad, valmistavad käsitsi väärisehteid ja nikerdavad puitu. Tiikpuust, tiibviljakust ja paljudest teistest puudest valmistatakse pilkupüüdvaid inimfiguure, tiigreid, hobuseid, pühvleid ja elevante. Isegi sellised tarbeesemed nagu lauaplaadid, ruumide vaheseinad ja toolid on kaunistatud keerukate nikerdustega. Ent kes kavatseb tõesti midagi osta, see valmistugu kauplemiseks!

Myanmari elanikud on ületamatud ka ilusate kaunistustega ja lakitud vaagnate, taldrikute ning laegaste valmistamisel. Need tooted teeb haruldaseks just nende vaba vorm ja sisselõigatud mustrid. Toodete valmistamine algab peente bambuskõrte punumisega võrkudeks. (Kvaliteetsemate toodete puhul on alusmaterjaliks bambusest ja hobusejõhvidest valmistatud võrk.) Sellise põhja katab käsitööline seitsme lakikihiga, mis on valmistatud thisei ehk värnitsasumahhipuu õlist, mis on segatud korralikult jahvatatud ja põletatud loomakontidega.

Kui lakk on kuivanud, graveerib käsitööline esemele teraspliiatsiga mustri. Seejärel valmib pärast kerget värvimist ja poleerimist kaunis kunstitöö, mis kõigele lisaks on ka kodus kasulik tarbeese.

Palju religioosseid mõjutusi

Umbes 85 protsenti Myanmari elanikest on budistid,  ülejäänud nimetavad end põhiliselt muhameedlasteks ja kristlasteks. Nagu enamasti Lõuna-Aasias, on ka enamiku Myanmari elanike elus religioon tähtsal kohal. Ent mõned usutavad võivad olla paljudele turistidele võõristavad.

Näiteks buda mungad annavad tõotuse, et nad ei puuduta naisterahvast. Sellest lugu pidades jälgivad naised, et nad ei satuks munkadele liiga lähedale. Religioossed tavad mõjutavad ka bussiliiklust. Läänemaadest tulnut võib hämmastada silt bussil: „Ärge küsige bussijuhilt kohalejõudmise aega.” Kas kannatamatud reisijad on bussijuhid ära tüüdanud? Seda mitte. Budistid usuvad, et see küsimus ärritab vaime ja need võivad bussi kinni hoida!

Myanmari ajalugu

Myanmari varaseimast ajaloost pole selget ülevaadet, ent paistab, et mitmed hõimugrupid migreerusid sinna naabermaadest. Ilmselt monid andsid sellele maale nime Suvannabhumi tähendusega ’kuldne maa’. Tiibeti-birma keeli rääkivad hõimud tulid Himaalaja idaosast ning tailased tulid sellele maale praeguse Hiina edelaosast. Myanmari karm maastik hoidis hõime lahus, mistõttu säilisid paljud hõimud ja keelegrupid.

19. sajandi alguses hakkasid britid saabuma vastkoloniseeritud Indiast. Nad asustasid kõigepealt lõunapoolsed piirkonnad ja vallutasid lõpuks kogu maa. Aastal 1886 liideti Birma, nagu Myanmari siis nimetati, Briti India aladega.

II maailmasõja ajal toimusid sellel maal ägedad lahingud ja paari kuuga 1942. aastal ajasid jaapanlased britid maalt välja. Pärast seda ehitati kurikuulus „Surma raudtee”. See 400-kilomeetrine raudtee kulges läbi raskestiläbitava džungli ja üle mäeaheliku, ühendades Birma linna Thanbyuzayat Tai linna Nong Pladukiga. Metalli vähesuse tõttu toodi enamik raudteerööpaid Malaia (praegu Malaisia) keskosast. Üks väike osa sellest projektist oli sillaehitamine üle Kwai jõe, mille põhjal tehti hiljem üks laialdast tunnustust leidnud mängufilm.

Selle raudtee ehitamiseks kasutati 400 elevanti ja rohkem kui 300 000 inimest, kes peamiselt olid sõjavangid ning India ja Birma tsiviilkodanikud. Kümned tuhanded surid töö käigus. Liitlasvägede korduvate pommitamiste tõttu kasutati seda raudteed väga harva ja lõpuks enam üldse mitte. Hiljem võeti suurem osa liipreid üles ja kasutati mujal.

Lõpuks võitlesid britid endale tagasitee ja said maa 1945. aastal jaapanlastelt edukalt taas enda valdusse. Ent Briti valitsus oli lühiajaline, kuna Birma saavutas 1948. aasta 4. jaanuaril Suurbritanniast sõltumatuse. 1989. aasta 22. juunil võttis ÜRO ametlikult tarvitusele riigi uue nime Myanmar.

Kuldsete pealinnade maa

Myanmaril on olnud läbi sajandite mitmeid pealinnu. Näiteks Myanmari südames paikneb Mandale, mida rahva seas hüütakse Kuldseks linnaks. See eri ajastutest pärinevate pagoodidega 500 000 elanikuga linn oli riigi viimane pealinn enne Briti okupatsiooni. Kuningas Mindon Min pärandas kuninglikud õigused Mandalele aastal 1857, kui ta ehitas sinna endale ja oma kuningannadele lossi. Mandale 4 ruutkilomeetri suurust vanalinna ümbritseb 8-meetrine müür, mille alumine osa on 3 meetri paksune. Väljaspool linnamüüri on 70 meetri laiune vallikraav.

Aastal 1885 saatsid britid Mindon Mini järeltulija kuningas Thibo Indiasse maapakku, ent jätsid lossi puutumata. II maailmasõjas hävis aga loss tules. Myanmari elanikud ei andnud aga alla, vaid ehitasid algsele asupaigale uuesti üles lossi täieliku koopia ning ka sealsed suurejoonelised punakaskuldsed puuehitised, mis on nüüd avatud külastajatele.

 Mandalest 200 kilomeetrit allavoolu asub linn nimega Pagan. See on samuti kunagine pealinn, mis rajati meie ajaarvamise esimesel aastatuhandel ja saavutas oma hiilguse 11. sajandil, kuid kõigest 200 aastat hiljem see hüljati. Siiski meenutavad selle endist hiilgust väikesed laialipillutatud külad ning sajad rusudes templid ja pagoodid.

Praegune pealinn Yangon (kuni aastani 1989 ametliku nimega Ranguun) on vilgas linn, kus on rohkem kui kolm miljonit inimest ning mille tänavad on täis tuututavaid autosid, busse ja lahtisi taksosid. Kuigi Yangoni laiadel, puudega ääristatud avenüüdel on palju vanu maju, mis meenutavad Briti koloonia päevi, võib praeguses linnapildis näha palju moodsaid kõrguvaid hotelle ja kontorihooneid.

Linnasiluetti täiendava 2500-aastase Shwedagoni stuupa 98-meetrine kuldtorn kuulutab varasemate aegade jõukust ja arhitektuurilist andekust. Väidetavalt on selle stuupa torn kaunistatud 7000 teemanti ja muude vääriskividega. Selle tippu kroonib 76-karaadine teemant. Nagu paljud teisedki Myanmari muistsed hooned, on Shwedagoni stuupa saanud kannatada nii maavärinates kui sõdades, kuid suur osa sellest on taastatud.

Ent mõned väidavad, et kuldne Sule pagood on Yangoni tõeline keskus. 46 meetri kõrgune ja 2000-aastane Sule pagood moodustab laia ja kuldse liiklussaarekese linna nelja peatee ristumispaigas ning selle ümber on hulganisti poode.

Vaimne kuld

Aastal 1914 saabus Indiast Ranguuni kaks piibliuurijat (Jehoova tunnistajate tollane nimetus), et leida inimesi, kes väärtustavad kõige hinnalisemat kulda – vaimset kulda. Aastatel 1928 ja 1930 saabus veel misjonäre ning aastaks 1939 oli moodustatud kolm kogudust, kus kokku oli 28 liiget. Jehoova tunnistajate harubüroo Indias Bombays koordineeris Myanmaris tehtavat tööd kuni aastani 1938. Kuni 1940. aastani hoolitses sealse töö eest Austraalia harubüroo. Pärast II maailmasõda avas 1947. aastal Ranguuni kesklinnas uksed esimene oma harubüroo.

1978. aasta jaanuaris kolis harubüroo Inya tänavale. Sealset kolmekorruselist peakorterit kutsutakse Myanmari peetelikoduks. 52-liikmeline Peeteli pere hoolitseb riigi 3000 Jehoova tunnistaja tegevuse eest. Kuna Myanmaris räägitakse paljudes keeltes, on tõlkimine üks suuremaid töid, mida sealses harubüroos tehakse. Tänu sellele suurele tööle, mida Jehoova tunnistajad teevad, lisandub sinna veel palju kuldaväärt rikkusi.

[Kaart lk 17]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

BANGLADESH

INDIA

HIINA

LAOS

TAI

MYANMAR

Mandale

Pagan

YANGON

BENGALI LAHT

[Allikaviide]

Mountain High Maps® Copyright © 1997 Digital Wisdom, Inc.

[Pildid lk 17]

Ülal: Mees ja naine lungi rõivas; noor buda munk; naised „thanaka” kaunistusega

[Pilt lk 18]

Kuulutamine maapähklipõllul

[Pilt lk 18]

Kohalikel turgudel müüakse puunikerdisi

[Allikaviide]

chaang.com

[Pilt lk 18]

Lakitud lauapinnale mustri lõikamine

[Pilt lk 18]

Kaunisti kujundatud lakitud vaagen

[Allikaviide]

chaang.com

[Pilt lk 20]

Jehoova tunnistajate harubüroo Myanmaris

[Pildi allikaviide lk 16]

© Jean Leo Dugast/Panos