Anglikaani kirik — koda, mis on isekeskis riius
Anglikaani kirik – koda, mis on isekeskis riius
„ÄRGAKE!” SUURBRITANNIA-KORRESPONDENDILT
AASTAL 1998 peeti 900-aastase Canterbury katedraali müüride varjus anglikaani kiriku kolmeteistkümnendat Lambethi konverentsi. Konverentsil esitas piiskop William E. Swing oma kõnes kaaluka mõtteavalduse: „Religioon peab lakkama olemast probleem – tal tuleb hakata pakkuma lahendust. Enne kui religioonide vahel pole rahu, ei saabu ka rahvaste vahele rahu.”
Lõhe uskkondade vahel on sama sügav kui lõhe ühe ja sama usundi ilmikute ja ka vaimulike vahel. Et kohal olid ka naispiiskopid, keeldus üks piiskop tulemast sellele alates aastast 1948 iga kümne aasta järel peetavale konverentsile. Mõned kohalolijad seisid vastu sellele, et piiblilises arutelus osalevad ka need naispiiskopid.
Kui 1988. aasta konverentsi päevakavas domineeris küsimus naiste ordineerimise kohta, siis 1998. aastal oli põhiliseks vaidlusteemaks homoseksualism. Piiskopid jõudsid lõppotsusele, et homoseksualism on „pühakirjavastane”. Mis ajendas neid sellist otsust langetama?
Üks tegur võis olla anglikaanide soov tugevdada oma suhteid roomakatoliku kirikuga. Sealjuures mõistsid nad, et nende kirikul poleks lootust kahe usuorganisatsiooni vahelist dialoogi jätkata, kui nad homoseksuaalsuse vaimulikkonna seas jätkuvalt heaks kiidavad. Teine selle otsuse langetamise varjatud põhjus võis olla hirm islami ees. Kui oleks kiidetud heaks resolutsioon homoseksualistidest preestritele andestamise kohta, siis oleks see kujunenud „evangeelseks enesetapuks” islamiriikides, nagu üks Aafrika piiskop seda väljendas.
Seoses ühe teise konverentsil lahkarvamusi tekitanud küsimusega teatas „The Sunday Telegraph”: „Mõnes Aafrika piirkonnas on keskseks misjoniküsimuseks polügaamia.” Käsitledes lähemalt seda anglikaanide ees seisvat dilemmat Aafrikas, täheldas üks piiskop: „Kui inimene teeb kirikule hiigelsuure rahalise annetuse, ent tal on rohkem kui üks naine, siis mida teevad piiskopid?” Vaidluse tulemust prognoosides teatas „The Times: „Polügaamiaküsimuses peavad anglikaani piiskopid suu kinni.”
Anglikaani piiskopid võtsid esimest korda arutusele suhted islamiga. „Nigeeria kristlaste ja moslemite vahel valitseb sügav vihavaen,” teatas Kaduna piiskop Nigeeriast, väites seejuures, et selle maa usukonfliktides on kaotanud elu enam kui 10 000 inimest. Öeldi, et Aafrikas saaks püha sõda ära hoida vaid siis, kui õppida islami uskumusi lähemalt tundma.
Mis siis ootab ees neid 70 miljonit kõikjal maailmas elavat inimest, kes kõik on ühe vaidlusi äratanud väite kohaselt anglikaani kiriku liikmed? * Olukord pole kaugeltki lootustandev, nagu seda teatas „The Times”: „See konverents tekitas hämmastust paljudes vaatlejates ja osalejates, sest aeg-ajalt sarnanes see pigem poliitiliste parteide kokkutuleku kui palvemeelse kristliku kirikuga.”
Pole siis imestada, et kokkutulekut iseloomustas „The Sunday Times’i” väitel vimm ja pahameel.
[Allmärkus]
^ lõik 9 Arv 70 miljonit „kõlab muljetavaldavalt”, kirjutab „The Times”, ent „haruharva öeldakse seda, et anglikaani kirikusse kuulub neist vaid 26 miljonit. Praegu käib [Suurbritannias] vaevalt miljon neist kirikus, ülejäänud aga on vaid nime poolest anglikaanid”.
[Pilt lk 24]
900-aastane Canterbury katedraal