Kui ületame kujuteldava raja

JUBA AMMU ON INIMENE UNISTANUD AJAS rändamisest, et elustada möödanikku ning heita pilk tulevikku. Kas poleks siis üllatav teada, et mingis mõttes rändavad inimesed ajas iga päev? Mõelgem näiteks Tokyo ärimehele, kes lendab New Yorki ärikohtumisele. Kui ta lendab ära keskpäeval, jõuab ta pärast seda, kui ta on peatusteta lennanud peaaegu ümber poole maakera, oma sihtkohta sama päeva hommikul – näiliselt varem, kui ta lahkus.

Kas tõesti on võimalik võtta ette pikk reis ja jõuda kohale enne, kui lahkuti? Mitte päriselt. Ent kauged linnad asuvad eri ajavööndites. Tegelikult tähendab rahvusvaheliselt kehtestatud kuupäevaraja, maakerale tõmmatud nähtamatu joone ületamine seda, et ületatakse kalendripäevi eraldav kokkuleppeline raja. Milline segadusseajav kogemus! Sõltuvalt reisi suunast võib ühe päeva ainsa silmapilguga kas kaotada või juurde võita.

Oletagem, et tagasilennul lahkub see Tokyo ärimees New Yorgist teisipäeva hilisõhtul. Kui ta umbes 14 tundi hiljem lennukilt maha astub, on Jaapanis juba neljapäev. Kui kummaline on tunda, et terve päev on vahele jäänud! Meenutades oma esimest reisi üle rahvusvahelise kuupäevaraja, tunnistab üks suurte kogemustega reisija: „Ma ei suutnud taibata, kuhu see päev võis kaduda. See oli nii mõistatuslik.”

Võidakse küsida, milleks üleüldse see piiristamine, kui selline kuupäevaraja reisijates segadust võib tekitada.

Meresõitjad teevad avastuse

Kui vaadata tagasi aastasse 1522, mil Fernão de Magalhãesi laevameeskond lõpetas esimese ümbermaailmareisi, võib juba näha ilmset vajadust kuupäevaraja järele. Olles olnud kolm aastat merel, jõudsid nad Hispaaniasse pühapäeval, 7. septembril. Ent laeva logiraamatus on kirjas laupäev, 6. september. Millest selline erinevus? Purjetades ümber maailma ühes suunas päikesega, olid nad näinud ühe päikesetõusu vähem kui Hispaania asukad.

Kirjanik Jules Verne kasutas seda kummalist nähtust oma romaani „80 päevaga ümber maailma” süžees. Raamatu peategelasel tuli selleks, et võita suur summa raha, teha maakerale tiir peale 80  päevaga. Seikluse lõppedes jõudis ta pettununa koju, olles hilinenud vaid ühe päeva – või vähemalt nii talle näis –, et saada kätte kopsakas autasu. Üllatusega sai ta teada, et tegelikult oli ta siiski tähtajast kinni pidanud. Raamat selgitab, et Phileas Fogg oli ise seda aimamata ühe reisipäeva võitnud lihtsalt seeläbi, et oli pidevalt ida suunas reisinud.

Kuigi võib näida, et just see rahvusvaheline kuupäevaraja andis Mr Verne’i loole õnneliku lõpu, polnud aastal 1873, mil see kuulus romaan avaldati, kuupäevaraja selle praeguses vormis veel olemas. Tavapäraselt tegid tolle aja laevakaptenid Vaikset ookeani ületades kalendrisse ühepäevase muudatuse, kuid praegust kuupäevaraja nende kaartidel polnud – ülemaailmset ajavööndite süsteemi polnud veel kinnitatud. Niisiis, ajal mil Alaska kuulus Venemaale, pidasid sealsed inimesed kinni samadest kalendripäevadest kui Moskva elanikud. Kui aga Ameerika Ühendriigid selle territooriumi aastal 1867 endale ostsid, hakkas Alaskas kehtima Ühendriikide kalendriaeg.

Ajalooline areng

Aastal 1884, mil õige aja suhtes valitses täielik kaos, tulid 25 riigi esindajad kokku Washingtoni rahvusvahelise algmeridiaani konverentsile. Nad kehtestasid 24 ajavööndit hõlmava ülemaailmse süsteemi ning leppisid kokku, milline on algmeridiaan – selleks sai Greenwichi (Inglismaa) läbiv geograafiline pikkusjoon. * Sellest sai algpunkt, mille järgi mõõdetakse maakeral asukohti ida-lääne suunas.

Teisel pool maakera Greenwichi vastas – 12 ajavööndit nii ida kui ka lääne suunas – paistis olevat rahvusvahelisele kuupäevarajale loogiline koht. Ehkki 1884. aasta konverentsil seda ametlikult ei kehtestatud, leidis see 180. pikkuskraadi meridiaan eriti kohase paigana tunnustust, sest nõnda ei läbinud kuupäevaraja ühtki mandrit. Kujutleda vaid seda segadust, mis tekiks, kui pooles sellest riigist, kus sa elad, oleks pühapäev, teises pooles aga esmaspäev!

Kui heidad pilgu maailmaatlasesse või gloobusele, võid näha, et 180. pikkuskraadi meridiaan asub Havaist lääne pool. Sa märkad kohe, et rahvusvaheline kuupäevaraja ei järgi seda meridiaani täpselt. See kulgeb piki Vaikset ookeani siksakiliselt, et täielikult vältida maismaad. Ja et see kuupäevaraja kehtestati üldisel nõusolekul, aga mitte rahvusvahelise kokkuleppe alusel, on see iga riigi suva järgi kerge muutuma. Näiteks aastal 1995 deklareeris Kiribati, et nüüdsest alates teeb rahvusvaheline kuupäevaraja, mis seni saarte aheliku läbi lõikas, ringi ümber riigi kõige idapoolsema saare. Seepärast on kõige uuematel kaartidel kõik Kiribati saared ühel pool kuupäevaraja ning seega kehtib neil üks ja sama kalendripäev.

Kuidas see toimib

Et piltlikustada seda, miks kuupäevaraja ületades päev läheb kas kaduma või lisandub, kujutle end purjetamas ümber maakera. Oletagem, et sa liigud ida suunas. Ehk endale teadmatagi võidad sa iga ajavööndi läbimisega ühe tunni. Kui sa oma ümbermaailmareisi lõpetad, oled läbinud 24 ajavööndit. Ilma rahvusvahelise kuupäevarajata oleksid pärale jõudes kohalikust ajast terve päeva ees. Rahvusvaheline kuupäevaraja korrigeerib selle erinevuse. Ajab veidi segadusse, eks ole? Pole siis midagi imestada, et Magalhãesi laevameeskond ja romaanitegelane Phileas Fogg oma ümbermaailmareisi lõpetades kuupäeva osas valearvestuse tegid!

Need, kes selle raja on ületanud, teavad hästi seda kummalist tunnet, mis tekib, kui üks päev äkitselt kaob või lisandub. Ent kui poleks seda rahvusvahelist kuupäevaraja, kaasneks maailmas ringireisimisega veelgi enam segadust.

[Allmärkus]

[Joonis/kaart lk 13]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

märts | märts

2 | 1

[Pildid lk 14]

Ülal: Greenwichi Kuninglik Observatoorium

Paremal: see munakivide rida tähistab algmeridiaani