Mida tehakse meie toiduga?

TOIDUAINETE omaduste muutmine pole mingi uus idee. Tegelikult on inimesed mitmete põlvkondade kestel seda üsna osavalt teinud. Hoolika aretustöö tulemusena on loodud palju uusi põlluviljasorte, veise- ja lambatõuge. USA Toidu- ja Ravimiameti esindaja teatel „on peaaegu kõigi müügil olevate toiduainete omadusi traditsiooniliste aretusmeetoditega muudetud”.

Aretus pole ainus viis, kuidas toiduainete omadusi muuta. Toiduainetööstus on välja arendanud palju toidutöötlemisviise, kas siis toidu maitse või lõhna parandamiseks või toidukaupade standardiseerimiseks ja säilitamiseks. Inimesed on harjunud sööma toiduaineid, mille omadusi on ühel või teisel moel muudetud.

Ent üha rohkem tarbijaid on häiritud sellest, mida meie toiduga tehakse. Mispärast? Mõned kardavad, et praegusaegsed moodsad tehnoloogiad mõjutavad toidu ohutust. Kas selline ärevus on õigustatud? Uurigem kolme murevaldkonda. *

Hormoonid ja antibiootikumid

Alates 1950ndatest aastatest on mõnes paigas lisatud linnu-, sea- ja veisesöödale väike kogus antibiootikume. Selle eesmärgiks  on vähendada haiguste riski, iseäranis seal, kus loomi hoitakse üksteise vahetus läheduses. Mõnedes maades lisatakse loomasöödale ka hormoonpreparaate, et kiirendada loomade kasvu. Hormoonid ja antibiootikumid pidavat kaitsema loomi infektsioonide eest ja muutma intensiivkarjakasvatuse tulusamaks, millest tarbija saab kasu madalamate hindade näol.

Siiamaani tundub mõistlik. Ent kas võib sääraste lisaainetega söödetud loomade liha olla tarbijale mingil viisil ohtlik? Euroopa ühenduste majandus- ja sotsiaalkomitee raportis järeldati, et on olemas tõenäosus, et bakterid panevad antibiootikumide toimele vastu ja kanduvad üle tarbijale. „Mõned sellised bakterid, nagu salmonella ja kampülobakter, võivad toiduahela kaudu inimesele otseselt raskeid haigusi põhjustada,” ütles raport. Ning mis siis, kui toiduahel ei sisalda mitte ainult baktereid, vaid ka antibiootikumide jääke? Kardetakse, et selle tulemusena võivad inimese haiguspisikud aegamisi muutuda antibiootikumide suhtes resistentseks.

Mida öelda hormoonliha kohta? Saksamaal Münchenis tegutsev professor dr Heinrich Karg kommenteerib: „Kõik eksperdid nõustuvad sellega, et hormoonliha pole tervisele ohtlik, kui hormoonpreparaate on manustatud vastavalt juhtnööridele.” Ent ajaleht „Die Woche” teatab, et hormoonliha ohutuse küsimuses pole „uurijad viimase 15 aasta jooksul suutnud jõuda ühisele seisukohale”. Ning Prantsusmaal on hormoonliha küsimusele vastatud kindlalt: „Ei! Hormoone ei tohiks kasutada.” Selge, et vastuolud pole veel sugugi lahendatud.

Kiiritatud toit

Alates 1916. aastast, mil Rootsis alustati toidu kiiritamise katsetega, on vähemalt 39 maad heaks kiitnud selliste toiduainete vähese kiiritamise nagu kartul, mais, puuviljad ja liha. Milleks seda tehakse? Kiiritamine pidavat tapma suurema osa baktereid, putukaid ja parasiite ning seeläbi vähendama tarbija riski nakatuda mõnesse toidust tulenevasse haigusse. See pikendab ka toidu säilivusaega.

Loomulikult ütlevad eksperdid, et ideaaljuhul peaksime sööma puhast ja värsket toitu. Ent kes võtab tänapäeval aega, et korrapäraselt värsketest toiduainetest rooga valmistada? „Kümme minutit hommikueineks ja viisteist minutit lõunaks ning õhtusöögiks” on ajakirja „Test” sõnul keskmine söömaaegadeks kulutatav aeg. Pole siis üllatav, et paljud tarbijad eelistavad pika säilivusajaga valmistoitu. Ent kas kiiritatud toiduained on ohutud?

Aastal 1999 avaldas Maailma Tervishoiuorganisatsioon rahvusvahelise ekspertidekogu korraldatud uurimuse tulemused. Nad tulid järeldusele, et kiiritatud toitu „on ohutu tarvitada ja et selle toiteväärtus on küllaldane”. Kiiritamise pooldajad võrdlevad toiduainete kiiritamist haavasidemete steriliseerimisega – mida tehakse samuti kiiritamise teel – või lennujaamas pagasi kontrollimisega läbi elektronskanneri. Kriitikud aga ütlevad, et kiiritamine vähendab toidu seesmist toiteväärtust ja võib omada endas veel tundmatuid ohte.

 Geneetiliselt muundatud toit

Geneetikud on juba mõnda aega olnud suutelised kandma üle geene ühe organismi DNAst teise sama liiki organismi DNAsse. Praegu aga suudavad geneetikud palju rohkem. Näiteks on maasika- ja kartulisorte, millesse on siiratud kala geen, et suurendada nende külmataluvust.

Geneetiliselt muundatud toidu poolt ja vastu on palju sõna võetud. * Pooldajad ütlevad, et seda tüüpi biotehnoloogia on palju ettearvatavam ja kontrollitavam kui taimearetuse traditsioonilised meetodid ning et see tõstab saagikust ja vähendab näljaprobleemi. Ent kas geenitoidu söömine on ohutu?

Inglismaa ja Ameerika Ühendriikide ning samuti Brasiilia, Hiina, India, Mehhiko ja teiste arengumaade teadlastest koosnenud rühm valmistas sel teemal ettekande. 2000. aasta juulis avaldatud raport ütles: „Praeguse ajani on kasvatatud transgeenseid põllukultuure rohkem kui 30 miljonil hektaril ja pole tuvastatud ühtki tervisehäda, mis oleks otseselt seotud transgeensete põllukultuuride või nendest valmistatud toodete söömisega.” Mõnes piirkonnas peetakse geenitoitu sama turvaliseks kui traditsiooniliste meetoditega kasvatatud toitu.

Siiski valitseb paljudes kohtades geenitoidu suhtes ebakindlus. Austrias, Prantsusmaal ja Suurbritannias suhtuvad mõned geenitoitu umbusuga. Üks Hollandi poliitik ütles geenitoidu kohta: „Mõned toidud meile lihtsalt ei meeldi.” Säärase toidu kriitikud viitavad ka eetilistele küsimustele ja võimalikele keskkonnaohtudele.

Mõned teadlased arvavad, et praegu on alles geenitoidu algpäevad ja et tuleks teha rohkem katseid uurimaks selle võimalikke riske tarbijale. Näiteks usub Briti Meditsiiniassotsiatsioon, et geenitehnoloogia võib rahvastikule suurt kasu tuua. Ent siiski on nende sõnul ka murettekitavaid valdkondi – nagu geenitoidust tulenevad allergilised reaktsioonid –, mis tähendab, et vaja on „teha edasisi uuringuid”.

Tasakaalukad isiklikud otsused

Mõnel maal töödeldakse kuni 80 protsenti toidust. Tihti lisatakse lisaaineid, et intensiivistada või standardiseerida maitset, lõhna ja värvitooni ning pikendada ka säilivusaega. Üks teatmeteos märgib, et „paljud nüüdisaja toidukaubad, nagu väikese kalorsusega tooted, suupisted ja valmistoidud eeldavad lisaaineid”. Säärased toidud võivad palju tõenäolisemalt sisaldada ka geneetiliselt muundatud koostisosi.

Aastaid on kogu maailmas põllumajanduses kasutatud meetodeid, mida paljud inimesed peavad kahjulikuks. Näiteks võiks tuua kas või mürgiste pestitsiidide kasutamise.  Lisaks on toiduainetööstuses juba mõnda aega kasutatud lisaaineid, mis on arvatavasti põhjustanud osal tarbijatest allergilisi reaktsioone. Kas uued toiduainete tehnoloogiad on nendest tavadest tunduvalt ohtlikumad? Isegi eksperdid ei ole selles küsimuses ühel meelel. Tegelikult esitatakse kaalukaid teaduslikke raporteid mõlema poole toetuseks ja see paistab arvamusi veelgi vastandlikumaks muutvat.

Paljud inimesed end aga selle küsimusega ei vaeva, kuna nende arvates on kõrgtehnoloogiliselt töödeldud toitu raske vältida või kuna muud mured suruvad peale. Teisi teeb see küsimus aga üsna ärevaks. Mida peaksid tegema, kui su perekond tunneb sellise keeruka moodsa tehnoloogiaga töödeldud toidu suhtes ebakindlust? Sellisel juhul võid sa astuda praktilisi samme, millest mõningaid arutame järgmises artiklis. Kõigepealt aga oleks tark teha kindlaks, kas meil on selles küsimuses tasakaalukas vaade.

Toidu ohutusega on nagu tervisega. Praegu pole võimalik saavutada täiuslikkust. Saksa ajakirja „natur & kosmos” sõnul tuleb ka sellistel inimestel, kes üldiselt äärmise hoolikusega toitu valivad ja valmistavad, teha selles osas alatasa kompromisse. Mis on kasulik ühele, võib teha halba teisele. Kas poleks seega tark arendada tasakaalukat suhtumist ja vältida äärmuslikkust?

Loomulikult ei ütle Piibel meile, missuguse seisukoha peaksime võtma tänapäeval kõrgtehnoloogiliselt töödeldud toidu suhtes. Ent see õpetab meid arendama omadust, mis võib meid selles küsimuses aidata. Filiplastele 4:5 ütleb Uue Maailma Piiblitõlkes: „Teie mõistlikkus saagu teatavaks kõigile inimestele.” Mõistlikkus võib aidata meil langetada tasakaalukaid otsuseid ja vältida äärmusi. See võib hoida meid tagasi, et me ei hakkaks teistele ette kirjutama, mida nad peaksid selles küsimuses tegema ja mida mitte. Lisaks aitab see meil hoiduda mõttetutest lõhestavatest vaidlustest nendega, kellel on selles küsimuses meiega eriarvamus.

Tuleb siiski möönda, et paljud toiduga seotud riskid pole sugugi nii vaieldavad. Mis need on ja milliseid ohutusmeetmeid saaksid nende suhtes rakendada?

[Allmärkused]

[Pilt lk 4]

Kas tarbijat mõjutavad hormoonpreparaadid ja antibiootikumid, mida on lisatud loomasöödale?

[Pilt lk 6]

Tark on lugeda tähelepanelikult toidukaupade märgistusi

[Pilt lk 7]

Korrapäraselt värske toidu ostmisel on omad eelised