Usaldus Jumala vastu aitas mul vastu pidada

JUTUSTANUD RACHEL SACKSIONI-LEVEE

KUI VALVUR MULLE MITU KORDA VASTU NÄGU LAJATAS – SEST OLIN KEELDUNUD VALMISTAMAST NATSIDE POMMITUSLENNUKITE OSASID –, ÜTLES TEINE VALVUR TALLE: „SEL POLE MÕTET. NEED BIBELFORSCHER’ID LASEVAD ENNAST OMA JUMALA PÄRAST KAS VÕI SURNUKS PEKSTA.”

SEE juhtum leidis aset 1944. aasta detsembris Beendorffis, naiste töölaagris, mis asus Põhja-Saksamaa soolakaevanduste lähedal. Lubage mul jutustada, kuidas ma sinna sattusin ning mis aitas mul Teise maailmasõja viimastel kuudel ellu jääda.

Sündisin 1908. aastal Amsterdamis Hollandis, ühe juudi pere kolmest tütrest teisena. Mu isa oli teemandilihvija nagu paljud teisedki Amsterdami juudid enne Teist maailmasõda. Isa suri, kui olin 12-aastane, ning siis tuli vanaisa meie juurde elama. Vanaisa oli tulihingeline juut ning hoolitses selle eest, et meie kasvatus oleks kooskõlas juudiusu traditsioonidega.

Läksin isa jälgedes ja õppisin samuti teemandilihvimist. 1930. aastal abiellusin oma ametikaaslasega. Meile sündis kaks last: elav ja söakas poiss Silvain ning armas rahulik tütreke Carry. Kahjuks ei kestnud meie abielu kaua. Aastal 1938, ainult natuke aega pärast lahutust, abiellusin Louis Sacksioniga, kes oli samuti teemandilihvija. Veebruaris 1940 sündis meile tütar Johanna.

Louis oli juut, kuid ta ei elanud juudi usu järgi. Me ei pidanud enam juudi pühi, mis olid mind lapsena nii väga lummanud. Tundsin neist puudust ning oma südames uskusin endiselt Jumalasse.

Usuvahetus

1940. aasta algul – samal aastal, kui sakslased tungisid Hollandisse – tuli meie uksele üks naine ja rääkis mulle Piiblist. Suur osa tema jutust jäi mulle arusaamatuks, kuid võtsin temalt siiski vastu kirjandust iga kord, kui ta tuli. Ent ma ei lugenud neid väljaandeid, sest ma ei tahtnud end mitte mingil moel Jeesusega siduda. Mulle oli õpetatud, et ta oli juudi usu salgaja.

Ühel päeval aga tuli mu uksele keegi meesterahvas. Esitasin talle selliseid küsimusi nagu: „Miks ei loonud Jumal uut inimpaari, kui Aadam ja Eeva pattu tegid? Miks  on maa peal nii palju viletsust? Miks inimesed üksteist vihkavad ja omavahel sõdivad?” See mees kinnitas, et kui mul jätkub kannatust, annab ta mu küsimustele vastused otse Piiblist. Nii korraldati minuga kodune piibliuurimine.

Ma tõrkusin endiselt vastu mõttele, et Jeesus võiks olla Messias. Kui aga olin selle küsimuse pärast palvetanud ja asusin Piiblist lugema Messia kohta käivaid prohvetiennustusi, hakkas mu arvamus muutuma (Laul 22:8, 9, 19; Jesaja 53:1–12). Jehoova aitas mul mõista, et need prohvetiennustused täitusid Jeesuses. Mu abikaasa ei olnud huvitatud sellest, mida ma õppisin, kuid ta ei takistanud mind saamast Jehoova tunnistajaks.

Peidan end, kuid jätkan kuulutustööd

Saksa okupatsioon Hollandis oli minu jaoks ohtlik aeg. Olin juut, ja sakslased saatsid juute koonduslaagritesse, ning peale selle kuulusin ma Jehoova tunnistajate usuorganisatsiooni, mida natsid püüdsid minema pühkida. Sellele vaatamata ei jäänud ma tegevusetuks, vaid rääkisin kaasinimestele oma vastleitud kristlikust lootusest umbes 60 tundi kuus (Matteuse 24:14).

Ühel 1942. aasta detsembrikuu õhtul ei tulnud mu abikaasa töölt koju. Selgus, et ta oli koos kaastöölistega oma töökohal vahistatud. Me ei kohtunud enam kunagi. Usukaaslased andsid mulle nõu, et ma koos lastega ennast ära peidaksin. Mul oli võimalik leida ulualust ühe kristliku õe juures, kes elas Amsterdami teises osas. Et aga neljakesi olnuks liiga ohtlik samas paigas elada, pidin lapsed teiste hoolde jätma.

Mitut puhku pääsesin üle noatera. Ühel õhtul viis üks kaasusklik mind jalgrattaga uude peidupaika. Kuna tema rattatuli ei töötanud, peatasid meid kaks Hollandi politseinikku. Suunanud valgusvihu mulle näkku, nägid nad, et olen juut. Õnneks ütlesid nad ainult: „Tehke kiiresti minekut, aga jalgsi!”

Vahistamine ja vangistus

Ühel 1944. aasta maihommikul, kui valmistusin parajasti teenistusse minema, võeti mind vahi alla – mitte sellepärast, et olin Jehoova tunnistaja, vaid sellepärast, et olin juut. Kõigepealt viidi mind Amsterdami vanglasse, kus viibisin kümme päeva. Seejärel viidi mind ja hulk teisi juute rongiga Hollandi kirdeosas paiknevasse Westerborki transiitlaagrisse. Sealtkaudu toimetati juudid Saksamaale.

Westerborkis kohtusin ühe sugulase ja tema pojaga, kes olid samuti vahistatud. Olin juutide hulgas ainuke Jehoova tunnistaja ning palvetasin lakkamata, et ta annaks mulle jõudu. Kahe päeva pärast istusin koos oma sugulase ja tema pojaga loomavagunis, mis oli alustamas sõitu emmasse-kummasse Poola surmalaagrisse – Auschwitzi või Sobibori. Ootamatult aga hüüti mind nimeliselt välja ja viidi tavalisele reisirongile.

Selles rongis olid mu endised kolleegid teemandilihvijad. Sadakond teemanditöölist viidi Põhja-Saksamaal asuvasse Bergen-Belsenisse. Hiljem mõistsin, et pääsesin eluga just oma ameti tõttu, sest Auschwitzi ja Sobibori viidud juudid saadeti tavaliselt otseteed gaasikambritesse.  Nii juhtus mu abikaasa, kahe lapse ja teiste sugulastega. Ent tol ajal ma seda veel ei teadnud.

Bergen-Belsenis paigutati teemandilihvijad omaette barakki. Kuna meie käsi taheti säästa meie peene töö jaoks, ei nõutud meilt muu töö tegemist. Olin meie grupis ainuke Jehoova tunnistaja ning rääkisin kaasjuutidele julgelt oma vastleitud usust. Nad pidasid mind ususalgajaks, sarnaselt sellega, kuidas suhtuti apostel Paulusesse esimesel sajandil.

Mul polnud Piiblit ja ma igatsesin vaimse toidu järele. Ühel juudist arstil, kes oli meie laagris, oli aga Piibel ning ta andis selle paari leivaviilu ja võitüki eest minule. Meie „teemandigrupp” viibis Bergen-Belsenis seitse kuud. Meid koheldi suhteliselt hästi ja see tekitas teiste juudi soost vangide hulgas meie vastu õelaid tundeid. Lõpuks aga ei leitud meile enam teemante, mida lihvida. Seepärast siis 5. detsembril 1944 toimetati mind koos umbes 70 juuditariga Beendorffis asuvasse naiste töölaagrisse.

Keeldun valmistamast relvi

Laagri lähedal umbes 400 meetri sügavuses kaevanduses valmistasid vangid pommituslennukite osi. Kui ma keeldusin seda tööd tegemast, sain mitu kõva hoopi (Jesaja 2:4). Valvur urises, et olgu ma järgmisel päeval tööks valmis.

Järgmisel hommikul ei läinud ma loendusele, vaid jäin barakki. Olin kindel, et mind lastakse maha, ning palvetasin, et Jehoova tasuks mulle mu ustavuse eest. Kordasin endamisi ikka ja jälle Piibli laulusalmi: „Jumala peale ma loodan, ei ma karda; mida võibki mulle teha inimene?” (Laul 56:12).

Barakid otsiti läbi ja mind toodi välja. Tol korral leidiski aset juhtum, kus valvur mind mitu korda lõi ja küsis: „Kes ei luba sul tööd teha?” Vastasin iga kord, et see on Jumal. Selle peale lausus talle teine naisvalvur: „Sel pole mõtet. Need Bibelforscher’id * lasevad ennast oma Jumala pärast kas või surnuks peksta.” Tema sõnad andsid mulle tohutult jõudu.

Kuna käimlate puhastamine oli ülesanne, mis määrati karistuseks, ning kuna see oli ka kõige räpasem töö, mida ma teadsin, pakkusin ennast seda tegema. Mul oli hea meel seda ülesannet saada, sest seda tööd võisin teha puhta südametunnistusega. Ühel hommikul läks sealt mööda laagri komandant, keda kõik kartsid. Ta peatus mu ees ja ütles: „Ah sina siis oledki see juut, kes ei taha tööd teha?”

„Te ju näete, et ma töötan,” vastasin talle.

„Aga mitte sõja heaks, eks ole?”

„Ei,” vastasin ma, „Jumal ei taha seda.”

„Aga selle tööga sa ju ei tapaks kedagi, või kuidas?”

Selgitasin, et relvade valmistamises osalemine läheks vastuollu minu kristliku südametunnistusega.

Ta võttis mu harja ja ütles: „Kas arvad, et ma ei võiks sind sellesamaga ära tappa?”

 „Muidugi võiksite,” vastasin mina, „kuid hari ei ole selleks otstarbeks valmistatud. Relvad aga on.”

Rääkisime sellest, et Jeesus oli juut, ja ka tõsiasjast, et vaatamata juudi päritolule, olin ma saanud Jehoova tunnistajaks. Kui ta minema kõndis, tulid kaasvangid minu juurde, olles üllatunud, et mul jätkus närve rääkida laagri komandandiga nii rahulikult. Vastasin neile, et asi polnud minu närvides, vaid selles, et mu Jumal andis mulle selleks jõudu.

Elan üle sõja lõpu

10. aprillil 1945, kui liitlasväed liginesid Beendorffile, pidime seisma hoovi peal loendusel peaaegu terve päeva. Pärastpoole topiti umbes 150 naist loomavagunitesse, kusjuures meile ei antud ei toitu ega vett. Rongid hakkasid liikuma meile teadmata suunas ning mitu päeva sõitsime rindejoonte vahel edasi-tagasi. Mõned kägistasid kaasvange, et vagunisse rohkem ruumi teha; selle tagajärjel said paljud naised närvivapustuse. Üksnes kindel usk Jumala hoolitsusse aitas mul vastu pidada.

Kord peatus meie rong ühe meestelaagri lähedal ja meil lubati väljuda. Mõnele meist anti ämbrid, et võiksime laagrist veidi vett tuua. Jõudnud kraani juurde, jõin kõigepealt oma janu täis ja seejärel täitsin ämbri. Kui jõudsin tagasi, kargasid naised otsekui kiskjad mu kallale, nii et kogu vesi loksus maha. SS-lased (Hitleri eliitrügemendi liikmed) lihtsalt vaatasid seda pealt ja naersid. Üksteist päeva hiljem peatusime Eidelstedtis, Hamburgi eeslinnas asuvas laagris. Umbes pooled naised olid selle ränkraske reisi ajal elu kaotanud.

Ühel päeval, kui ma Eidelstedtis mõnele naisele Piiblit lugesin, ilmus laagri komandant äkitselt akna taha. Ehmusime tõsiselt, sest Piibel oli laagris keelatud raamat. Komandant tuli sisse, võttis Piibli ja ütles: „Ah et see on Piibel!” Minu suureks kergenduseks andis ta selle tagasi ja ütles: „Kui üks naistest sureb, siis pead sellest midagi valjult ette lugema.”

Kohtun kaasusklikega

Meie vabastus saabus 14 päeva hiljem ning Punane Rist toimetas meid Rootsi, Malmö lähedal asuvasse koolimajja. Seal olime mõnda aega karantiinis. Palusin ühel hooldajal teatada Jehoova tunnistajatele, et viibin põgenike varjupaigas. Paar päeva hiljem kuulsin hõigatavat oma nime. Kui ütlesin sellele naisele, et olen Jehoova tunnistaja,  hakkas ta nutma. Olime kaasusklikud! Rahunenud veidi, rääkis ta, et Rootsi Jehoova tunnistajad olid pidevalt palvetanud oma kristlike vendade ja õdede eest, kes viibisid natslikes koonduslaagrites.

Sestpeale tuli see õde mind iga päev vaatama ning tõi kaasa kohvi ja maiustusi. Põgenike varjupaigast viidi mind ühte Göteborgi lähedal asuvasse kohta. Seal korraldasid usukaaslased mulle suurejoonelise pärastlõunapeo. Kuigi ma nende keelest aru ei saanud, oli nii südantsoojendav olla taas oma vendade ja õdede keskel.

Göteborgis olles sain kirja Amsterdamis elavalt usukaaslaselt, kes teatas mulle, et mu lapsed Silvain ja Carry ning kõik teised sugulased viidi ära ega ole tagasi tulnud. Ellu olid jäänud üksnes mu tütar Johanna ja noorem õde. Hiljuti nägin oma poja ja tütre nimesid juutide nimestikus, kes hukati Auschwitzi ja Sobibori gaasikambrites.

Sõjajärgne tegevus

Kui jõudsin tagasi Amsterdami, kus sain taas kokku juba 5-aastase Johannaga, hakkasin kohe jälle kuulutustöös osalema. Mõnikord kohtasin inimesi, kes olid kuulunud Hollandi natsionaalsotsialistlikku liikumisse (NSB) – parteisse, mis oli sakslastega koostööd teinud. Need inimesed olid aidanud mõrvata peaaegu kogu mu suguvõsa. Pidin üle saama negatiivsetest tunnetest nende vastu, et rääkida neile head sõnumit Jumala Kuningriigist. Tuletasin endale pidevalt meelde, et Jehoova on see, kes näeb inimeste südamesse ja mõistab kohut, aga mitte mina. Ja milliseid õnnistusi ma selle eest küll sain!

Alustasin piibliuurimist naisega, kelle mees oli vangis, kuna ta oli natsidega koostööd teinud. Kui läksin trepist üles nende maja juurde, kuulsin, kuidas naabrid ütlesid: „Näe, see juut läheb jälle NSB-laste juurde.” See naine ja tema kolm tütart said Jehoova tunnistajateks, hoolimata sellest et tema juudivaenulik vangistatud mees sellele kõvasti vastu seisis.

Minu suureks rõõmuks otsustas ka mu tütar Johanna pühendada oma elu Jehoovale. Kolisime koos temaga piirkonda, kus vajadus Kuningriigi kuulutajate järele oli suurem. Kogesime palju vaimseid õnnistusi. Praegu elan ma väikeses linnas Hollandi lõunaosas ning osalen koguduse kuulutustöös nii sageli, kui suudan. Tagasi vaadates võin öelda, et ealeski pole ma tundnud, nagu oleks Jehoova mind maha jätnud. Alati, ka kõige halvematel aegadel, olen tundnud, et Jehoova ja tema armas Poeg Jeesus on minuga.

Kaotasin sõjas oma abikaasa, kaks last ja enamiku teistest sugulastest. Kuid mul on lootus peagi nende kõigiga Jumala uues maailmas jälle kokku saada. Kui olen üksi ja mõtlen läbielatule, meenutan ikka rõõmu ja tänuga laulukirjutaja sõnu: „Jehoova ingel on leerina nende ümber, kes teda kardavad, ja ta vabastab nad!” (Laul 34:8).

[Allmärkus]

[Pilt lk 20]

Juudid viiakse Westerborki laagrist Saksamaale

[Allikaviide]

Herinneringscentrum kamp Westerbork

[Pilt lk 21]

Koos oma laste Carry ja Silvainiga, kes hukkusid holokaustis

[Pilt lk 22]

Rootsis karantiinis

[Pilt lk 22]

Ajutine isikutunnistus kodumaale naasmiseks

[Pilt lk 23]

Tütre Johannaga praegu