Külas delfiinidel maakera kuklapoolel

„ÄRGAKE!” UUS-MEREMAA KORRESPONDENDILT

 „SEE on ainus loom, kes armastab inimest omakasupüüdmatult,” kirjutas Kreeka kirjanik Plutarchos. Kellest ta rääkis? Ei kellestki muust kui delfiinist, vaalaliste seltsi kuuluvast imetajast.

Teatmeteose „The World Book Encyclopedia” sõnul „usuvad paljud teadlased, et delfiinid kuuluvad koos šimpansite ja koertega kõige intelligentsemate loomade hulka”. Nagu Plutarchos aga märkis, ei ole delfiinid inimestest huvitunud üksnes seetõttu, et nad nendelt süüa saavad. Näib, et paljud delfiinid lihtsalt naudivad inimeste seltskonda. „Kuigi delfiin ei vaja inimest,” öeldakse raamatus „Mysteries of the Deep”, „on ta uudishimulik ning tõenäoliselt meeldib talle vaadata meie veiderdusi, nii nagu meile meeldib vaadata tema omasid.” 32 meredelfiini liigist elab Uus-Meremaal neli: tavadelfiin, afaliin, tõmmu-nosudelfiin ja suurdelfiinik. *

Delfiinidest kubiseb Uus-Meremaa kaunis rannikuala Bay of Islands. Igatseme juba seal olla, niisiis asume paadiga Russelli linnast sinnapoole teele. Giid ütleb, et peale afaliinide ja tavadelfiinide võime seal näha ka mõõkdelfiine ja tavagrindasid, kes kõik kuuluvad delfiinlaste sugukonda. Delfiine aitab vees märgata nende väljutatud veejuga või seljauim, ütleb giid. „Kuid vahel on delfiinid need, kes meid esimesena üles leiavad,” lisab ta.

Ujume koos delfiinidega

Varsti näeme enda ees suuri, peaaegu 4 meetri pikkusi tumedaid afaliine, kelle seljauim kergelt laineid lõikab. Nad kasutavad vallatledes ära paadi vöörilaine ja saavad tänu sellele priisõidu. Paat peatub ning meie laskume giidiga ettevaatlikult sügavasse rohelisse vette, kus saame ujuda koos taltsutamata delfiinidega.

Ümbritsetuna seljauimedest ja teadmata, kuhu kõigepealt vaadata, hingan sügavalt sisse ning uudistan kartlikult halle kujusid, kes minu all liiguvad. Üks delfiin tõuseb sügavusest ülespoole, et mind üle vaadata, seejärel veeretab ta end veidi, näidates mulle oma valget kõhtu. Kuigi delfiinid hoiavad meist eemale, on selgelt kuulda nende vilesignaale. Näiliselt ükskõiksed minu püüdluste suhtes nende häälitsusi matkida, ujuvad delfiinid eemale ning ilmuvad mõne aja pärast uuesti tagasi ja jätkavad tiirutamist.

 Kalapüük ja mängud

Kui oleme jälle paadis, sõidame delfiinide järel varjatud lahte. Seal on rohkem delfiine, kui lugeda suudame. Igal pool on neid näha hüppamas ja vett pritsimas. Tegelikult püüavad nad kala. Nende menüü koosneb peamiselt kalmaaridest, kaladest ja koorikloomadest. Me juhtume nägema isegi midagi sellist, mida võiks kutsuda kalapüüdmistreeninguks. Näib, et ema on väikse kala helisignaalide abil oimetuks löönud ning tema poeg püüab seda nüüd kätte saada, äiates kala oma sabaga. Tundub, et lapsel on veel õppetunde vaja.

Delfiinid veedavad palju aega mängides ja koos olles. Üks delfiin ujub meist mööda, eputades seljauime peal olevate vetikatega. Meie giid selgitab, et vetikad on delfiinide lemmikmänguasjaks, mis nad panevad oma seljauimele või ninamikule ning millega nad võivad mängida lõputult. Kui üks delfiin on mängimisest isu täis saanud, korjab teine vetikad üles ja hakkab ise mängima.

„Helipildid”

„Nägemaks” paremini oma veealust ümbrust, kasutavad delfiinid kajalokatsiooni, mis töötab sarnasel printsiibil, mida rakendatakse ultraheliuuringutes. Delfiinid saadavad välja plõksatusi ning „pildid”, mis nendeni tagasi jõuavad, aitavad neil teada saada toidu ja muude huvitavate objektide, sealhulgas ka meie asukoha. Delfiinid suhtlevad omavahel kõrgetooniliste vilesignaalide abil, mida antakse edasi inimkõnest kümme korda kõrgemal sagedusel ning neli ja pool korda kiiremini. Selle asemel et kasutada keelt sellisel viisil, mis on meile tuttav, näivad delfiinid tekitavat „helipilte”.

On selge, et delfiinide kohta on veel palju teada saada. Võib-olla suudame ühel päeval täielikult mõista, kuidas nad mõtlevad ja mida nad mõtlevad meist. Täidetud imestuse ja imetlusega, lahkume sellest armsast ja inimtühjast udusse mähkunud kaljude ja valgete liivarandadega lahest delfiinide juurest. Oleme õppinud nende loomade kohta midagi uut ning tunneme veelgi suuremat aukartust nende Looja ees (Ilmutuse 4:11).

[Allmärkus]

 [Kast/pilt lk 18, 19]

Delfiinipoja kasvatamine

Delfiinid pole mitte kalad, vaid imetajad. Seega toitub delfiinibeebi emapiimast. Üle kolme aasta pikkuse perioodi jooksul, mil ema oma poega imetab, õpetab ta temale ellujäämisoskusi. Näiteks õpetab ta, kuidas kasutada kajalokatsiooni, kaasa arvatud helisignaale, millega lõpeb iga „lause”. Samuti õpetab ema pojale kalapüüdmist, seda, kuidas paarituda ning teiste delfiinidega suhelda.

Delfiinipoeg sünnib saba ees. Ema kõhus asetseb delfiinipoeg kahekordselt kokku panduna, millest annavad tunnistust vertikaalsed jooned vastsündinu kehal. Delfiinipoeg imeb ema nisa ujudes ning püsib kogu aeg tema lähedal, tänu millele ta saab ära kasutada ema ujumisel tekkivat hüdrodünaamilist välja.

[Allikaviide]

© Jeffrey L. Rotman/CORBIS

[Kaart lk 19]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

UUS-MEREMAA

Bay of Islands

[Pilt lk 17]

Afaliin

[Allikaviide]

© Jeff Rotman

[Pilt lk 17]

Suurdelfiinik

[Allikaviide]

Photo by Zoe Battersby

[Pilt lk 18]

Tõmmu-nosudelfiin

[Allikaviide]

Mark Jones

[Pilt lk 18]

Tavadelfiinid

[Allikaviide]

© R.E. Barber/Visuals Unlimited