Põnev retk Olympici rahvusparki

OLLES kasvanud üles Lõuna-Euroopas Olümpose mäe lähedal, huvitas mind muidugi mõista see, kui palju sarnaneb selle kohaga samalaadset nime kandev, tuhandete kilomeetrite kaugusel asuv Vaiksesse ookeani tungiv poolsaar Põhja-Ameerikas. Piisas sellest, kui mu sõber mainis, et selles kõrvalises piirkonnas, Amazonasest 8000 kilomeetrit loodes, kasvavad vihmametsad, ja mul tekkis soov näha Olympici rahvusparki.

Lugesin enne reisi selle paiga kohta, et selles 350 000 hektari suuruses pargis, mis asub Ameerika Ühendriikide loodenurgas Washingtoni osariigis, võib näha lausa hulgaliselt loodusimesid. Siin, Vaikse ookeani udusse mähkunud rannikualal ja metsapiiril, kasvavad hiiglaslikud puud, siin on sakiline rannik ning see on ka üks sademerikkamaid paiku maailmas. Olympici rahvuspargis on kõrged mäed, mis on kaetud lume ja aeglaselt liikuvate liustikega, ning vihmametsad, mis on sama salapärased ja pimedad kui Amazonase metsad.

Aastal 1788 nimetas üks inglise kapten kõige kõrgema mäetipu (peaaegu 2500 meetrit) Kreeka mütoloogiliste jumalate legendaarse eluaseme järgi Olympuse mäeks. Et kaitsta siinset metsikut loodust, rajati siia 1938. aastal Olympici rahvuspark.

Kuidas saab Põhja-Ameerikas kasvada vihmamets?

Ühel kaunil sügishommikul ootas mind ja mu naist pargi keskuses Port Angeleses kohalik giid Mike. Pikakasvulisele ja laia rinnaga Mike’ile meeldib väga turistidele vihmametsa aardeid näidata. „Vihmametsad on ehk Olympici kõige harukordsem vaatamisväärsus,” ütles Mike ilmselge vaimustusega. „Tavaliselt mõeldakse vihmametsade all troopilisi metsi. Siinsed metsad kuuluvad parasvöötme vihmametsade hulka, mis pole eriti laiaulatuslikud.” Kui küsin, miks Olympici metsa vihmametsaks peetakse, on Mike kiire mulle seda numbrite abil selgeks tegema. Olympici mägede läänenõlvadele langeb tavatult palju sademeid, alates 2000 millimeetrist aastas ranniku lähedal kuni üle 4000 millimeetrini mäejalamite jõeorgudes. Suurem osa vihmametsadest asub Hoh’, Queetsi ja Quinaulti jõe orus.

Meie sammud sumbuvad peaaegu poole meetri paksuses metsakõdus. Kuna puurinne on tihe, on metsas tuulevaikne, ja isegi sademed, mida siin kandis nii palju on, langevad alla justkui rohelise uduna. Ka päike jõuab siia, metsa aluspinnani vaid tillukeste häguste laikudena. Kõige mahedam linnulaul kõlab siin valjuhäälsena ning aeg-ajalt vilksatavad hirved sammaldunud puutüvede vahel nagu pruunid tondid.

Mets, kus puud võrsuvad teistest puudest

Kuna metsaalune kõdu on väga tihke, õnnestub vaid vähestel seemnetel seal kasvama hakata. Sel põhjusel on enamik metsa suuri puid võrsunud mahalangenud ja mädanenud puudest, mis on seemnetele viljakaks  pinnaseks. Seepärast võib paljudes kohtades näha, kuidas mitu suurt puud kasvavad rivis ühe mahalangenud hiiglasliku puu kõrval ning vahel moodustavad need terveid sammastikke, mistõttu jääb mulje, nagu oleksid need puud hoolikalt ühte ritta istutatud.

Kui ronime mööda mäekülge kõrgemale, siis mets muutub. Siin on domineerivaks liigiks harukordselt suured nulud. Olympuse mäe nõlvadel lasub seitse liustikku, mis on kohati 300 meetri paksused, ning mägismaal on veel üle 50 liustiku.

Sakilised tipud ja jääga kaetud ahelikud

Kalorid, mis me sel pingutusi nõudnud matkal olime kaotanud, tuli tagasi saada. Seepärast algas meie järgmine päev Port Angelese väikeses söögikohas tugeva hommikusöögiga. Meie sõbralik ettekandja Arlene rääkis, et tema meelest teeb selle paiga eriliseks just lumi. Ta ütles, et kui tahame näha Olympici tõelisi imesid, tuleb meil matkata kõrgemale, pargi idapoolsetele lumistele nõlvadele.

Kui sõitsime Port Angelesest ida poole Deer Parki, jõudsime peagi järsu käänulise sillutamata teeni. Sealt avanes võimas vaade nii põhja kui ka lõuna poole, üle Juan de Fuca väina paistis Vancouveri saar ja teisel pool Olympici kõrged jääga kaetud mäenõlvad. Alpiniitudel nägime palju hirvi ning mõningaid kauneid kelluka- ja kannikeseliike ning muid taimi, mida ei kasva kusagil mujal maailmas.

Seejärel jõudsime Hurricane Ridge’i. Pole raske mõista, miks selle paigani viiv mägitee selles rahvuspargis nii populaarne on. See on hea maantee, mis algab pargi keskuse lähedalt ning lõpeb 1755 meetri kõrgusel õitsvatel niitudel, otse Olympici serval. Sellest kohast võib näha, kuidas mäed kulgevad kaugele lõunasse ning lumised tipud vahelduvad liustikega kaetud orgudega. Samal ajal kui meie pilgud olid naelutatud mägede külge, möödusid meist lääne poolt tulnud pilvemassid.

Esimeste lilledena hakkavad niitudel pärast lume sulamist õitsema koerahambad ning järgmise kolme kuu jooksul õitseb siin järjest palju värvikaid lilli. Kaunite mägede taustal võib näha hirvi söömas, vahel märkab maantee kohal järskudel kaljudel ka lumekitsi.

Vaikse ookeani pekslevad lained

Kõige parematele Olympici randadele pääseb ainult jalgsi. Kui matkasime idapoolsest  Forksi linnast läbi metsade, jõudsime rannikuni, kuhu jäävad pärast tõusuvee taandumist igasugustest põnevatest mereelukatest kihavad lombid. Teisel pool Teahwhit Headi sattusime Giants Graveyardi, meres asuvate kummalise kujuga kaljude juurde, mille vastu Vaikse ookeani tohutu suured lained vahuks pihustuvad. Sellel rannikul kasvavad puud on pidevast meretuulest peaaegu vastu maad painutatud. Tuulest räsituna mööda randa jalutades nägime ka kaunilt vormitud ajupuid ja siledaks lihvitud kive.

Meie jaoks oli külaskäik Olympici rahvusparki retk metsikusse loodusesse, kus aeg käib omasoodu. See pani meid tundma aukartust Looja ees, kelle „käes on maa sügavused ja ... mägede tipud ... meri, sest tema on selle teinud, ja tema käed on valmistanud kuiva maa” (Laul 94:4, 5). (Kaastöö.)

[Kast lk 25]

Miks nii palju sademeid?

Niiskust täis pilved, mis liiguvad sooja Vaikse ookeani rannikult sisemaa poole, tõusevad Olympici mägede kõrge barjääri tõttu ülespoole. Tõustes muutuvad pilved jahedamaks ning niiskus kondenseerub tugevaks vihmaks või lumeks. Seepärast langeb mägede läänenõlvale kuni 3500 millimeetrit sademeid aastas. Olympuse mäele langeb umbes 5000 millimeetrit sademeid peamiselt lume näol. Mägede idakülg jääb aga vihma eest varjatuks ja on seetõttu suhteliselt kuiv.

[Kaart lk 22]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

VAIKNE OOKEAN

KANADA

USA

OLYMPICI RAHVUSPARK

 [Pildid lk 23]

Ülal liustikuga kaetud Olympuse mägi, kõrval Hoh’ vihmamets

[Pilt lk 23]

Home’i järv Dungenessi jõe oru alguses

[Pildid lk 24]

Alpiniitudel on palju hirvi ja mõned ainulaadsed taimed, nagu Viola fletti

[Pilt lk 24, 25]

Kalalochi rand Vaikse ookeani rannikul

[Pilt lk 25]

Sol Duc’i juga

[Pilt lk 25]

Ajupuud Rialto rannas