Toetus ja lohutus mitmelt poolt

VABATAHTLIKKE tuli kogu Ameerika Ühendriikidest ja ka teistest riikidest. Üks neist oli Kanadast Ottawast pärit 29-aastane tuletõrjuja Tom (ülemisel fotol). Ta ütles ajakirjale „Ärgake!”: „Nägin neid sündmusi televiisorist ja mul tekkis soov olla moraalseks toeks oma kaastöötajatele New Yorgis. Asusin New Yorgi poole teele reedel ning läksin katastroofi epitsentrisse laupäeval, et pakkuda oma abi. Mind pandi tööle nii-öelda ämbribrigaadi, sest meil tuli prahti ära vedada ämbrite kaupa.

Sõelusime prahti aeglaselt, kühvlitäie korraga, otsides esemeid, mis võiksid aidata identifitseerida hukkunud tuletõrjujaid. Leidsin ühe sissetungimise kangi, millega avatakse lukustatud uksi, ja vooliku ühendusmuhvi. Seda tööd tuli teha põhjalikult. Viiekümnel vabatahtlikul kulus kaks tundi, et üks kallur prahiga täita.

Esmaspäeval, 17. septembril tõmbasime rusude alt välja eelmisel teisipäeval mõningate ehitisse sisenenud tuletõrjujate surnukehad. Seda hetke ei suuda ma kunagi unustada – kõik päästetöötajad peatasid töö, võtsid kiivri peast ja seisid, leinamaks oma ametikaaslasi.

Katastroofi epitsentris ringi vaadates adusin, kui habras on tänapäeval inimelu. See pani mind mõtlema oma elu, töö ja perekonna peale. Tundsin, et hoolimata riskidest on mu töö väga rahuldustpakkuv, sest saan inimesi aidata ja isegi elusid päästa.”

Jehoova tunnistajad osutavad praktilist abi

Katastroofipäeval ja sellele järgnenud päeval otsisid Jehoova tunnistajate peakorterist varjupaika umbes 70 inimest. Mõningad, kes olid jäänud ilma oma hotellitoast ja pagasist, said seal majutust ja riideid. Samuti pakuti neile süüa. Veelgi tähtsam on aga emotsionaalne tugi, mida andsid kogenud kristlikud kogudusevanemad.

Peale selle saatsid Jehoova tunnistajad katastroofi epitsentris töötavatele päästerühmadele vajalikku varustust. Tuletõrjujatele pakuti ka transporti katastroofipiirkonda. Ricardo (parempoolsel ülemisel fotol), kes on 39 aastat vana ja töötab prügivedajana, osales koos sadade teistega koristustöödes, mille käigus viidi iga päev minema tonnide viisi prahti. Ta ütles ajakirjale „Ärgake!”: „Vaatepilt oli väga masendav, kõige raskem oli tuletõrjujatel, kes otsisid oma kadunud kaaslasi.  Nägin, kuidas nad ühe elus tuletõrjuja välja tõmbasid. Teine tuletõrjuja sai surma, kui talle kukkus peale ühe inimese surnukeha. Tuletõrjujad nutsid. Ka mina puhkesin nutma. Keegi polnud tol päeval vapram kui need tuletõrjujad.”

„Aeg ja juhus”

Katastroofis hukkus tuhandeid inimesi. Nende hulgas on vähemalt 14 Jehoova tunnistajat, kes viibisid õnnetuspaigas või selle lähedal. 65 aasta vanusel Trinidadist pärit Joyce Cummingsil oli Maailma Kaubanduskeskuse lähedal hambaarsti aeg kinni pandud. See sattus katastroofiga samale ajale. Joyce Cummings oli tõenäoliselt liiga palju suitsu sisse hinganud ja ta viidi lähedalasuvasse haiglasse, kuid teda ei suudetud päästa. Tema oli üks paljudest, keda tabas „aeg ja juhus” (Koguja 9:11, UM). Joyce Cummingsit tunti kui innukat evangeeliumikuulutajat.

Calvin Dawson (vaata kasti) töötas maaklerifirmas, mis asus lõunapoolses tornis 84. korrusel. Ta oli oma kontoris, kust avanes vaade põhjapoolsele tornile, kuhu lennuk oli just sisse lennanud. Tema tööandja, kes polnud sel ajal kontoris, helistas, et teada saada, mis on juhtunud. Tööandja jutustab: „Calvin üritas mulle rääkida, mida ta näeb. Ta ütles, et inimesed hüppavad alla. Käskisin tal kohe koos teistega välja tulla.” Calvin aga ei jõudnud välja. Ülemus jätkab: „Calvin oli tore inimene ja me kõik hindasime teda, isegi need, kes pole sellised usuinimesed, nagu tema oli. Me imetlesime tema jumalakartlikkust ja inimlikkust.”

Veel üks tunnistajast ohver oli James Amato (eelmisel leheküljel alumisel fotol), nelja lapse isa ning New Yorgi tuletõrje valvemeeskonna vanem. Need, kes teda tundsid, ütlesid, et ta oli nii julge, et läks põlevasse hoonesse, kuigi teised inimesed jooksid sealt välja.” James  ülendati pärast surma mitme valvemeeskonna vanemaks.

Ka George DiPasquale oli olnud tuletõrjuja seitse aastat. Tal oli naine Melissa ja kaheaastane tütar Georgia Rose. George oli kogudusevanem Jehoova tunnistajate koguduses Staten Islandil. Ta oli lõunapoolse torni 10. korrusel, kui see kokku varises. Ka tema kaotas elu, püüdes teisi päästa.

Need on vaid kaks sadadest tuletõrjujatest, politseinikest ja päästetöötajatest, kes kaotasid oma elu, kui läksid julgelt teisi päästma. Nende vaprust on võimatu üle tähtsustada. New Yorgi linnapea Rudolph Giuliani ütles hiljem tuletõrjujatele, keda oli ülendatud: „Teie valmisolek sellises olukorras kartmatult tegutseda avaldab mõju meile kõigile. ... Pole ... paremat julguse eeskuju kui New Yorgi tuletõrjeosakond.”

Abi lohutuse näol

Tragöödiale järgnenud päevadel tegid umbes 900 000 Jehoova tunnistajat kogu Ameerika Ühendriikides pingutusi, et lohutada leinajaid. Neid ajendas selleks ligimesearmastus (Matteuse 22:39). Osaledes kristlikus teenistuses, püüdsid nad ka juhtida inimeste tähelepanu ainsale tõelisele lootusele, mida vajab kannatav inimkond (2. Peetruse 3:13).

Tunnistajad lähenesid inimestele kaastundlikult. Nende soov oli pakkuda neile Pühakirjal põhinevat lohutust ning jäljendada Jeesus Kristuse eeskuju, kes tõi inimestele kosutust ning ütles: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise! Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingedele. Sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” (Matteuse 11:28–30).

Manhattani Jehoova tunnistajate kogudusevanematel lubati minna katastroofi epitsentrisse, et nad saaksid seal rääkida päästetöötajatega ning neid lohutada. Vastukaja oli väga positiivne. Need kogudusevanemad kommenteerivad: „Meestel tulid pisarad silma, kui me neile pühakirjatekste lugesime.” Päästetöötajad taastusid sadamadokis ühe laeva peal. „Mehed nägid välja täiesti lootusetud, nad istusid, silmad maas, vapustatuna sellest, mida olid näinud. Istusime nende kõrvale ja lugesime neile kirjakohti Piiblist. Nad olid meile väga tänulikud ning ütlesid, et sellist lohutust olid nad tõesti vajanud.”

Paljud inimesed, kellega pärast katastroofi räägiti, tahtsid midagi lugeda, seepärast jagati tuhandeid brošüüre. Mõned neist olid „Kui sureb armastatud inimene”, „Kas kunagi saabub sõdadeta maailm?” ja „Kas Jumal tegelikult hoolib meist?”. Samuti pöörati erilist tähelepanu kahe „Ärgake!” levitamisele – 2001. aasta 22. mai numbrile pealkirjaga „Terrorismi uus pale” ja 22. augusti numbrile „Kuidas toime tulla traumajärgse stressiga”. Paljudele inimestele rääkisid tunnistajad Piiblil põhinevast ülestõusmislootusest (Johannese 5:28, 29; Apostlite teod 24:15). Selle lohutava sõnumiga jõuti võib-olla isegi miljonite inimesteni.

See peaks panema meid mõtlema

Sellised tragöödiad nagu New Yorgis juhtunu peaksid panema meid järele mõtlema, mille nimel me elame. Kas taotleme vaid omakasupüüdlikke eesmärke või püüame ka teiste heaks midagi teha? Prohvet Miika küsis: „Mida nõuab Jehoova sinult muud kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid osadust ja käiksid hoolsasti [„alandlikult”, EP 97] ühes oma Jumalaga?” (Miika 6:8). Alandlikkus peaks ajendama meid uurima Jumala Sõna, kust me saame teada, milline lootus on surnutel ja mida Jumal peagi teeb, et taastada maa peal paradiis. Kui sa sooviksid rohkem teada Piibli tõotustest, siis innustame sind võtma ühendust oma kodukoha Jehoova tunnistajatega (Jesaja 65:17, 21–25; Ilmutuse 21:1–4).

[Kast/pildid lk 11]

TATIANA PALVE

Calvin Dawsoni lesk Lena rääkis ajakirjale „Ärgake!” palvest, mille esitas tema seitsmeaastane tütar paar päeva pärast seda, kui oli teada saanud, et isa ei tule enam koju. Pärast seda, kui Lena oli palvetamise lõpetanud, küsis Tatiana, kas ka tema võib palve öelda. Ema oli nõus. Tatiana palus: „Jehoova, meie taevane Isa, me täname sind toidu eest ja selle elupäeva eest. Ja me palume, et sinu vaim oleks minu ja emme peal, et me oleksime tugevad. Ja me palume, et sinu vaim oleks issiga, et ta oleks tugev, kui ta tagasi tuleb. Ja kui ta tagasi tuleb, et ta oleks hea ja tugev ja õnnelik ja terve ja et me näeksime teda jälle. Jeesuse nimel ... ja ära unusta anda emmele jõudu. Aamen.”

Lena, kes polnud päris kindel, kas Tatiana oli kõigest õigesti aru saanud, ütles: „Tatiana, see oli ilus palve. Aga, kallis, kas sa tead, et isa ei tule tagasi?” Tatiana näoilme muutus sekundiga. „Kas ta ei tulegi?” küsis ta kohkunult. „Ei,” vastas ema. „Ma mõtlesin, et ütlesin sulle. Ma arvasin, et sa said aru, et isa ei tule tagasi.” Tatiana kostis: „Aga sa ju rääkisid, et ta tuleb tagasi uues maailmas!” Kui Lena mõistis, mida ta tütar oli mõelnud, lausus ta: „Palun vabandust, Tatiana. Ma sain sinust valesti aru. Ma mõtlesin, et sa arvasid, et isa tuleb homme tagasi.” Lena meenutab: „Kui hea oli teada saada, et uus maailm on tema jaoks nii reaalne.”