Aafrika metsik hobune sebra

„ÄRGAKE!” AAFRIKA-KORRESPONDENDILT

AAFRIKA savannis kappab vabalt tuhandeid sebrasid. Võimsate liigutuste taktis tõusevad ja vajuvad vöödilised küljed ja tihe lakk. Sebrade kabjamüdin kostab üle kuivade lagendike ja nende taga keerleb üles punane tolmupilv, mida on näha isegi kilomeetrite kaugusele. Nii nad tormavad, vabad ja metsikud.

Otsekui märguande peale aeglustavad sebrad järsku tempot, kuni jäävad lõpuks seisma ning hakkavad oma tugevate hammastega maast kuiva rohtu sikutama. Sebrad on valvel, vaatavad aeg-ajalt üles, kuulatavad ja haistavad õhku. Äkki kostub sebrade kõrvu tuulega kandunud kauge lõvimöiratus ning loomad jäigastuvad. See hääl on neile vägagi tuttav. Kõrvad kikkis ja rohi suus, vaatavad sebrad sinnapoole, kust möire tuli. Kuna aga otsest ohtu pole karta, langetavad sebrad taas pea ja söövad edasi.

Kui päiksekuumus muutub üha tugevamaks, lähevad sebrad jälle liikvele. Sel kellaajal on vee lõhn see, mis neid metsikuid hobuseid jõe poole tõmbab. Nad seisatavad kõrgel jõekaldal ja vaatavad üksisilmi aeglaselt voolavat pruuni vett, pruusates ja kaapides kuiva tolmu. Nad on kõhkvel, sest teavad, et tasase jõepinna all võib varitseda oht. Janu saab aga sebradest peagi võitu ning mõned loomad hakkavad tõuklema. Lõpuks sööstavadki nad kõik koos jõe äärde. Ükshaaval kustutavad nad janu ja seavad siis sammud taas avara tasandiku poole.

Õhtul jalutab sebrakari aeglaselt läbi kõrge rohu.  Milline võrratu vaatepilt on Aafrika savannis liikuvad sebrad, kelle siluetid joonistuvad vastu hõõguvat loojangupuna!

Vöödiline seltskonnaarmastaja

Sebrade elu Aafrikas on iga päev üks ja seesama ning keerleb ümber toidu ja vee otsimise. Tasandikel rohtu söövad sebrad näevad välja puhtad ja prisked, nende vöödiline nahk on pingul ja keha lihaseline. Iga sebra vöödid moodustavad ainulaadse mustri ning väidetavalt pole olemas kahte täpselt ühesuguse vöödimustriga sebrat. Sebrad oma silmatorkavate valgete ja mustade vöötidega paistavad teiste savannielanike kõrval üsna iseäralikud, kuid vaatamata sellele on need loomad kaunid ja nii omased Aafrika metsikule loodusele.

Sebrad on oma loomult suured seltskonnaarmastajad. Üksikud isendid loovad omavahel tugevaid sidemeid, mis võivad kesta terve elu. Kuigi suur sebrakari võib koosneda mitmest tuhandest loomast, on see jagunenud paljudeks väiksemateks perekondlikeks rühmadeks, kuhu kuulub täkk oma märadega. Sellistes väiksemates rühmades hoiab korda range hierarhia. Juhtmära otsustab, kuhu kari liigub. Tema on rühma eesotsas ning tema järel tulevad rivis vastavalt hierarhiale teised märad oma varssadega. Tegelikult on aga kõige kõrgem positsioon täkul. Kui täkk tahab suunda muuta, siis läheneb ta juhtmärale ja müksab teda teise suunda.

Sebradele meeldib, kui neid soetakse. Tihti võib näha, kuidas nad üksteise külgi, õlgu ja selga hõõruvad ja näkitsevad. Selline vastastikune sugemine näib tugevdavat nendevahelisi sidemeid ja see algab juba siis, kui varsad on kõigest mõne päeva vanused. Kui teist sebrat pole läheduses, püherdab sügelust tundev loom tolmus või hõõrub end vastu puud, termiidikuhilat või mõnda muud paigalpüsivat objekti.

Võitlus ellujäämise eest

Sebra elu on tihti ohus. Nii lõvid, hüäänkoerad, hüäänid, leopardid kui ka krokodillid peavad seda 250-kilogrammist looma oma saagiks. Kuigi sebra võib joosta 55 kilomeetrit tunnis, õnnestub röövloomadel teda vahel ootamatult tabada. Lõvid luuravad rohus, krokodillid varitsevad mudases vees ning leopardid tegutsevad ööpimeduses.

Sebrade kaitse sõltub karjaliikmete valvsusest ja koostööst. Kuigi enamik sebrasid magab öösel, on alati mõni ärkvel, kuulab ja peab valvet. Märgates lähenevat kiskjat, toob sebra kuuldavale hoiatava pruuske, mis äratab üles terve karja. Kui üks karja  liige on vana või haige ega suuda teistega sammu pidada, võtavad teised sebrad tihtipeale hoogu maha või ootavad, kuni see neile järele jõuab. Kui aga karja ähvardab kiskja, asub täkk julgelt kiskja ja märade vahele ning hammustab ja peksab kapjadega vaenlast, mis annab karjale aega põgeneda.

Karja koostööd ilmestab hästi Aafrikas Serengeti tasandikul aset leidnud juhtum, mida nägi oma silmaga looduseuurija Hugo van Lawick. Ta jutustab, kuidas hüäänkoerad ajasid taga sebrakarja ning eraldasid karjast mära, tema varsa ja sälu. Samal ajal kui ülejäänud kari galopeeris edasi, püüdsid mära ja sälg vaenlasi vapralt eemale tõrjuda. Varsti muutusid hüäänkoerad agressiivsemaks ning mära ja sälg hakkasid väsima. Nende lõpp näis olevat kindel. Van Lawick meenutab seda lootusetut stseeni: „Järsku tundsin, kuidas maapind vappub, ja kui ma ringi vaatasin, nägin oma üllatuseks kümmet kihutades lähenevat sebrat. Hetk hiljem olid nad ringina ümber mära, varsa ja sälu ning galopeerisid seejärel üheskoos muule karjale järele. Hüäänkoerad jälitasid neid veel umbes 50 meetrit, kuid suutmata ühtki looma karjast eraldada, andsid nad peagi alla.”

Varssade kasvatamine

Mära kaitseb oma vastsündinud varssa kiivalt ning hoiab  teda alguses teistest karjaliikmetest eemal. Selle aja jooksul saab varss oma emaga väga lähedaseks. Varss jätab meelde oma ema ainulaadse mustri. Pärast seda teab ta hästi, milline on tema ema kutse, lõhn ja vöödimuster, ega võta omaks ühtki teist mära.

Kui sebravarsad sünnivad, pole nad musta-valgevöödilised nagu nende vanemad, vaid punakaspruunide vöötidega. Musta-valgevöödiliseks muutuvad nad hiljem. Suures karjas koonduvad eri perede varsad ühte, et omavahel mängida. Nad kihutavad ja ajavad üksteist taga, löövad tagant üles ning jooksevad ka suurte sebrade vahel, kes vahel nende mängudega ühinevad. Galopeerides oma peenikestel jalgadel, ajavad nad taga linde ja väikseid loomi. Oma pikkade peenikeste jalgade, suurte mustade silmade ning särava ja pehme karvaga on sebralapsed kaunid väikesed olevused, keda on lust vaadata.

Metsikud ja muljetavaldavad loomad

Ka tänapäeval võib Aafrika kuldsetel ja ääretutel rohumaadel näha suuri sebrakarju vabalt ringi kappamas. See vaatepilt on tõesti imeline.

Kes eitaks, et sebra oma ainulaadsete mustade ja valgete vöötidega, tugeva perekondliku lojaalsuse ja metsiku olemusega on muljetavaldav ja imeline olevus? Sellise looma tundmaõppimine vastab küsimusele, mis esitati tuhandeid aastaid tagasi: „Kes on sebra lahti lasknud?” (Iiob 39:5). Vastus on selge. See on kõige elusolendite Looja Jehoova Jumal.

[Kast lk 14]

Miks sebra on vöödiline?

Neil, kes usuvad evolutsiooni, on raske selgitada, miks sebra on vöödiline. Mõned on arvanud, et vöötidel võib olla hoiatav funktsioon. Siiski on ilmne, et sebra vöödid ei hirmuta ei lõvisid ega teisi suuri kiskjaid kõige vähemalgi määral.

Teised on oletanud, et vöödid teevad sebrad vastassoost liigikaaslastele ligitõmbavaks. Kuna aga nii isased kui ka emased sebrad on ühtemoodi vöödilised, ei näi see oletus tõenäoline.

Veel ühe teooria kohaselt aitavad valged ja mustad vöödid hajutada kuumalt Aafrika päikeselt tulevat kuumust. Miks pole siis aga teistel loomadel vööte?

Ühe laialdaselt kandakinnitanud teooria järgi tekkisid sebral vöödid, et need aitaksid tal end varjata. Teadlased on avastanud, et Aafrika tasandikelt tõusev kuumus tõepoolest moonutab ja ähmastab sebrade kuju, nii et neid on raske kaugelt märgata. Sellisest varjevärvusest pole aga suurt abi, sest sebra peamine vaenlane lõvi ründab teda vaid lähedalt.

Samuti on väidetud seda, et tormav vöödiline sebramass ajab jahti pidavad lõvid segadusse, nii et neil on raske keskendada tähelepanu ühele isendile. Loomade uurimine on aga näidanud, et lõvidel õnnestub sebrajaht sama hästi kui teiste loomade püüdmine.

Küsimuse muudab veel keerulisemaks fakt, et sebra vöödid võivad talle vahel isegi kahjuks olla. Öösel kuuvalguses on valge-mustavöödilised sebrad nähtavamad kui ühevärvilised loomad. Kuna lõvid peavad jahti peamiselt öösel, näib see seadvat sebrad palju halvemasse olukorda.

Miks on siis sebra vöödiline? Vastuse sellele leiab lihtsast lausest: „Seda on teinud Jehoova käsi” (Iiob 12:9). Looja on andnud loomadele erisugused eluks vajalikud omadused, mille otstarvet inimene ei pruugi täielikult mõista. Seda tehes on Looja pidanud silmas ka teist eesmärki – inimestele rõõmu valmistada. Kuna loodu on nii ilus, nõustuvad paljud tänapäeval Taavetiga, kes kirjutas kaua aega tagasi: „Kui palju on sinu tegusid, Jehoova! Sa oled nad kõik teinud targasti! Maa on täis sinu looduid!” (Laul 104:24).