Kas usuline tagakiusamine Gruusias kestab veel kaua?

GRUUSIA, mis ulatub pehme kliimaga Musta mere rannikust jäiste Kaukasuse mägedeni, on ilus maa. See mägine piirkond, mida kaunistavad paksud metsad, kiired jõed ja lopsaka taimestikuga orud, asub Euroopa ja Aasia piirimail. Gruusia pealinn Tbilisi on saginat täis linn, kus võib näha nii moodsaid ehitisi kui vanu arhitektuurimälestisi. Gruusia suurim varandus on aga rahvas, kes on tuntud tugevate perekonnasidemete ja külalislahkuse poolest.

Läbi ajaloo on Gruusia elanikud saanud tunda rõhumist. Nende maale on tunginud roomlased, pärslased, bütsantslased, araablased, türklased, mongolid, venelased ja teised rahvad. Ühe arvestuse järgi on Tbilisit hävitatud koguni 29 korda. * Vaatamata sellele on grusiinidel säilinud elurõõm, armastus kunsti, laulmise ja tantsimise vastu ning tolerantse ühiskonna maine.

Kahjuks ei saa seda enam öelda kõigi grusiinide kohta. Viimase kahe aasta jooksul on väike grupp grusiine kahjustanud oma riigi mainet, rünnates sadu kaaskodanikke. Vihased jõugud on peksnud süütuid mehi, naisi ja lapsi, samuti eakaid ning puuetega inimesi. Nad on peksnud oma ohvreid naelu täis kaigaste ja raudkangidega, kiskunud lõhki nende näo ja peanaha. Miks on süütuid Gruusia kodanikke nii julmalt koheldud? Sest nad on Jehoova tunnistajad, kristlik kogukond, mis oli Gruusias olemas enne seda, kui enamik nende ründajaid polnud veel sündinudki.

Avalikust hukkamõistust kallaletungideni

Kuigi Gruusias on usuvabadus, on seal tihti konfiskeeritud Jehoova tunnistajate kirjandust.  1999. aasta aprillis teatasid tolliametnikud, et sellist kirjandust tohib riiki lasta ainult gruusia õigeusu kiriku patriarhi loaga. * Järgmisel kuul mainiti jälle õigeusu kirikut, seekord Gruusia Isani-Samgori rajooni kohtus. Parlamendisaadik ja poliitilise liikumise „Gruusia üle kõige” juht Guram Šaradze esitas sinna hagi, milles ta taotles Jehoova tunnistajate kasutatavate juriidiliste isikute likvideerimist. Ta süüdistas tunnistajaid selles, et nad on riigivaenulikud ja ohtlikud inimesed. Kes seisis Šaradze selja taga? Hagile oli lisatud gruusia õigeusu kiriku katoolikos-patriarhi sekretäri kiri.

1999. aasta 20. mail ühines Gruusia Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ning võttis sellega endale kohustuse pidada kinni konventsiooni artiklitest. Konventsiooni artiklis 10 öeldakse: „Igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb vabadust oma arvamusele ja vabadust saada ja levitada teavet ja mõtteid ilma võimude sekkumiseta ja sõltumata riigipiiridest.” Kas see õigus peatas Jehoova tunnistajate vastaste püüded nende usulist kirjandust keelustada? Üldsegi mitte!

1999. aasta 21. juunil nõudis gruusia kiriku patriarhaat oma kirjas tolliinspektsiooni juhatajale „välismaise religioosse kirjanduse levitamise keelustamist”. Lisaks sellele teatas gruusia õigeusu kiriku ametlik esindaja Giorgi Andriadze, et Jehoova tunnistajad on ohtlikud ja nende tegevus tuleks keelustada. See avalik hukkamõist ei jäänud sugugi tähelepanuta. Usufanaatikud, kes olid varem Jehoova tunnistajate kirjandust põletanud, olid nüüd kindlad, et võivad tunnistajaid endid rünnata, ilma et sellele järgneks karistust. Pühapäeval, 17. oktoobril aastal 1999 ründasid nad tunnistajaid uuesti.

Rahvajõugud jäetakse karistamata

Sellel pühapäeval kogunes Tbilisis usulisele koosviibimisele 120 Jehoova tunnistajat: mehi, naisi ja lapsi. Järsku tormas saali õigeusu preestri ametist tagandatud Vasil Mkalavišvili oma 200 pooldajaga. * Nad piirasid tunnistajad ümber ja peksid neid puukaigaste ja raudristidega. Neli kallaletungijat haarasid ühel tunnistajal kätest ja kaelast, tõmbasid ta pea allapoole ja hakkasid tema pead paljaks ajama, samal ajal kui muud ründajad seda alandamist suure kahjurõõmuga pealt vaatasid. Kui see raevunud jõuk lõpuks minema läks, vajas haiglaravi 16 Jehoova tunnistajat. Ühel mehel oli kolm murdunud roiet. Phati-nimeline 40-aastane naine meenutab hiljem: „Nad hakkasid mu peale karjuma ja üks lõi mind nii kõvasti kui suutis. Ta peksis mind vastu nägu ja silmi. Püüdsin kätega oma nägu varjata. Veri voolas mööda sõrmi.” Kui see jõhkard oli Phati peksmise lõpetanud, ei näinud Phati enam oma vasaku silmaga. Veel praegugi on Phati üks silm kahjustatud.

See metsik rünnak, mida näidati televisioonis, pani president Eduard Ševardnadzet sõna võtma. Ta ütles järgmisel päeval: „Ma mõistan toimunu hukka ja arvan, et õiguskaitseorganid peaksid seoses juhtunuga algatama kriminaalasja.” Kuna tänu videosalvestisele oli võimalik ära tunda jõugu juhi ja teised kallaletungijad, poleks olnud neid raske süüdi mõista. Ometi  pole veel kaks aastat hiljem neist ühtegi süüdi mõistetud.

Karistamatus annab julgust

Ilmalike ja kiriklike võimude tegevusetus andis kallaletungijatele loomulikult mõista, et vägivald on lubatud. Karistamatusest julgust juurde saanud, hakkasid nad Jehoova tunnistajaid veelgi rohkem taga kiusama, röövides ja pekstes neid nii nende kodus, tänavatel kui ka koosolekupaikades. 1999. aasta oktoobrist kuni 2001. aasta augustini registreeriti rohkem kui 80 Jehoova tunnistajate vastast kallaletungi, kus sai kannatada rohkem kui 1000 inimest. Sellest hoolimata ütles Tbilisi linnaprokurör 2001. aasta 9. veebruaril reporteritele, et Mkalavišvili üle algatatud juurdlus on veel pooleli. Peab kahjuks tunnistama, et selle artikli kirjutamise ajal lubasid Gruusia võimud Jehoova tunnistajate vastastel oma kuritegusid ikka veel jätkata. (Vaata kasti „Rahvajõukude rünnakud jätkuvad”.)

Mida on teinud politsei? Uudiste agentuuride teadaanded ja videomaterjal näitavad, et politsei mitte üksnes ei ole lubanud Jehoova tunnistajaid rünnata, vaid on osalenud selles ka ise. Näiteks 2000. aasta 8. septembril tegi rühm kumminuiadega politseinikke lõpu Zugdidi linnas toimunud Jehoova tunnistajate rahulikule konvendile, kus viibis 700 inimest. Pealtnägijad teatasid, et maskides politseinikud peksid enam kui 50 tunnistajat. „See oli südantlõhestav,” ütles konvendipaiga omanik, kui meenutas seda, milline õuduse vari oli laste nägudel, kui üle nende peade  lasti tühje tankitõrjemürske. Politseinikud tungisid konvendipaika ja põletasid selle maha. Siiski pole neid kuni tänase päevani karistatud.

Kuna see alatu juhtum pole erand (vaata kasti „Politsei osalus”), väljendas ÜRO Piinamisvastane Komitee 2001. aasta 7. mail õigustatult muret „jätkuvate piinamiste ja muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside pärast Gruusias, mida on pannud toime õiguskaitseorgani töötajad; ning võimude jätkuva suutmatuse pärast arvukaid piinamissüüdistusi viivitamatult, erapooletult ja põhjalikult uurida”. * Tõepoolest, mitte ainuski 400 kaebusest, mis Jehoova tunnistajad on politseisse esitanud, pole viinud selleni, et mõni teadaolev kurjategija oleks süüdi mõistetud. Seepärast märkis Gruusia parlamendi määratud õigusvahemees: „Inimõigusi rikuvad just need inimesed, kes oma ameti tõttu on kohustatud neid õigusi kaitsma. Nende jaoks on inimõigused lihtsalt üks paberitükk.”

Ülemkohtu otsus tekitab segadust

Nagu oleks rahvajõukude ja politsei seadusevastastest kallaletungidest veel vähe, langetas Gruusia ülemkohus hiljuti otsuse, mis tekitas segadust Jehoova tunnistajate õiguste suhtes.

 Taustinfoks võib öelda, et poliitik Guram Šaradze esitas hagi, milles ta taotles Jehoova tunnistajate juriidiliste isikute likvideerimist. Tema hagi jäeti 2000. aasta 29. veebruaril rahuldamata. Šaradze aga kaebas edasi ja võitis. Jehoova tunnistajad kaebasid asja omakorda edasi ülemkohtusse. 2001. aasta 22. veebruaril otsustas ülemkohus Jehoova tunnistajate kahjuks, kusjuures otsus puudutas põhiliselt juriidilisi formaalsusi. Ülemkohus põhjendas oma seisukohta sellega, et põhiseaduse järgi tuleb religioonid registreerida avaliku õiguse alusel vastavalt veel mitteeksisteerivale seadusele, mis sätestab üksikasjalikult usuliste ühenduste registreerimise korra. Kuna selline seadus puudub, otsustas kohus, et Jehoova tunnistajaid ei saa registreerida mingil alternatiivsel viisil. Sellegipoolest on Gruusias seaduslikult registreeritud 15 muud ühendust, mis toetavat religioosset tegevust.

Gruusia justiitsminister Mihheil Saakašvili  ütles ülemkohtu otsuse kohta teleintervjuus: „Juriidilisest seisukohast on see otsus väga küsitav. Minu arvates pole siin tegemist just kõige edukama leheküljega ülemkohtu ajaloos.” Gruusia parlamendi õiguskomisjoni aseesimehe Zurab Adeišvili ütles Kestoni teabetalitusele, et ta on väga mures selle otsuse pärast, kuna „see õhutab [gruusia õigeusu] kiriku ekstremistlikke rühmitisi usulisi vähemusi alla suruma”. Kahjuks osutusid Adeišvili mured põhjendatuks. Mõni päev pärast selle otsuse väljakuulutamist algas taas vägivald Jehoova tunnistajate vastu. 2001. aastal tungisid rahvajõugud, politsei ja õigeusu preestrid Jehoova tunnistajatele kallale 27. veebruaril, 5., 6., 27. märtsil, 1., 7., 29., 30. aprillil, 7., 20. mail, 8., 17. juunil, 11. juulil, 12. augustil ning 28. ja 30. septembril. Ja vägivald kestab edasi.

Uue tagakiusamislaine tõttu astus ülemkohus ebatavalise sammu ja selgitas oma otsust avalikult: „Kahjuks on üldsus tõlgendanud valesti ülemkohtu otsust Jehoova tunnistajate ühingu registreerimise annulleerimise kohta. ... Kohtualuste kui eraõigusliku juriidilise isiku registreerimise annulleerimisega ei rikutud ega piiratud nende mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadust ei otseselt ega kaudselt. Samuti ei piiratud nende vabadust muuta ja kuulutada oma veendumusi kas üksi või koos teistega, avalikult või eraviisil. ... Kohtuotsus ei piiranud kohtualuste õigust saada ja levitada oma ideid ning teavet. See ei keelanud nende õigust rahumeelselt koguneda.”

Tuhanded grusiinid astuvad tagakiusamise vastu välja

Kuigi näib, et sellel ülemkohtu teadaandel pole olnud rahvajõukude rünnakutes osalenutele erilist mõju, on julgustav näha, et tuhanded grusiinid on juba selle tagakiusamise hukka mõistnud. 2001. aasta  8. jaanuaril lasid Jehoova tunnistajad ringlema petitsiooni, mis nõuab kaitset rahvajõukude rünnakute eest ning nende inimeste vastutusele võtmist, kes on osalenud Gruusia kodanike vägivaldses ründamises. Kahe nädala jooksul panid sellele petitsioonile allkirja 133 375 täisealist kodanikku kõikidest Gruusia regioonidest. Kui pidada silmas fakti, et Gruusias on vaid 15 000 Jehoova tunnistajat, oli valdav enamik allakirjutanuid tõenäoliselt gruusia õigeusu kiriku liikmed. 2001. aasta 22. jaanuaril petitsioon aga kadus. Mis juhtus?

Tol päeval toimus Gruusia õigusvahemehe Nana Devdariani kontoris pressikonverents, mille eesmärk oli see petitsioon ametlikult välja anda. Keset konverentsi tormasid kontorisse Vasil Mkalavišvili ja veel kümme inimest, et röövida sealt 14 köitest koosnev petitsioon. Kaukaasia Rahu ja Demokraatia Instituudi esindaja püüdis petitsiooni kaitsta, kuid sissetungijad tungisid talle kallale. Samal ajal kui Mkalavišvili räuskas, haarasid tema abilised konverentsi organiseerijate käest 14 köitest 12 ja jooksid nendega minema. Välisriigi diplomaat, kes seda intsidenti pealt nägi, hüüatas: „See on lihtsalt uskumatu!” Õnneks said tunnistajad selle petitsiooni 6. veebruaril taas enda valdusesse ning 13. veebruaril 2001 esitati see Gruusia presidendile.

’Kõiki tagakiusamise juhtumeid uuritakse kohtulikult’

Nii Gruusia kui ka kogu muu maailma Jehoova tunnistajad loodavad, et see petitsioon paneb Gruusia presidendi tegutsema, sest president Ševardnadze on varem korduvalt Jehoova tunnistajate tagakiusamist hukka mõistnud. Näiteks 1999. aasta 18. oktoobril nimetas president Jehoova tunnistajate ründamist pogrommiks, mis on lubamatu. 2000. aasta 20. oktoobril kirjutas president Ševardnadze Jehoova tunnistajate juhtiva kogu liikmele: „Me anname oma parima, et teha vägivallale lõpp.” Ta lisas: „Kinnitan teile, et Gruusia võimud kaitsevad kindlalt inimõigusi ja südametunnistusevabadust.” 2000. aasta 2. novembril teatas president Ševardnadze kirjas USA valitsuse juurde loodud Euroopa Julgeoleku ja Koostöökomisjonile: „Seda [Gruusia usuvähemuste staatuse] küsimust on pidanud tõsiseks mureks ka meie rahvas ja valitsus.” Ta kinnitas komisjonile: „Kõiki tagakiusamise ja füüsilise vägivalla juhtumeid uuritakse kohtulikult ning nende toimepanijad võetakse seaduse ees vastutusele.”

Murelikud vaatlejad Euroopas ja mujal maailmas loodavad, et president Ševardnadze teeb peagi oma sõnad teoks. Samal ajal palvetavad kogu maailma Jehoova tunnistajad Gruusia kaasusklike eest, kes hoolimata julmast tagakiusamisest jätkavad julgelt Jehoova teenimist (Laul 109:3, 4; Õpetussõnad 15:29).

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 24]

„Kõiki tagakiusamise ja füüsilise vägivalla juhtumeid uuritakse kohtulikult ning nende toimepanijad võetakse seaduse ees vastutusele.”(Gruusia president Eduard Ševardnadze, 2. november 2000)

[Väljavõte lk 24]

„Me loodame, et see [usuvähemuste vastu tarvitatava vägivalla] küsimus lahendatakse ja kõik religioossed rühmitused Gruusias võivad vabalt väljendada oma usulisi tõekspidamisi.”(Gruusia saatkonna vanemnõunik David Soumbadze USAs Washingtonis, 3. juuli 2001)

[Kast/pilt lk 20]

RAHVAJÕUKUDE RÜNNAKUD JÄTKUVAD

Kuna Gruusia võimud pole Jehoova tunnistajate ründajate vastu midagi ette võtnud, on tunnistajate tagakiusamine veelgi hoogustunud.

Näiteks tungis 2001. aasta 22. jaanuaril Tbilisi Svanethis Ubani piirkonnas endine õigeusu preester Vasil Mkalavišvili oma jõuguga Jehoova tunnistajate religioossele koosolekule, kus viibis 70 inimest. Kallaletungijad peksid tunnistajaid jalgade ja rusikatega ning tagusid puu- ja raudristidega. Üks neist lõi suure puuristiga nii suure jõuga tunnistajale vastu pead, et risti põikpuu murdus. Mõned tiriti pimedasse ruumi, kus neid peksis mitu inimest. Vanemad tunnistajad aeti läbi kadalipu, neid peksti rusikate ja ristidega. Kaks täiskasvanud meest ajasid taga üht 14-aastast poissi ja peksid seda abitut noorukit. Üks 30-aastane kallaletungija lõi 12-aastasele poisile vastu pead hiigelsuure gruusiakeelse Piibliga. Tunnistaja, kes püüdis majast välja joosta ja politseisse helistada, püüti kinni. Teda peksti näkku nii kaua, kuni tal oli suu verd täis ja ta hakkas oksendama. Lõpuks läks julm jõuk laiali. Ühtki kallaletungijat pole siiani karistatud.

2001. aasta 30. aprillil tungis Mkalavišvili jõuk jälle sellesama koguduse koosolekule. Kallaletungijad vedasid tunnistajad välja ning peksid neid kaigastega, mis olid täis naelu. Naelad rebisid katki Thamazi-nimelise tunnistaja parema käsivarre ning vasaku käelaba, jala ja põse. Lisaks sellele tuli Thamazile teha viis õmblust, et sulgeda sügav peahaav. Jõuk rüüstas ka kodu, kus peeti koosolekut: lõhuti mööbel, elektriseadmed ja kõik aknad. Seejärel süütasid nad Jehoova tunnistajate kirjandusest suure lõkke. 2001. aastal 7. juunil saatis inimõigusteorganisatsioon Human Rights Watch Gruusia siseminister Kahha Thargamadzele ja peaprokurör Gia Mepharišvilile ametliku järelpärimise, uurimaks, mida on tehtud selle ja muude hiljutiste rünnakute kordasaatjate vastutusele võtmiseks. Seniajani pole karistatud ühtegi kallaletungijat.

[Kast lk 21]

POLITSEI OSALUS

2000. aasta 16. septembril seadis Marneuli linna politsei üles teetõkkeid, et takistada 19 bussil, mis olid täis Jehoova tunnistajaid, jõudmast konvendipaika. Ühe teetõkke juures loopisid ründajad busse kividega, tabades seejuures ühe sõitja pead. Mitu tunnistajat tiriti bussist välja ja neid peksti, teisi reisijaid rööviti. Samal ajal lasi politsei läbi bussid Mkalavišvili pooldajatega, kes olid teel konvendipaika lõhkuma. Jõuk põletas poolteist tonni usulist kirjandust. Tunnistajate peksmises osalesid ka kohalolnud politseinikud.

Uudisteagentuur Caucasus Press andis teada, et siseministeerium uurib seda asja ning võtab kasutusele „vajalikud meetmed”. Uurijatel on olemas kindel alus, mille põhjal kallaletungijatele süüdistus esitada. Gruusia põhiseaduse artikkel 25 tagab kõigile inimestele õiguse pidada avalikke kogunemisi. Ometi pole ühtki ründajat kohtu alla antud. Viis kuud pärast seda rünnakut teatas Kestoni teabetalitus, et poliitilise liikumise „Gruusia üle kõige” juhi Guram Šaradze advokaadi sõnul oli Šaradze mõjutanud Marneuli ja Zugdidi linna võime, et need takistaksid Jehoova tunnistajate kahe konvendi pidamist.

[Kast lk 21]

GRUUSIA PÕHISEADUS TAGAB KAITSE

Gruusia põhiseadus, mis võeti vastu 1995. aasta 24. augustil, tagab usuvabaduse ja kaitse julmade rünnakute vastu, nagu näitavad järgmised väljavõtted:

Artikkel 17 – 1) Kellegi au ja väärikust ei tohi teotada. 2) Kedagi ei tohi piinata, ebainimlikult, julmalt või alandavalt kohelda ega karistada.

Artikkel 19 – 1) Igaühel on sõna-, mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus. 2) Kedagi ei tohi taga kiusata tema mõtete, veendumuste ja usu pärast.

Artikkel 24 – 1) Igaühel on õigus vabalt saada ja levitada teavet, väljendada ja levitada oma arvamust suuliselt, kirjalikult või muul viisil.

Artikkel 25 – 1) Igaühel peale isikute, kes kuuluvad relvajõududesse, politseisse ja turvateenistusse, on õigus ilma eelneva loata avalikult, ilma relvadeta nii siseruumides kui vabas õhus koguneda.

[Kast lk 22]

MAAILM VAATAB

Kuidas vaatab ülejäänud maailm sellele, et Gruusia ei suuda peatada Jehoova tunnistajate tagakiusamist?

Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia valitsus andsid üheskoos teada: „Jehoova tunnistajate koosolekuid on segatud, paljusid inimesi on koheldud vägivaldselt ning teisi on takistatud koosolekule minemast. Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia saatkonda teeb väga rahutuks see ja teised hiljutised juhtumid, mil Gruusias rikuti tõsiselt usuvabadust [––] Me kutsume Gruusia valitsust üles neid juhtumeid uurima ning tagama lugupidamine kõigi inimeste usuliste õiguste vastu.”

Euroopa Liidu ja Gruusia parlamendi vahelise koostöökomitee delegatsiooni juhataja Ursula Schleicher teatas: „Euroopa Parlamendi delegatsiooni nimel soovin väljendada oma kohkumust seoses viimase juhtumiga vägivallasarjas, kus on rünnatud ajakirjanikke, inimõiguste aktiviste ja Jehoova tunnistajaid ... Ma pean seda šokeerivaks rünnakuks inimeste põhiõiguste vastu, mida Gruusia kohustus austama Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile alla kirjutades.”

USA valitsuse juures tegutsev Euroopa Julgeoleku ja Koostöökomisjon kirjutas president Ševardnadzele seoses Jehoova tunnistajate ründamisega: „Hiljutised sündmused on tõeliselt muret tekitavad ning on karta, et olukord Gruusias on muutumas ohjeldamatuks. Kui midagi ette ei võeta, siis annab see kallaletungijatele julgust jätkata vägivallatsemist usuliste vähemuste kallal. Me loodame, et teie kui riigipea annate eeskuju rahvale ja Gruusia valitsusametnikele ning edastate kaks mõjusat ja selget sõnumit: ükskõik kuidas inimene suhtub teistesse uskudesse, pole tal õigust kasutada mingisugust vägivalda selle religiooniga tegelevate inimeste vastu; ja isikud, kes osalevad niisuguses vägivallas – eriti politseinikud, kes aitavad kaasa või võtavad sellistest häbiväärsetest tegudest otseselt osa –, tuleb seaduse alusel täiel määral vastutusele võtta.” Sellele kirjale kirjutasid alla seitse USA Kongressi liiget.

Euroopa Julgeoleku ja Koostöökomisjoni kaasjuhataja, USA Kongressi liige Christopher H. Smith teatas: „Miks ei toeta Gruusia usuvabadust ja inimõigusi, nagu ta lubas? ... Kirjanduse põletamine on täiesti vastuolus Helsingi kokkuleppega ning meenutab mõningatele komisjoni liikmetele raamatute põletamist, mis pandi toime natsirežiimi ajal.”

Human Rights Watch’i Euroopa ja Kesk-Aasia osakonna tegevdirektor kirjutas: „Human Rights Watch on sügavalt mures selle üle, et vägivald võib jätkuda, kuna Gruusia valitsus pole võtnud vastutusele neid, kes on osalenud usuliste vähemuste kallal toimepandud vägivaldsetes rünnakutes. Palume teid tungivalt nõuda nende rünnakute lõpetamist ja anda kohtu alla nendes osalenud isikud.”

Kogu maailm vaatab, kas Gruusia peab kinni oma rahvusvahelistest kohustustest? Kaalul on Gruusia maine.

[Kast lk 23]

KAEBUS EUROOPA KOHTULE

2001. aasta 29. juunil esitasid Jehoova tunnistajad Euroopa Inimõiguste Kohtule ametliku avalduse, milles nad protestivad Gruusia õiguskaitseorganite tegevusetuse vastu. Mõne päeva pärast, 2001. aasta 2. juulil, Euroopa Kohus vastas. Kohtu registraator teatas kohtukoja presidendi seisukohast, et sellele kohtuasjale „tuleks anda eelisjärjekord”.

[Kaart lk 18]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

VENEMAA

GRUUSIA

MUST MERI

TÜRGI

[Pilt lk 18]

13. MAI 2001: Perekond Šamonia kaotas oma kodu, kui see süüdati põlema

[Pilt lk 18]

17. JUUNI 2001: Giorgi Baghišvilile tungiti kallale, kui ta oli Jehoova tunnistajate koosolekul

[Pilt lk 19]

11. JUULI 2001: David Salaridzele löödi kaikaga vastu pead, samuti peksti teda vastu selga ja roideid, kui ta viibis Jehoova tunnistajate koosolekul

[Pilt lk 23]

28. JUUNI 2000: Tbilisis põletati maha Jehoova tunnistajate kirjandusladu

[Pilt lk 23]

16. AUGUST 2000: Gldani-Nadzaladevi kohtusaalis tungis üks Vasil Mkalavišvili pooldajatest kallale Kanadast pärit Jehoova tunnistajale Warren Shewfeltile

[Pildi allikaviide lk 24]

AP Photo/Shakh Aivazov