Maailm, kus kõigil on kodu

„Kuna pagulasprobleem on globaalne, tuleb ka lahendusi otsida globaalselt.” (Rahvusvaheliste suhete professor Gil Loescher)

NOOR abielupaar lahkus ööpimeduses. Mures pere julgeoleku pärast, ei raisanud mees aega, kuigi neil oli ka väike laps. Ta oli kuulnud, et riigi halastamatu diktaator kavatses linnale mõrvarliku rünnaku korraldada. Pärast rasket, rohkem kui saja kilomeetri pikkust teekonda jõudis see perekond lõpuks turvalisemasse paika.

See alandlik perekond sai hiljem tuntuks kogu maailmas. Lapse nimi oli Jeesus ning tema vanemad olid Maarja ja Joosep. Need pagulased ei lahkunud oma maalt mitte selleks, et taotleda materiaalseid rikkusi, vaid nende olukord oli eluohtlik. Rünnaku märklauaks oli nende laps!

Nagu paljud teised pagulased, naasid ka Joosep ja ta perekond poliitilise olukorra paranedes lõpuks oma kodumaale. Samas pole kahtlustki, et õigeaegne põgenemine päästis nende väikese lapse elu (Matteuse 2:13–16). Egiptusemaal, kus nad maapaos viibisid, oli nii poliitiliste kui majanduspagulaste vastu võtmisel juba pikk ajalugu. Mitu sajandit varem, kui nälg laastas Kaananimaad, olid ka Jeesuse esiisad Egiptuses varju leidnud (1. Moosese 45:9–11).

Turvaline, kuid mitte rahuldav

Nii Pühakirja näited kui tänapäeva juhtumid kinnitavad seda, et põgenemine mõnda teise riiki võib päästa elu. Siiski on oma kodu mahajätmine perekonnale traumeeriv kogemus. Kui tagasihoidlik see kodu ka pole, on sellesse tõenäoliselt aastaid nii aega kui raha investeeritud. Ka perekonna pärand võib siduda peret oma kultuuri ja maaga. Lisaks saavad pagulased endaga kaasa võtta väga vähe asju, kui üldse midagi. Nõnda satuvad nad reeglina vaesusse, sõltumata nende varasemast olukorrast.

Esialgne kergendustunne turvalisse paika jõudmisest võib kiiresti kaduda, kui elu pagulaslaagris paistab olevat kogu tulevikuväljavaade. Mida kauem pagulasseisund kestab, seda rõhuvamaks see muutub, eriti kui ei toimu integratsiooni kohaliku rahva sekka. Pagulased nagu kõik teised inimesed soovivad luua kusagile alalise kodu. Pagulaslaager on pereeluks kõike muud kui meeldiv paik. Kas saabub kunagi aeg, mil igal inimesel on koht, mida ta võib nimetada koduks?

Kas kodumaale naasmine on lahendus?

1990. aastatel naasis umbes üheksa miljonit pagulast lõpuks taas koju. Mõnedele oli see rõõmuküllane sündmus ja nad hakkasid innukalt oma elu rööpasse seadma. Teistes tekitas see aga täielikku lootusetust. Nad lahkusid varju pakkunud maalt vaid seetõttu, et sealne olukord muutus väljakannatamatuks. Eksiilis kogetud probleemid olid niivõrd teravad, et nad otsustasid parem kodumaale tagasi pöörduda, hoolimata ka seal valitsevast ilmsest ebakindlusest.

Ka parimate tingimuste korral valmistab  kodumaale naasmine raskusi, kuna see tähendab enese teistkordset lahtikiskumist omaseks saanud paigast. „Iga ümberasumisega kaasneb sellistest elatise allikatest ilmajäämine nagu maa, töö, kodu ja kariloomad,” selgitab raamat „The State of the World’s Refugees 1997–98”. „Iga ümberasumine tähendab uut rasket sisseelamisprotsessi.” Üks Kesk-Aafrikas läbi viidud kodumaale naasnud pagulaste uurimus teatas, et „nendele pagulastele, kellele eksiilis abi osutati, võib tagasipöördumine olla raskem kui eksiilis elamine”.

Veelgi masendavam on aga miljonite pagulaste olukord, keda sunnitakse pöörduma tagasi oma kodumaale vastu nende tahtmist. Missugused tingimused neid ees ootavad? „Tagasipöördunud on ehk sunnitud elama tingimustes, kus ei valitse peaaegu mingeid õigusnorme, kus lokkab banditism ja vägivaldne kuritegevus, kus demobiliseeritud sõdurid röövivad tsiviilelanikke ja kus kergerelvad on kättesaadavad suuremale osale elanikkonnast,” teatas üks ÜRO raport. Ilmselgelt ei anna säärane vaenulik ümbruskond neile mingit turvatunnet.

Maailm, kus igaühel on turvatunne

Sunnitud või vastu tahtmist toimuv kodumaale naasmine ei lahenda pagulasprobleeme, kui ei tegelda nende algpõhjustega. ÜRO Pagulasameti endine ülemkomissar Sadako Ogata teatas aastal 1999: „Selle aastakümne sündmused – tegelikult vaid viimaste aastate omad – näitavad väga selgelt, et pagulasküsimust ei saa arutada lahus julgeolekuküsimusest.”

Kogu maailmas puudub miljonitel inimestel igasugune julgeolek. ÜRO peasekretär Kofi Annan selgitab: „Mõnes maailma paigas on riigid sisetülide ja kogukonnasiseste konfliktide tõttu kokku varisenud, misläbi elanikud on ilma jäetud igasugusest kaitsest. Teistes kohtades ohustavad inimeste julgeolekut valitsused, mis keelduvad toimimast üldsuse huvides, kiusavad taga oma vastaseid ja karistavad süütuid vähemusgruppide liikmeid.”

Sõjad, tagakiusamine ja etniline vägivald – peamised ebakindluse põhjused, mida Kofi Annan välja tõi – põhinevad tavaliselt vihkamisel, eelarvamustel ja ebaõiglusel. Neid kurjuse põhjusi ei saa kergesti välja juurida. Kas see tähendab, et pagulasprobleem muutub vältimatult hullemaks?

Kui jääda lahendust ootama inimestelt, siis läheb kahtlemata nii. Ent Piiblis tõotab Jumal, et tema „lõpetab sõjad maailma otsani” (Laul 46:10). Prohvet Jesaja kaudu kirjeldab Jumal aega, mil inimesed „ehitavad kodasid ja elavad neis, istutavad viinamägesid ja söövad nende vilja! ... Nad ei näe asjata vaeva ega sünnita kohkumuseks, sest nad on Jehoova õnnistatud sugu ja ühes nendega nende võsud” (Jesaja 65:21–23). Säärased  elutingimused kõrvaldavad tõepoolest ka pagulasprobleemi. Kas need tõesti saabuvad?

„Kuna sõjad saavad alguse inimeste meeltest, tuleb ka rahu kaitserajatised ehitada inimeste meeltesse,” teatab ÜRO Haridus-, Teadus- ja Kultuuriorganisatsiooni preambula. Meie Looja teab, et selleks on vaja muutusi mõtteviisis. Prohvet Jesaja selgitab, mis tagab inimestele tulevikus maa peal turvalise elu: „Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, sest maa on täis Jehoova tundmist – otsekui veed katavad merepõhja!” (Jesaja 11:9).

Jehoova tunnistajad on juba kogenud, et Jehoova tundmine aitab üle saada eelarvamustest ja vihkamisest. Rahvusvahelises ulatuses kuulutustööd tehes edendavad nad kristlikke väärtusi, mis sisendavad vihkamise asemel armastust, seda isegi sõjast laastatud maades. Samuti pakuvad nad võimaluste piires abi ka pagulastele.

Teisest küljest aga mõistavad nad, et pagulasprobleemi lõplik lahendamine on Jumala määratud kuninga Jeesus Kristuse kätes. Tema mõistab kindlasti, kui kergesti võivad vihkamine ja vägivald inimese elu hävitada. Piibel kinnitab, et tema mõistab alandlike üle õiglast kohut (Jesaja 11:1–5). Kristuse taevase valitsuse all sünnib Jumala tahe maa peal nagu ka taevas (Matteuse 6:9, 10). Kui see päev saabub, pole maa peal enam pagulasi. Igaühel on paik, mida ta võib nimetada koduks.

[Kast lk 12]

Mida on vaja, et lahendada pagulasprobleemi?

„Maailmas ümberasunud inimeste, nii välis- kui sisepagulaste vajaduste rahuldamine on tunduvalt keerukam kui pelgalt nendele ajutise turvalisuse ja abi pakkumine. See hõlmab selliste küsimuste käsitlemist nagu tagakiusamine, vägivald ja sõjad, mis on ümberasumise esmapõhjused. See tähendab, et tunnustatakse kõigi meeste, naiste ja laste inimõigusi rahule, turvalisusele ja väärikusele, ilma et nad peaksid oma kodust põgenema.” („The State of the World’s Refugees 2000”)

[Kast/pildid lk 13]

Mis lahendust pakub Jumala Kuningriik?

„Siis elab õigus kõrbes ja õiglus võtab aset viljapuuaias! Ja õigluse vili on rahu, õigluse tulemuseks püsiv rahulik elu ning julgeolek! Ja mu rahvas elab rahu eluasemes, kindlais elamuis ning segamatuis hingamispaigus” (Jesaja 32:16–18).