Oma kodu otsinguil

„Oma pesa on ikka oma pesa.” (Eesti vanasõna)

KÕIGEPEALT algas sõda, mil ei paistnud lõppu. Seejärel saabus põud, mis ei andnudki järele. Põuale järgnes nälg. Ainus, mida inimesed teha oskasid, oli hüljata oma kodu ja minna mujalt vett, toitu ja tööd otsima.

Nad voorisid tuhandete kaupa piiripunkti. Viimastel aastatel oli aga piiri ületanud juba umbes miljon pagulast ja naabermaa ei võtnud rohkem vastu. Kumminuiadega politseinikud jälgisid, et keegi üle piiri ei pääseks.

Kohalik immigratsiooniametnik loetles otsekoheselt neid põhjusi, miks pagulastetulva läbi ei lasta: „Nad ei maksa makse, nad põhjustavad liiklusõnnetusi, nad võtavad maha puid ja kasutavad ära vee. Me tõesti ei soovi enam ühtegi põgenikku.” *

Säärased traagilised stseenid on muutumas liigagi tavaliseks. Kodust välja kistud inimesed leiavad, et järjest raskem on leida sellist paika, mida nad võiksid nimetada omaks. „Kaitset otsivate inimeste hulga kasvades on ühtlasi kasvanud ka riikide vastuseis seda kaitset pakkuda,” selgitas hiljutine Amnesty International raport.

Mõningast kaitset võivad leida need õnnelikud, kel õnnestub jõuda pagulaslaagrisse. Seda aga saab vaevalt nimetada koduks, ning laagris valitsevad tingimused on kaugel ideaalist.

Elu pagulaslaagrites

„[Kodus] võid sa kuuli läbi hukka saada, kuid siin [pagulaslaagris] surevad su lapsed nälga,” kaebas üks Aafrika pagulane. Nagu see meeleheitel isa koges, valitseb paljudes laagrites pidev toidu- ja veepuudus, halvad sanitaartingimused ja ulualuste nappus. Põhjused on lihtsad. Arengumaad, mis ootamatult ujutatakse üle mitme tuhande pagulasega, võivad olla hädas juba omaenda elanike toitmisega. Nad ei suuda aidata seda tohutut rahvahulka, kes nii äkki soovib siseneda nende riiki. Rikkamad rahvad, kes maadlevad oma probleemidega, ei pruugi aga olla huvitatud teiste maade pagulaste aitamisest.

Kui 1994. aastal lahkus ühest Aafrika riigist rohkem kui kaks miljonit pagulast, nappis kiiruga rajatud pagulaslaagrites paratamatult vett ja puudusid korralikud sanitaarseadmed. Seetõttu suri koolerapuhangu tagajärjel tuhandeid inimesi, enne kui haigus lõpuks peatada suudeti. Asja tegi hullemaks veel see, et relvastatud võitlejad segunesid tsiviilpõgenikega ja võtsid kohe üle abisaadetiste jagamise. See probleem pole sugugi ainulaadne. „Relvastatud võitlejate viibimine pagulaste hulgas on teinud tsiviilkodanike olukorra riskantsemaks. See on muutnud nad kaitsetuks hirmutamise, kiusamise ja sundvärbamise ees,” teatab ÜRO raport.

Kohalikud elanikud võivad samuti näljaste pagulaste tohutu sissevoolu pärast kannatada. Aafrikas Suurte Järvede piirkonnas kaebasid mõned ametnikud: „[Pagulased] on  hävitanud meie toiduvarusid, põlde ja karja ning rahvusparke, põhjustanud näljahäda ja levitanud epideemiaid ... [Nendele] saadetakse toiduabi, kuid meie ei saa midagi.”

Kõige teravamaks probleemiks võib aga olla hoopis see, et paljudest ajutistest pagulaslaagritest kujunevad lõpuks alalised asulad. Näiteks ühes Lähis-Ida riigis on umbes 200 000 pagulast surutud kokku laagrisse, mis algselt ehitati ainult neljandikule sellest hulgast. „Meil pole kuskile minna,” kaebas kibedalt üks pagulane. Need pikka aega kannatanud pagulased kogevad võõral maal suuri tööpiiranguid ning arvestuste kohaselt on ligi 95 protsenti neist töötud või alarakendatud. „Ma tõesti ei kujuta ette, kuidas [nad] üldse toime tulevad,” ütles üks pagulastega tegelev ametnik.

Ent kui pagulaslaagris tunduvad tingimused kehvad olevat, võivad need inimeste jaoks, kes ei saa oma maalt lahkuda, veelgi halvemad olla.

Sisepagulaste viletsused

ÜRO Pagulasameti ülemkomissari sõnutsi on „selle probleemi ulatus, selle taga olevad inimkannatused ning selle mõju rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule õigustatult teinud sisepagulusest rahvusvahelise tähtsusega mureküsimuse”. Mitmel põhjusel on need kodutud tavaliselt palju kaitsetumad kui välispagulased.

Mitte ükski rahvusvaheline organisatsioon ei hoolitse sisepagulaste heaolu eest ja nende meeleheitlikku olukorda ei kajastata meedias just sageli. Nende oma valitsus, mis on haaratud sõjalisse konflikti, võib olla võimetu neid kaitsma või ei ole selleks valmis. Pereliikmed kaotavad sageli üksteist silmist, kui nad põgenevad ohtlikest piirkondadest. Tihtilugu on nad sunnitud rändama jalgsi ning mõned sisepagulased ei suuda teekonda turvalisemasse paika ülegi elada.

Paljud pagulased otsivad turvapaika linnades, kus nad kuidagimoodi peavad ära elama hurtsiklinnakutes või mahajäetud hoonetes. Teised kogunevad ajutistes laagrites, mida vahel ründavad relvastatud salgad. Tavaliselt on nende suremus kõrgem kui riigi teistel rühmadel.

Isegi hästi kavatsetud meetmed sisepagulaste kannatuste leevenduseks võivad osutuda bumerangiks. „The State of the World’s Refugees 2000” selgitab: „20. sajandi viimasel kümnendil on humanitaarabi organisatsioonid sõjast laastatud maades tuhandeid elusid päästnud ja inimkannatuste leevendamiseks palju ära teinud. Üks selle kümnendi kesksemaid õppetunde oli aga see, et konfliktses  olukorras võivad sõdivad pooled humanitaarabiga kergesti manipuleerida, mis võib tuua täiesti soovimatuid tagajärgi, tugevdades inimõiguste kuritarvitamise taga olevate jõudude seisundit. Lisaks võidakse humanitaarabi organisatsioonide abisaadetisi kasutada sõjamajanduse heaks ning sel moel sõjategevust toetada ja pikendada.”

Parema elu otsinguil

Lisaks välis- ja sisepagulastele tuleb üha rohkem juurde ka majanduspagulasi. Selleks on mitmeid põhjusi. Maailma rikaste ja vaeste riikide vaheline lõhe kasvab, samas jõuab telesaadete kaudu iga päev mõnede maade luksuslik elustiil maailma vaeseimate rahvasteni. Kogu maailmas on reisimine muutunud lihtsamaks ja avaneb üha rohkem piire. Kodusõjad ning etniline ja religioosne diskrimineerimine on samuti tugevateks ajenditeks, miks inimesed siirduvad jõukamatesse riikidesse.

Ent samas kui osal migrantidel, eriti nendel, kellel juba on sugulasi tööstusmaades, õnnestub ümberasumine hästi, tähendab see teistele elu kokkuvarisemist. Erilises ohus on need, kes satuvad kuritegelike vahendajate meelevalda. (Vaata juuresolevaid kaste.) Perekonnal tasuks enne majanduslikel põhjustel migreerumist hoolikalt kaaluda kõiki ohte.

Aastal 1996 läks Vahemeres ümber üks vana laev ning 280 inimest uppus. Ohvrid olid India, Pakistani ja Sri Lanka migrandid, kes olid maksnud igaüks reisi eest Euroopasse 6000 kuni 8000 USA dollarit. Enne laevahukku olid nad nädalaid kannatanud nälga, janu ja füüsilist vägivalda. Nende „teekond heaolumaale” osutus otsekui õudusunenäoks, mis lõppes tragöödiaga.

Peaaegu iga välis- ja sisepagulane või illegaalne migrant võib jutustada oma painajalikust kogemusest. Mis poleks ka nende inimeste kodust lahkumise põhjus – kas sõda, tagakiusamine või vaesus –, ärgitavad nende kannatused küsima: kas see probleem lahendatakse kunagi? Või kas jääbki pagulastevool üha kasvama?

[Allmärkus]

 [Kast/pilt lk 8]

Illegaalsete migrantide täbar olukord

Lisaks välis- ja sisepagulastele on kogu maailmas ka umbes 15–30 miljonit ebaseaduslikku migranti. Enamik neist on inimesed, kes loodavad põgeneda mõnda rikkamasse riiki vaesuse eest, võib olla ka diskrimineerimise ja tagakiusamiste eest.

Kuna seaduslike migrantide lubatud määra on viimastel aastatel vähendatud, on hakatud migrante ebaseaduslikult üle piiri toimetama. Tegelikult on migrantide smugeldamine muutunud praegu tulutoovaks äriks rahvusvahelistele kuritegelikele sündikaatidele. Mõnede uurijate arvates on selle äri kasum aastas 12 miljardit dollarit, kusjuures smugeldajate risk on väga väike. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri asetäitja Pino Arlacchi nimetas seda „kõige kiiremini kasvavaks kuritegelikuks turuks maailmas”.

Illegaalsetel migrantidel pole peaaegu mitte mingisugust seaduslikku kaitset ja nende smugeldajad konfiskeerivad reeglina nende passid. Selliseid migrante võib kohata kurnavate töötingimustega vabrikutes, koduseid abitöid tegemas, kalatööstuses või põllumajanduses. Mõned lõpetavad prostituutidena. Kui võimud nad kätte saavad, saadetakse nad tõenäoliselt ilma ühegi sendita kodumaale tagasi. Kui nad protestivad oma raskete töötingimuste vastu, võidakse neid peksta või seksuaalselt kuritarvitada või ähvardatakse nende kodumaal olevat peret vägivallaga.

Tihtilugu ahvatlevad kuritegelikud jõugud võimalikke migrante, lubades neile tasuvat tööd. Tulemuseks võib olla see, et vaesunud pere annab kogu oma vara panti, et kas või üks pereliige Euroopasse või Ameerika Ühendriikidesse saata. Kui migrant tema tarvis tehtud kulutuste eest ei tasu, sunnitakse teda töötama võlgade katteks, mis võivad ulatuda kuni 40 000 dollarini. „Uus elu”, mida talle tõotati, osutub rohkem orjatööks.

[Pilt]

Illegaalsed pagulased Hispaanias

 [Kast/pilt lk 9]

Hävitatud süütus

Siri perekond elas Kagu-Aasia mägedes, kus tema vanemad hoolitsesid oma riisipõldude eest. Ühel päeval ütles üks naine Siri vanematele, et tal on pakkuda tüdrukule linnas tasuv töö. Neil oli raske keelduda naise pakutavast 2000 dollarist, mis on ühe põllumehe jaoks terve varandus. Peagi leidis aga Siri end lõbumaja orjuses. Omanik ütles talle, et vabaduse välja teenimiseks tuleb tal neile maksta 8000 dollarit. Siri oli siis 15-aastane.

Siril polnud võimalik oma võlga ära maksta. Ta oli sunnitud koostööd tegema, kuna teda peksti ja vägistati. Nii kaua, kui ta oli neile kasulik, polnud tal lootustki vabaks saada. Karm reaalsus on see, et paljud sellised prostituudid saavad lõpuks vabaks, kuid vaid selleks, et oma kodukülas AIDSi surra.

Sarnased suundumused on ka maailma teistes paikades. 1999. aasta raport pealkirjaga „International Trafficking in Women to the United States” arvestas, et aastas kaubitsetakse umbes 700 000 kuni 2 000 000 naise ja lapsega, kellest suurem osa haaratakse prostitutsiooniärisse. Mõnda ehk petetakse, teised lihtsalt röövitakse, kuid peaaegu kõiki neid sunnitakse tööle vastu nende tahtmist. Üks Ida-Euroopast pärit teismeline, kes päästeti prostitutsiooniga tegeleva jõugu käest, ütles oma vangistajate kohta: „Ma poleks kunagi uskunud, et midagi taolist on võimalik. Need inimesed on loomad.”

Mõned õnnetud ohvrid on võetud isegi pagulaslaagritest, kus tõotatud töö ja korralik tasu Euroopas või Ameerika Ühendriikides võib tunduda vastupandamatuna. Loendamatul hulgal naisi on parema elu otsingud viinud seksuaalorjusse.

[Kast/pildid lk 10]

Arvesta kokku kulud, enne kui otsustad majanduslikel põhjustel migreeruda

Arvestades sellega, et paljud kuritegelikud jõugud on seotud migrantide smugeldamisega, ning sellega, kui keeruline on seaduslikult immigreeruda arenenud riikidesse, peaksid abikaasad ja pereisad hoolikalt kaaluma järgmisi küsimusi, enne kui langetavad otsuse.

1. Kas meie perekonna majanduslik olukord on nii hull, et üks pereliige või kogu perekond peab siirduma teise riiki, kus palgad on kõrgemad?

2. Kui palju tuleb meil reisi jaoks võlgu võtta ja kuidas seda võlga tagasi maksta?

3. Kas majanduslikud eelised, mis võivad osutuda ebarealistlikuks, kaaluvad üles perekonna lahkumineku? Paljud illegaalsed migrandid leiavad, et on peaaegu võimatu leida endale arenenud maades alaline töökoht.

4. Kas peaksin uskuma lugusid kõrgetest palkadest ja sotsiaalsoodustustest? Piibel ütleb: „Lihtsameelne usub igat sõna, aga taipaja paneb tähele oma samme!” (Õpetussõnad 14:15).

5. Mis tagatised on selleks, et me ei satu kuritegeliku organisatsiooni meelevalda?

6. Kui selline kuritegelik jõuk organiseerib reisi, kas ma siis mõistan, et mu naist või tütart võidakse sundida tööle prostituudina?

7. Kas ma mõistan, et illegaalse migrandina teise riiki sisenedes ei pruugi ma leida korralikku töökohta ja mind võidakse maalt välja saata, nii et kaotan kogu raha, mille olen sõiduks kogunud?

8. Kas ma tõesti soovin illegaalse immigrandi staatust ja tahan kasutada ebaausaid võtteid, et saada sissepääsuluba mõnda jõukamasse riiki?

[Joonis/kaart lk 8, 9]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Pagulaste ja migrantidest tööliste liikumine

Piirkonnad, kus on palju välis- ja sisepagulasi

→ Migrantidest tööliste peamised liikumissuunad

[Allikaviited]

Allikad: The State of the World’s Refugees. The Global Migration Crisis. World Refugee Survey 1999.

Mountain High Maps® Copyright © 1997 Digital Wisdom, Inc.

[Pilt lk 7]

Pagulane ootab teele saatmist

[Allikaviide]

UN PHOTO 186 226/M. Grafman