Kuidas mu unistus täide läks

JUTUSTANUD ALENA ŽITNÍKOVÁ

Kasvasin üles Nõukogude Liidu satelliitriigis Tšehhoslovakkias, kus meie perekond igatses aega, mil saabub kommunismi tõotatud rahumeelne maailm. Kommunismi ideaal rajada õnnelik ühtne ühiskond lõppes aga Nõukogude Liidu lagunemisega aastal 1991. Räägin loo sellest, kuidas see unistus täitus hoopis teisel moel.

SÜNDISIN 1962. aasta 12. septembril tulihingeliste kommunistide peres Horní Benešovi külas umbes 290 kilomeetri kaugusel Prahast. Mu isa uskus kommunistlikke ideaale ja elas nende järgi. Ta kasvatas nende põhimõtete järgi ka mu õde, kaht venda ning mind. Isa õpetas meile, et ausa töö ja korraliku eluviisiga aitame luua paremat ühiskonda. Ta pidas kommunismi parimaks valitsusviisiks ja toetas seda aktiivselt.

Isa käis tihti koosolekutel, kus ülistati kommunismi. Ta põlgas religiooni kirikute silmakirjalikkuse pärast ja õpetas meile, et Jumalat pole olemas, mida hakkasimegi uskuma. Isa uskus, et kui saabub aeg, mil kõigil inimestel on oma kodu ja piisavalt süüa, muutuvad nad paremaks ning hakkavad elama rahus. See oli imetore lootus, millest ma üles kasvades palju kuulsin. Uskusin kõike, mida isa meile õpetas, ning toetasin samuti otsustavalt kommunismi.

Väikese tüdrukuna valmistusin saama pioneeriks, tollase kommunistliku lasteorganisatsiooni liikmeks. Pioneerid pidid arendama häid omadusi ja olema kodumaa patrioodid. Üheksa-aastasena andsin pioneerivande ja mulle seoti kaela punane rätt. Tähtpäevadel sain kanda ka pidulikku pioneerivormi. Püüdsin olla eeskujulik pioneer. Kui kuulsin koolikaaslasi ropendamas, noomisin neid, et pioneerid nii ei räägi.

Peagi hakkasin aga mõistma, et paljud, kes väitsid end olevat kommunistid, ei hoidnud au sees kommunistlikke ideaale. Selle asemel et seista vastu ahnusele ja kadedusele, varastasid nad riigi vara. Paljud õhutasid küll teisi inimeste hüvanguks töötama, kuid ei teinud seda ise. Populaarseks sai isegi ütlus, et kes ise ei varasta, see riisub oma perekonda. Hakkasin omaette mõtlema: miks on nii palju silmakirjalikkust?  Miks tehakse nii vähe kommunismi õilsate ideaalide heaks? Miks jooksevad kõik pingutused tühja?

Järeleuurimiste aeg

Teismelisena veetsin osa oma suvevaheajast koos kooliõe Alenaga. Ühel õhtul tuli meile külla Alena täiskasvanust sõbranna Tanya. „Ma pean teile rääkima midagi väga tähtsat,” ütles ta. „Ma olen nüüd veendunud selles, et Jumal on olemas.” Meid hämmastas, et ta oli sellisele järeldusele jõudnud. Pärast üllatusest toibumist pommitasime teda küsimustega: „Mis tõendeid sul selle kohta on? Missugune ta välja näeb? Kus ta elab? Miks ta midagi ette ei võta?”

Tanya vastas meie küsimustele ükshaaval. Ta selgitas, et Jumala algse eesmärgi kohaselt pidi maa olema inimestele paradiislik kodu ja ta rääkis, kuidas see eesmärk lõpuks täitub. Ta näitas meile Piiblist tõotusi selle kohta, et puhastatud maal hakkavad elama nii füüsiliselt, vaimselt kui moraalselt terved inimesed, kes hoolivad üksteisest. See oli väga sarnane nende tõotustega, mida ma ise uskusin. Teadsin aga, et kui isa oleks kuulnud, et neid imepäraseid tingimusi ei too mitte kommunism, vaid Jumala Kuningriik, poleks see teda sugugi rõõmustanud.

Asi on selles, et kui ma olin kuue- või seitsmeaastane, võttis naabritüdruk mind mu vanemate teadmata kirikusse kaasa. Preester jutustas ühe piibliloo ja mulle meeldis see nii väga, et soovisin neid veelgi kuulda. Sain endale isegi mõned usuraamatud. Kui rääkisin sellest vanematele, keelasid nad mul karmilt kirikus käimise ja hävitasid kõik, mis ma olin sealt kaasa toonud. Et mulle asi täiesti selgeks teha, andis isa mulle vitsa.

Pärast seda meie kodus Jumalat enam ei mainitud. Hakkasin arvama, et vaid lihtsameelsed ja harimatud inimesed usuvad Jumalat ning et religioon on inimese väljamõeldis. Koolis õpetati meile, et kuna me ei mõista kõiki maailma nähtusi, mõtlesid inimesed endale välja Jumala. Siis aga selgus, et selline intelligentne naine nagu Tanya, kes on kooliõpetaja, usub Jumalat! See pani mind mõtlema.

Tanya rääkis nii veenvalt, et paistis seda ise uskuvat. Seepärast küsisime talt: „Tanya, mis veenis sind selles, et Jumal on tõesti olemas?”

Ta vastas: „Piibel. Kõigile teie küsimustele on vastused Piiblis. Kas te sooviksite seda paremini tundma õppida?”

Ma teadsin, et mu vanematele ei meeldiks, kui hakkan Piiblit uurima. Soovisin aga nii väga sellest rohkem teada saada. Seepärast andis Tanya mulle Ludmilla aadressi, kes oli meie Horní Benešovi kodu läheduses elav Jehoova tunnistaja. Kui uurisin Ludmillaga Jumala tõotusi maisest paradiisist, mõtlesin endamisi: „Kuidas ma võin kindel olla, et need tõotused lähevad täide?”

Ludmilla ütles, et Jumala ja tema tõotuste uskumiseks tuleb mul Jumalat paremini tundma õppida. Uurimise käigus veendusin üha enam, et maa oma paljude keeruliste eluvormidega pole sugugi tekkinud pimeda juhuse läbi. Ma sain aru, et peab eksisteerima äärmiselt intelligentne Looja. Mõistsin ka seda, kui loogiline on Piibli mõte: „Igal majal on oma valmistaja; aga kes kõik on valmistanud, see on Jumal” (Heebrealastele 3:4).

Soovisin ka oma perekonnale neist asjadest rääkida. Kuna kartsin, et neid see ei huvita, lükkasin jutuajamist edasi. Kord leidis ema mu isiklike asjade hulgast ühe lehe, mis oli välja kukkunud mulle antud vanast Piiblist. Mu vanemad olid täiesti löödud.

Vestlus isaga

Kui isa sai kinnitust oma kahtlustele, et käin läbi Jehoova tunnistajatega, kutsus ta mind pikale jalutuskäigule. „Sa pead kohe  lõpetama igasuguse läbikäimise nende inimestega,” ütles ta karmilt. „Kui sa seda ei tee, ei saa ma enam olla küla esimees. Sa rikud mu karjääri. Ma peaksin ametist lahkuma ja jälle vabrikus tööle hakkama. Sa tooksid häbi tervele perekonnale.”

„Isa, Piibel on ju mõistlik raamat ja see pakub häid nõuandeid, kuidas elada,” anusin ma teda.

„Ei, Alenka,” vastas isa, „ma pole kunagi vajanud Piiblit ega Jumalat, et õnnelik olla. Olen kõike teinud omaenda kätega. Mitte keegi pole mind aidanud. Mind hämmastab, et sa usud sellist jaburdust! Sa pead elama tõelist elu, abielluma, sünnitama lapsi, ning siis sa näed, et võid olla õnnelik ka ilma Jumalata.”

Isa jutt mõjus mulle. Hakkasin hetkeks juba kahtlema oma usus, millel polnud veel kindlat alust. Oli tõsi, et tundsin isa palju pikemat aega kui Jehoova tunnistajaid, ning ma olin end kodus alati turvaliselt tundnud. Olin kindel, et isa soovib mulle head. Ma teadsin, et ta armastab mind, seepärast lubasin talle, et lõpetan Piibli uurimise. Varsti sain 18-aastaseks, lõpetasin kooli ja läksin tööle pealinna Prahasse.

Elu Prahas

Ma sain tööd pangas ja soovisin hakata elama tõelist elu, mida mu isa sõnul pidi saavutama kommunism. Varsti aga nägin, et linnainimesed polnud sugugi õnnelikumad kui minu kodukandi omad. Tegelikult oli ebamoraalsus, silmakirjalikkus, isekus ja purjutamine tavaline nähe.

Peatselt korraldas Prahat külastav Jehoova tunnistaja, kes elas minu koduküla Horní Benešovi lähedal, mulle kokkusaamise ühe Jehoova tunnistajaga. Nõnda hakkasin Prahas jälle Piiblit uurima, seekord naisega, kelle nimi oli Eva. Iga uurimise lõpus küsis Eva minult: „Kas sa soovid, et ma järgmine nädal ka tuleksin?” Ta ei surunud kunagi oma arvamust peale, kuigi vahel ma küsisin, mida ta minu asemel teeks.

„Ma ei saa sulle öelda, mida mina teeksin,” ütles ta. Seejärel juhtis ta mu tähelepanu mingile kirjakohale Piiblis, mis aitas mul otsust langetada. Minu suureks mureks olid suhted vanematega, seepärast küsisin, kas peaksin lõpetama nendega läbikäimise. Eva avas piiblikoha 2. Moosese 20:12, mis ütleb, et oma vanemaid tuleb austada. Seejärel ta küsis: „Kas keegi on tähtsam kui meie vanemad?”

Kuna ma seda täpselt ei teadnud, avas ta Piiblist koha, kus olid kirjas Jeesus Kristuse sõnad: „Kes isa või ema enam armastab kui mind, see ei ole mind väärt” (Matteuse 10:37). Seepeale hakkasin mõistma, et kuigi vanemad väärivad austust, peaksime rohkem armastama Jeesust ja tema taevast Isa. Eva püüdis alati tuua välja mõne asjakohase Piibli põhimõtte ja lasi seejärel mul endal otsuse langetada.

Huvide kokkupõrge

1982. aasta septembris sai minust Praha kolledži tudeng ning hakkasin õppima agronoomiat. Varsti aga leidsin, et ma ei saa süveneda korralikult õpingutesse ja samal ajal uurida põhjalikult Piiblit, mis mulle väga meeldis. Seepärast ütlesin ühele professorile, et kavatsen kooli pooleli jätta. „Ma saadan sind kellegi juurde, kes sind mõistab ja aitab,” ütles ta. Professor korraldas mulle kokkusaamise dekaaniga.

Dekaan tervitas mind ja küsis: „Miks soovib meie parim tudeng kooli pooleli jätta?”

„Kuna mul ei jää kooli kõrvalt aega teiste asjade jaoks, mis mind samuti huvitavad,” vastasin ma. Kuna Jehoova tunnistajate tegevus oli siis Tšehhoslovakkias keelatud, ei kavatsenud ma öelda, miks soovin kooli pooleli jätta. Pärast paaritunnist vestlust arvasin aga, et ta on usaldusväärne, ning rääkisin talle, et uurin Piiblit.

„Uuri korraga nii Piiblit kui Marxi,” ütles  ta. „Siis tee oma valik.” Tundus, et ta lausa õhutab mind Piiblit uurima.

Konspiratsioon nurjub

Järgmisel päeval sõitsid aga nii professor kui dekaan minu kodukülla mu vanemaid külastama. Nad hoiatasid neid, et ma käin läbi ohtliku ja keelatud sektiga ning kavatsen kolledži pooleli jätta. Dekaan lubas isale: „Kui teie tütar otsustab koolist lahkuda, teeme kõik selleks, et ta ei leiaks Prahas tööd ning peaks koju tulema ja lõpetama läbikäimise selle sektiga.”

1983. aasta jaanuaris lahkusingi koolist. Üks sõber, kes uuris samuti Piiblit, aitas mul üürida toa ühe eakama naise juures. Kuna ma ei teadnud midagi dekaani visiidist mu vanemate juurde ja sellest, mida ta oli lubanud ette võtta, ei saanud ma aru, miks mul ei õnnestu tööd leida. Ka minu korteriperenaine muutus uudishimulikuks ja läks minu teadmata dekaani käest küsima, miks ma kooli pooleli jätsin.

„Vaadake ette!” hoiatas dekaan. „Ta on ohtliku Jehoova tunnistajate sekti liige. Sellepärast jättiski ta kooli pooleli. Ta peab minema tagasi koju ja selle sektiga lõpu tegema. Küll ma hoolitsen selle eest, et ta Prahas tööd ei leiaks!”

Kui korteriperenaine sel õhtul koju tuli, kutsus ta mind enda juurde ja ütles: „Alenka, ma käisin täna sinu kolledžis.” Mõtlesin, et pean kohe hakkama asju pakkima ja korterist lahkuma. Naine aga ütles: „Ma ei kiida dekaani käitumist heaks. Sa võid uskuda, mida soovid, kõige tähtsam on see, kuidas sa käitud. Ma aitan sul tööd leida.” Tänasin sel õhtul palves Jehoovat abi eest.

Varsti tuli isa Prahasse, et mind koju viia. Seekord tema argumendid mind aga ei veennud. Minu usul Jehoovasse ja tema tõotustesse olid nüüd kindlamad alused. Kui isa lõpuks ilma minuta ära läks, nägin esimest korda elus teda nutmas. Kuigi see oli väga emotsionaalne kohtumine, lähendas see mind Jehoovaga. Soovisin talle kuuluda ja teda teenida. 1983. aasta 19. novembril ristiti mind Jehoovale pühendumise märgiks ühe Praha korteri vannis.

Minu otsus toob õnnistusi

Peagi hakkasin osalema Jehoova tunnistajate keelatud kirjanduse valmistamises. Paratamatult tuli järgida rangeid ettevaatusabinõusid, kuna võimud olid juba vangistanud mõned, kes sellelt töölt tabati. Minu esimene ülesanne oli trükkida kirjutusmasinal tšehhi keelde tõlgitud „Vahitorne”, mille abil teised Jehoova tunnistajad said Piiblit uurida.

Hiljem kutsuti mind ühinema grupiga ühes Praha korteris, kus valmistati raamatuid. Üks tuba oli mööblist peaaegu tühjaks tehtud. Panime trükitud lehed toa keskel olevale lauale. Pärast liimiti ja õmmeldi need kokku raamatuks. Tihti mõtlesin, kui tore oleks teha seda tööd täisajaliselt.

Kommunistlikus noorteorganisatsioonis olin pioneerina püüdnud õpetada väiksemaid lapsi saama paremateks inimesteks. Jehoova tunnistajana jätkan tööd noortega ja olen paljudel aidanud saada ristitud Jehoova teenijateks. Kuigi mu pereliikmetest pole keegi veel Jehoova tunnistaja, olen ma saanud Piibli tõotuse kohaselt palju vaimseid isasid, emasid, vendi ja õdesid (Markuse 10:29, 30).

1989. aastal asendati meie riigis kommunistlik valitsus demokraatlikuga. See muutus tõi ka Jehoova tunnistajatele seadusliku vabaduse, mis on võimaldanud meil vabalt Piiblit uurida, kuulutada majast majja, kartmata arreteerimist, ja käia välismaal rahvusvahelistel konventidel. Lisaks ei pea me enam kartma ülekuulamisi, arreteerimist ega alandamist.

Teenin koos abikaasaga

Aastal 1990 abiellusin kaaskristlase Petriga. 1992. aasta aprillis hakkasime mõlemad  pioneerideks, nagu kutsutakse täisajalist kuulutustööd tegevaid Jehoova tunnistajaid. 1994. aasta juunis kutsuti meid tööle Jehoova tunnistajate Praha harubüroosse. Nüüd ei pea me enam valmistama piibliainelist kirjandust salaja, vaid saame avalikult teenida Tšehhi elanike vaimseid vajadusi.

Mõne aasta eest rõõmustasime abikaasaga, kui mu vanemad võtsid vastu meie küllakutse ning tulid vaatama meie elu- ja töökohta harubüroos, kus peale meie töötab veel umbes 60 inimest. Pärast meie kodu ja töökoha külastamist ütles isa: „Ma tunnen tõesti, et teie keskel valitseb tõeline armastus.” Need on kõige ilusamad sõnad, mida olen oma isa suust kuulnud.

Tõotuste täitumine

Meie lootus, et kommunism toob parema maailma, oli vaid täitumatu unistus. Inimkonna ajalugu on näidanud, et ka kõige siiramate pingutuste korral ei suuda inimesed luua õiglast maailma. Ma arvan, et veel paljud inimesed mõistavad, et inimene ei saa elada õnnelikult lahus Jumalast (Jeremija 10:23).

Tihti meenutan isa soovi, et ma elaksin nii-öelda tõelist elu, mille pidi tema õpetuste kohaselt tooma kommunism. Piiblit uurides olen aga mõistnud, et see, mida Piibel nimetab „tõeliseks eluks” – elu Jumala õiglases uues maailmas –, on ainus kindel tõotus, millele inimesed võivad oma lootuse rajada (1. Timoteosele 6:19). Ütlen seda sellepärast, et inimese patususest ja ebatäiuslikkusest hoolimata võivad need, kes rakendavad ellu Piibli õpetusi, elada koos suures rahus. Sellised inimesed on edukalt vastu seisnud kõigile püüetele murda nende ühtsust või lahutada neid Jumalast Jehoovast.

Nägin seda erilisel moel siis, kui käisime  2001. aasta 19. mail koos abikaasaga Ukraina Jehoova tunnistajate uute harubüroorajatiste pühitsemisel Lvivi lähistel. Seal kohtasin teisigi Jehoova tunnistajaid, kes olid varem samuti olnud kommunistliku pioneeriorganisatsiooni liikmed. Nemadki olid uskunud, et kommunism toob inimestele tõelise rahu ja ühtsuse. Vladimir Grigorjev, kes praegu teenib oma abikaasaga Venemaa harubüroos, oli samuti varem pioneer.

Tundub paradoksaalne, et Jehoova tunnistajad ehitasid oma uue harubüroo alale, mis enne oli pioneerilaager. Harubüroo piiratud mahutavuse tõttu sai vaid 839 inimest 35 maalt vahetult jälgida pühitsemisprogrammi. Ent järgmisel hommikul oli Lvivi jalgpalliväljakul 30 881 inimest kuulamas ülevaadet eelmise päeva programmist. * Mõned külalised olid tulnud kaugetest paikadest ja reisinud kuus tundi või rohkem.

Kui teatati võimalusest külastada uusi harubüroorajatisi, kogunesid inimesed bussidesse, mis neid staadionile olid toonud. Pärastlõunal jõudsid bussid harubüroo juurde, kus meil abikaasaga oli eesõigus ööbida, ning külastajatele tehti ekskursioon sealsetes rajatistes. Õhtuks oli ekskursioonil käinud üle 16 000 kaaskristlase, kes kogunesid jälle bussidesse ja asusid pikale koduteele.

Nagu paljudes teistes Ida-Euroopa maades, uskusid ka Ukrainas miljonid inimesed, et kommunism on nende parim lootus rahumeelse uue ühiskonna rajamisel. Nüüd on ainuüksi Ukrainas üle 120 000 tunnistaja, kes räägivad teistele Jumala Kuningriigist. Paljud endised kommunistid on mõistnud, et Jumala valitsus on ainus lootus luua tõeline vennaskond ja rahu kõigi inimeste vahel.

[Allmärkus]

[Pilt lk 12]

Kümneaastaselt astusin kommunistlike pioneeride ridadesse

[Pilt lk 16]

Abikaasa Petriga

[Pilt lk 16]

Endine kommunistlik pioneer Vladimir, keda kohtasin Ukraina harubüroo pühitsemisel

[Pilt lk 16, 17]

Pühitsemisprogrammi ülevaadet kuulas rohkem kui 30 000 inimest

[Pilt lk 17]

Harubürood külastas üle 16 000 inimese