Masaid. Ainulaadne ja värvikas rahvas

„ÄRGAKE!” KENYA-KORRESPONDENDILT

NOORE masai heledahäälne laul kandus koidutunni raske niiske õhuga kaugele üle oru. Mida kõrgemale hommikupäike tõusis, seda valjemaks muutus poisi hääl justnagu linnulaul esimeste päiksekiirte paistes.

Kui pimedus taandus valguse ees, nägin seda karjuspoissi tema isa veiste seas. Ümber pikk punane riie, mis kattis osaliselt tema paljast ihu, seisis ta nagu kurg ühel jalal, toetus odale ja laulis oma karjale. Jutustan ainulaadsest masai rahvast pisut lähemalt.

Tere tulemast masaide maale

Nende karjakasvatajate koduks on Ida-Aafrika alangu määratult suured tasandikud, mis asuvad nii Kenya kui ka Tansaania riigi territooriumil. Masaid elavad peaaegu samamoodi nagu nende esivanemad sajandeid tagasi. Neile pole tähtis ajaarvestus, nemad sätivad oma toimingud päikesetõusu ja -loojangu ning aastaaegade vaheldumise järgi.

Masaid on õppinud alangu karmis keskkonnas ja sealsel maastikul hästi toime tulema. Pikkade ja nõtkete sammudega kõndivad masaid rändavad kilomeetreid, et leida karjale rohumaid ja veeallikaid. Nad elavad ja karjatavad veiseid sealsamas, kus elunevad ka gnuud, sebrad, kaelkirjakud ja teised tasandikuloomad.

Karjakasvataja rahvas

Masaid arvavad, et kõik veised maa peal kuuluvad neile. See uskumus on pärit legendist, mille kohaselt Jumalal oli alguses kolm poega, kellest igaühele ta andis ühe kingi. Esimene poeg sai noole loomade küttimiseks, teine kõpla maaharimiseks ning kolmas karjasekepi veiste karjatamiseks. Viimane poeg olevat saanud masaide esiisaks. Kuigi ka teised hõimud kasvatavad veiseid, usuvad masaid, et tegelikult kuuluvad need loomad neile.

Masaide ühiskonnas sõltub mehe seisund ja mõjukus tema karja suurusest ja laste arvust. Meest, kellel on vähem kui 50  veist, peetakse vaeseks. Masai mehed loodavad laste ja naiste abil soetada suure karja, kuhu kuulub kuni tuhat looma.

Masaid armastavad oma loomi väga. Iga looma tunnevad nad hääle ja temperamendi järgi. Et veiseid kaunistada, põletavad nad neile naha sisse pikad kaardus jooned ja keerukad kujundid. Masaid isegi laulavad oma veistest laule, mis ülistavad nende ilu ja väljendavad nende vastu kiindumust. Eriti kalliks peavad masaid suurte ja kõverate sarvedega pulle ning väikseid vasikaid kohtlevad nad õrnalt nagu vastsündinud lapsi.

Majaehitajateks on masaide seas tavaliselt naised. Maju valmistatakse roigastest, mis on põimitud kokku rohuga ja mätsitud kinni veisesõnnikuga. Ümmargused või piklikud hütid rajatakse nii, et need seisavad sõõris, kuna sel juhul jääb majade keskele aedik, kus kariloomad on öösel kaitstud. Küla piirab torkivatest okstest tara, mis kaitseb nii masaisid kui ka nende loomi ringiluusivate hüäänide, leopardide ja lõvide eest.

Masaide elu sõltub veiste tervisest ja tugevusest. Veiste piima tarvitatakse joogiks, sõnnikut onnide valmistamisel. Toiduks tapavad masaid oma veiseid harva, sest lihaloomadena peetakse väikseid lamba- ja kitsekarju. Kui aga mõni veis tapetakse, ei lasta ühtegi osa loomast raisku minna. Veisesarvedest valmistatakse anumaid, sõrgadest ja luudest kaunistusi ning loomanahkadest tehakse jalanõusid, riideid, voodikatteid ja köisi.

Värvikas ja ainulaadne rahvas

Masaid on ilusad inimesed – hea kehaehitusega, pikad ja sihvakad. Nad kannavad kirevaid rõivad. Erepunaseks ja -siniseks värvitud riided mähitakse lõdvalt ümber nõtke keha. Eheteks kasutavad naised suuri helmestest kaelavõrusid ja mitmevärvilisi peapaelu. Käsivarte ja pahkluude ümber kannavad nad aga pakse vaskvõrusid. Kõrvanibusid venitavad nii naised kui mehed raskete kõrvarõngaste ja helmestest kaunistustega. Keha ilustavad nad peeneks pulbriks jahvatatud punase ookri ja veiserasva seguga.

 Ühel õhtul istun lõkke ääres ja vaatan, kuidas grupp masaisid koguneb tantsima. Nad moodustavad ringi ja liiguvad rütmiliselt. Mida kiiremaks tants muutub, seda tugevamini rappuvad tüdrukute õlgadel rasked helmestest kaelavõrud. Siis lähevad masai sõdurid kordamööda ringi keskele ja hüppavad kõrgele õhku. Tantsimine võib kesta poole ööni, kuni ollakse päris väsinud.

Masaide pereelu

Nii kaua kui päike kõrvetab, istun koos masai naistega akaatsiapuu varjus ja vaatan, kuidas nad pargitud nahkade külge helmestest kunstipärast mustrit õmblevad. Nad naeravad ja lobisevad ega pööra eriti tähelepanu kangurlindudele, kes nende pea kohal sädistavad ja kuivanud rohukõrtest pesa punuvad. Kui päev jõuab õhtusse, kiirustavad naised vee ja lõkkepuude järele, parandavad oma hütte ja tegelevad lastega.

Päikeseloojangu ajal asuvad karjused veistega kodu poole. Loomad longivad aeglaselt edasi, nende sõrgade taga tõuseb punane tolmupilv, mida valgustab loojuva päikese oranžikas helk. Nähes kaugel tolmupilve, jätavad naised oma töö kohe sinnapaika ja valmistuvad karja kojutulekuks.

Mehed ajavad karja aedikusse ning jalutavad seejärel loomade keskel, silitavad pullide sarvi ja imetlevad nende ilu. Üks poisike lüpsab lehma nisast endale suhu nirekese sooja piima, mispeale ema temaga kohe tõrelema hakkab. Sealsamas sõrgade ja sarvede vahel on näha ka tüdrukuid, kes lüpsavad vilunult piima pudelkõrvitsast tehtud pikkadesse anumatesse.

 Õhtul istume ja soojendame end lõkke ümber. Õhus heljub suitsu ja küpsetatud liha lõhn, samuti on tunda tugevat veiste lehka. Üks vanem mees hakkab jutustama masaide ajaloost ning nende sõdalaste kangelastegudest. Ta vaikib korraks, kui kuuleb kaugusest lõvimöiret, kuid ei lase end sellest häirida, vaid pajatab edasi oma värvikat lugu, mida teised huviga kuulavad. Lõpuks kaovad masaid üksteise järel oma pimedatesse hüttidesse magama. Öö on laotanud oma mustad hõlmad üle laia lagendiku ja peale kariloomade sügava hingamise valitseb ümberringi täielik vaikus.

Masaide lapsepõlv

Päikesetõusu ajal käib külas juba vilgas tegevus. Väiksed lapsed, kelle ainsaks kehakatteks on helmestega kaetud vööd ja kaelas keed, mängivad hommikujaheduses. Laste naer teeb masaide südame soojaks, sest nad armastavad oma järeltulijaid väga ning teavad, et lastest sõltub nende rahva tulevik ja püsimajäämine.

Laste kasvatamine on ühiskondlik töö. Näiteks võivad sõnakuulmatuid lapsi korrale kutsuda kõik täiskasvanud. Lapsi õpetatakse vanemaid inimesi austama ja nad õpivad kiiresti selgeks masai perekonnakombed. Väikeste laste elu on muretu, suurematele aga õpetatakse kõiksugu oskusi: tüdrukutele majapidamistöid, poistele kariloomade eest hoolitsemist ja nende kaitsmist. Vanemad annavad oma lastele edasi ka rahvameditsiinitarkusi ning õpetavad neile kõiki masai elu valdkondi puudutavaid rituaale ja traditsioone.

Täiskasvanuks saamine

Kui noored on sirgunud suuremaks, õpivad nad kombeid ja tseremooniaid, mis tähistavad täiskasvanuks saamist. Nende hulka kuuluvad haiguste, ebaõnne, abielu ja surmaga seotud rituaalid. Masaid usuvad, et kui nad nendest tseremooniatest kinni ei pea, tabab neid needus.

Masaidel on kombeks otsida oma tütrele mees juba siis, kui ta on veel laps. Tüdruk lubatakse mehele, kellel on piisavalt palju veiseid, et maksta pruudi isale nõutav mõrsjaluna. Tihti antakse tütar mehele, kes on temast palju vanem ning kellel on juba mitu naist.

Masai poisid käivad tihedalt läbi teiste omavanuste poistega. Lähedased suhted eakaaslastega võivad jääda püsima kogu elu. Kogenematud poisid saavad üheskoos lõpuks sõdalasteks, kelle kohuseks on kaitsta kodu, hoolitseda veevõtukohtade olemasolu eest ning kaitsta karja röövloomade ja varaste eest. Masai mehi, kes on tuntud vapruse ja julguse poolest, ei nähta peaaegu kunagi ilma teravaotsalise odata.

Kui sõdalased on ligikaudu 30-aastased, tuleb neil astuda viimane samm täismeheks saamisel. Suure elevuse ja tseremooniatega võetakse nad vastu vanemate hulka ning nüüdsest peale tohivad nad abielluda. Olles saavutanud sellise auväärse seisundi, keskendavad nad tähelepanu naisevõtule ja kariloomade arvu suurendamisele, samas on neil nüüd ka kohustus anda nõu ja olla vahetalitajaks vaidlustes.

Milline on masaide tulevik?

Masaide ainulaadsed kombed ja kultuur on praegusel ajal kiiresti kadumas. Mõningatel aladel ei saa masaid enam vabalt ringi rännata ja kariloomadele uusi rohumaid otsida. Suurtele maa-aladele, mis kunagi olid masaide päralt, rajatakse nüüd looduskaitsealasid ning rahvastiku kasvu tõttu ka elamurajoone ja põllumaid. Põua ja majanduslike raskuste pärast on paljud masaid sunnitud maha müüma oma veised, keda nad väga armastavad. Masaid, kes kolivad suurlinnadesse, puutuvad seal kokku samasuguste raskustega, millega maadleb kogu ülejäänud nüüdisaegne maailm.

Tänapäeval on jõudnud Ida-Aafrikas elavate masaideni oma kuulutustööga ka Jehoova tunnistajad. Masai keeles on trükitud brošüüri „Naudi elu maa peal igavesti!” üle 6000 eksemplari. Nii aidatakse masaidel teha vahet alusetul ebausul ja Piibli tõel. On südantsoojendav näha, et meie Looja Jehoova Jumal on andnud sellele ainulaadsele ja värvikale rahvale võimaluse olla nende paljude „rahvahõimude ja suguharude ja rahvaste ja keelte” hulgas, kes elavad üle praeguse maailmakorra lõpu (Ilmutuse 7:9).

[Pilt lk 25]

Traditsiooniline masaide hütt

[Pilt lk 26]

Masaid kogunevad tantsima

[Pilt lk 26]

Kaks masai Jehoova tunnistajat