Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Mis ma teen, kui kohtan kuulutustööl koolikaaslast?

Mis ma teen, kui kohtan kuulutustööl koolikaaslast?

Noored küsivad:

Mis ma teen, kui kohtan kuulutustööl koolikaaslast?

„Esmaspäeval kooli minna oli täielik piin. Kui mõni mu sõpradest oleks mind juhuslikult näinud, siis oleksin pidanud midagi välja mõtlema, näiteks, et käisin leiboristlikule parteile raha kogumas.” (James, Suurbritannia)

„Need, kes olid mind näinud, hakkasid koolis mu üle naerma. Tundsin ennast väga halvasti.” (Débora, Brasiilia)

MIKS need noored küll nii hirmsasti kartsid, et mõni sõber võis neid näha? Kas nad olid teinud midagi ebaseaduslikku? Üldsegi mitte, nad olid teinud kõige auväärsemat ja kõige tähtsamat tööd, mida tänapäeval üldse teha võib. Nad olid osalenud töös, mille Jeesus oli andnud oma järelkäijatele, kui ta ütles: „Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad ... õpetades [neid] pidama kõike, mida mina teid olen käskinud” (Matteuse 28:19, 20).

Ühes USAs korraldatud küsitluses selgus, et rohkem kui 90 protsenti teismelistest usub Jumalasse. Umbes pooled käivad iga nädal kirikus. Vaatamata sellele et paljud noored osalevad kirikutegevuses, näiteks käivad kirikukooris laulmas, räägivad vähesed oma klassikaaslastega Jumalast. Jehoova tunnistajaid aga tuntakse kogu maailmas selle poolest, et nad käivad inimeste kodudes neile kuulutamas. Selles töös osalevad tuhanded noored Jehoova tunnistajad.

Kui sina oled noor Jehoova tunnistaja, oled kahtlemata sinagi selles töös juba osalenud. See ei pruugi aga sugugi tähendada, et sul on kerge seda tööd teha. Nii nagu sissejuhatuses tsiteeritud noori, võib ka sind kohutada mõte, et kohtud mõne ukse peal oma koolikaaslasega. „Üks hirmsamaid asju oli minu jaoks see, et mõni koolikaaslane näeb mind hoopis teistsugusena kui koolis – seljas kõige paremad riided ja pealegi veel seelik ning kirjandusekott käes,” möönab Jennie, kes elab Suurbritannias.

Kartus kohata kuulutustööl koolikaaslasi võib mõnel noorel kristlasel olla nii suur, et nad püüavad oma tegemisi varjata. Näiteks Leon ütleb: „Ma tean ühte noort Jehoova tunnistajat, kes kannab kuulutustööl kapuutsiga jopet, et ta saaks kapuutsiga nägu varjata, kui ta peaks mõne koolikaaslasega kokku sattuma.” Teised noored lihtsalt ei kuuluta mõningates paikades. „Ma mäletan end palvetamas selle eest, et me ei kuulutaks ühel tänaval, mis lausa kubises minu koolikaaslastest,” meenutab Simon.

Selles pole midagi tavatut, kui tunned end kuulutustööl mõne tuttavaga kokku sattudes pisut kohmetult. Kui aga lased hirmul enda üle valitseda, teed endale üksnes kahju. „Ma suhtusin kuulutustöösse nii halvasti,” möönab noor Alicia Saksamaalt, „et see kiskus mu vaimsust alla.”

Miks peab siis üleüldse kuulutama, kui seda on nii raske teha? Vaadelgem, miks Jumal on meile selle kohustuse andnud. Seejärel näitame, kuidas pingutused ja otsusekindlus aitavad kartustest üle saada.

Kohustus kuulutada

Esiteks võib sind aidata teadmine, et usust rääkimises pole midagi uut ja ebatavalist. Seda on teinud jumalakartlikud inimesed juba ammustest aegadest alates. Näiteks Noa on eelkõige tuntud kui suure laeva ehitaja (1. Moosese 6:14–16). Kuid peale selle oli ta ka õigusekuulutaja, nagu on kirjas 2. Peetruse 2:5. Noa tundis kohustust hoiatada teisi läheneva hävingu eest (Matteuse 24:37–39).

Kuigi juutidel polnud konkreetset käsku mittejuutidele kuulutada, jagasid paljud neist teistega oma uskumusi. Nii sai Jehoovast teadmisi mittejuut Rutt. Ta oli tänulik oma juudist ämmale Noomile ja ütles talle: „Sinu rahvas on minu rahvas ja sinu Jumal on minu Jumal!” (Rutt 1:16). Hiljem ütles kuningas Saalomon, et paljud võõramaalased saavad kuulda Jehoova „suurest nimest” ja teenivad teda tema templis (1. Kuningate 8:41, 42).

Kui need vanaaja jumalateenrid kuulutasid teistele, ilma et neile oleks antud otsest käsku seda teha, kui palju enam peaksid kristlased tänapäeval tundma kohustust kuulutada. On ju meile antud käsk kuulutada „kuningriigi evangeeliumi” (Matteuse 24:14). Meil nagu apostel Pauluselgi lasub kohus kuulutada seda head sõnumit (1. Korintlastele 9:16). Sellest sõltub meie enda pääste, kuna Roomlastele 10:9, 10 ütleb: „Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand ..., siis sa saad õndsaks [„sind päästetakse”, UM]! Sest südamega usutakse õiguseks, ent suuga tunnistatakse õndsuseks.”

Kus sa võid tunnistust anda? Kuigi tunnistust võib anda ka eraviisil, on majast majja teenistus seniajani üks paremaid võimalusi teistele kuulutamiseks (Apostlite teod 5:42; 20:20). Kas sina oled sellest kohustusest vabastatud, kuna oled noor? Sugugi mitte. Piibel annab kirjakohas Laul 148:12, 13 järgmise käsu: „Noored mehed ja neitsid, vanad ühes noortega! Kiitku nad Jehoova nime.”

Kuulutada koolikaaslastele pole kerge

Tuleb möönda, et kuulutustööl mõne koolikaaslase kohtamine võib tõesti teha kohmetuks ja ebakindlaks. Inimesele on ju loomuomane soov olla teistele meelepärane. Kellelegi ei meeldi, kui teda pilgatakse, mõnitatakse või halvustatakse. Pealegi võivad „koolilapsed väga julmad olla”, nagu ütleb neiu nimega Tanya. Seega on loomulik, kui mõtled, mismoodi sinu koolikaaslased reageerivad, kui näevad sind teistsuguste riietega, Piibel käes. Kahjuks on üsna tõenäoline, et nad hakkavad sind narrima. „Üks klassivend elas minuga samas majas,” meenutab Felipe Brasiiliast. Ta ütles mulle alati: „Siin sa jälle oled oma Piibliga! Mis sul seal kotis on?”

Pilkealune pole sugugi kerge olla. Piiblis on näide sellest, kuidas Aabrahami poeg Ismael kiusas julmalt oma poolvenda Iisakit (1. Moosese 21:9). Apostel Pauluse arvates polnud see sugugi väike asi. Tekstis Galaatlastele 4:29 nimetab apostel seda õigustatult tagakiusamiseks.

Jeesus ütles, et mõned inimesed on vaenulikud tema järelkäijate vastu. Ta ütles: „Kui maailm teid vihkab, siis teadke, et ta mind on enne teid vihanud. Kui te oleksite maailmast, siis maailm armastaks oma. Aga et te ei ole maailmast, vaid mina olen teid ära valinud maailmast, sellepärast vihkab teid maailm!” (Johannese 15:18, 19).

Kristlasena pead sa olema valmis selleks, et sindki vahel taga kiusatakse (2. Timoteosele 3:12). Isegi sel juhul, kui sa ei maini oma eakaaslastele sõnakestki Piiblist, võivad mõned neist ikkagi sind kiusata, kuna sina järgid käitumises kõrgemaid norme ega ühine nendega halva tegemises (1. Peetruse 4:4). Jeesus aga lohutab meid: „Õndsad olete teie, kui inimesed teid minu pärast laimavad ja taga kiusavad ja valetades räägivad teist kõiksugust kurja” (Matteuse 5:11). Kuidas võib pilkamine ja mõnitamine teha meid õnnelikuks? Sest sa tead, et rõõmustad Jehoova Jumala südant (Õpetussõnad 27:11). Kui sa rõõmustad Jumalat, ootab sind ees igavene elu (Luuka 10:25–28).

Õnneks pole tõenäoline, et kõik sinu koolikaaslased või isegi enamik neist oleksid sinu vastu vaenulikud, kui kohtaksid neid kuulutustööl. Angela, kes elab Suurbritannias, ütleb: „Kui kohtad mõnel uksel oma koolikaaslast, siis tihtipeale on nemad rohkem ehmunud kui meie.” Mõni neist võib aga tunda huvi, mida sa rääkida tahad. Igatahes on paljud noored kristlased kaasõpilastele kuulutades väga edukad olnud. Meie järgmine noorteartikkel räägib mõningatest võimalustest, kuidas sinagi võiksid koolikaaslastele tunnistust anda.

[Pilt lk 21]

Paljud noored kardavad kohata kuulutustööl oma kaasõpilasi

[Pilt lk 23]

Ära hakka kunagi pilkamise pärast oma usku häbenema