Jangada – Brasiilia ebatavaline purjepaat

„ÄRGAKE!” BRASIILIA-KORRESPONDENDILT

JUBA sajandeid on vahvad kalurid jangadeiro’d seilanud Brasiilia päikselisel kirderannikul oma lihtsate, kuid toredate jangada’dega. Jutustan nüüd sellest, mida sain teada nende tavatute purjepaatide kohta.

Esmapilgul võib jangada meenutada merehädaliste kiiruga kokku klopsitud paati. See mulje on aga petlik. Jangada kiirus võib ulatuda ligi kaheteistkümne kilomeetrini tunnis ja sellega võib osaleda regattidel. Lihtsast välisilmest hoolimata võib nendega mitu päeva merel seilata ja neid võib kohata kaldast kuni 60 kilomeetri kaugusel suurte ookeanilaevade kõrval. *

Jangada’t hakati kasutama Brasiilias 17. sajandi lõpus avamerepüügis, kui portugali kolonisaatorid paigutasid kohalikele kergetele paatidele kolmnurkse purje. Nime jangada, tähendusega ’ühte seotud’, andsidki sellele portugallased. Enne Brasiiliasse jõudmist olid nad käinud Indias, kus nad seda tamilikeelset sõna kasutama hakkasid.

Võrreldes jangada algupäevadega on see teinud läbi mõningaid muutusi. Algselt koosnes selle kere viiest kuni üheksast kergest balsapuulaadsest (nagu piúva) palgist, mis ühendati omavahel vaid köitega, ilma ühegi kruvi ja naelata. Tänapäeval valmistatakse enamik keresid samasugusest puitmaterjalist, mida kasutatakse paadiehitusel, mis muudab need palju vastupidavamaks. Veel üks uuendus on tsingi ja stürovahuga vooderdatud puukast, kus hoitakse saaki. Jangada mõõtmed  on siiani samad: pikkus 5–8 meetrit ja laius ligi kaks meetrit.

Viimasel ajal on moodsate kaluripaatide pealetungi tõttu paljud jangadeiro’d pidanud otsima muid elatise teenimise võimalusi, näiteks on nad hakanud turiste jangada’ga sõidutama. Siiski on Brasiilia kirderannikul veel tänini väikesi traditsioonilisi kalurikülasid. Elu nendes külades on lihtne. Kuna mehed on merel, aitavad sageli ka naised perekonna sissetulekut suurendada, valmistades kauneid pitse.

Asusin oma esimesele jangada-reisile Mucuripe ranna kalurikülast.

Minu päev jangadeiro’na

Varahommikul kell neli tutvustatakse mind rannas neljale meeskonnakaaslasele. Meie kapten on Assis. Pärast purje heiskamist on minu esimene ülesanne aidata lükata jangada vaha-karnauubapalmipuust aluselt merre. Peaaegu silmapilkselt täitub jangada veega ja paistab uppuvat. Õnneks see vaid tundub mulle nii. Jangada’d on peaaegu uppumatud. Meeskonna sõnul võib paat küll vahel ümber minna, kuid kogenud purjetajad ja head ujujad suudavad selle jälle püsti upitada. Avamerel seilates kogen tõesti, kuidas lained pidevalt üle teki uhuvad.

Kapten võtab sisse oma koha ahtris, kus ta juhib purje ja tüüri. Üks teine jangadeiro seisab paadininas. Kaks meeskonnaliiget hoiavad postist kinni ja kallutavad end üle parda, tasakaalustamaks jangada’t. Vaatlejana leian, et mulgi oleks kõige targem postist kõvasti kinni hoida. Minusugustel esmaseilajatel on merehaigus tavaline, kuid ma püüan iiveldust taluda nii hästi kui võimalik.

Pärast paaritunnist seilamist jõuame sihtpunkti. Meeskond võtab kärmelt purje maha ja heidab vette ankru, milleks on puuraamistikus kivi, ning alustab kalapüüki. Meeste käed on armistunud ja mõhnalised, kuna nad ei kasuta mitte ritvasid, vaid õngenööre. Lisaks kaladele püüavad nad ka vähke manzuá’ks kutsutud püünisega, mis on valmistatud bambusest ja nailonnöörist. Et end päikese eest kaitsta, kannavad mõned laiaäärelisi õlgkübaraid, teistel on jälle tavalised mütsid.

Jangadeiro elu on karm rutiinne võitlus soola, niiskuse ja päikesega. Üha vähem noori mehi õpib nüüd seda ametit, mida sajandeid anti edasi isalt pojale.

Pärastlõunal alustame koos teiste jangada’dega tagasiteed. Säravrohelise mere ja sinise taeva taustal võimenduvate elegantsete valgete purjedega paadid võitlevad võimsate lainetega – see on tõesti meeliülendav pilt, mis on inspireerinud paljusid luuletajaid ja laulukirjutajaid.

Kui jõuame randa, aitan lükata jangada tagasi alusele liival. Jangada kaalub tavaliselt umbes 300 kilo, kuid meie väsinud kätele tundub see palju raskem. Jangadeiro’d müüvad oma saagi kaupmeestele, kes seejärel kalad maha müüvad. Meie reis oli lühike ja me püüdsime vaid mõne kilo kalu. Jangada võib kanda aga kuni 1000 kilo kalu. Tänan meeskonda ja lähen väsinuna, kuid rahulolevana koju. Öösel laman ärkvel ja kujutan end õõtsumas jangada’s, Brasiilia lihtsas, kuid ebatavalises purjepaadis.

[Allmärkus]

[Pilt lk 25]

Traditsiooniline palkidest jangada, millega nüüd enam ei sõideta

[Pilt lk 25]

Jangada kaalub tavaliselt umbes 300 kilo