Piibli seisukoht

Kas süütunne on alati halb?

PALJUDE tänapäeva inimeste jaoks on süütunne ebameeldiv emotsioon. Nad on samal arvamusel saksa filosoofi Friedrich Nietzschega, kes ütles: „Süütunne on kõige hirmsam haigus, mis inimesi eales tabanud.”

Mõned eksperdid on nüüd aga jõudnud teistsugusele järeldusele. „Selleks, et olla tundlik ja vastutustundeline inimene, on süü tunnetamine äärmiselt oluline,” ütleb filosoofiadoktor Susan Forward, kes on rahvusvaheliselt tunnustatud psühhoterapeut ja kirjanik. „Ilma selleta ei töötaks inimese südametunnistus.” Niisiis, kas igasugune süütunne on halb? Kas süütundest võib mingil puhul kasu olla?

Mis on süütunne?

Süütunne tekib siis, kui saame aru, et oleme teinud teisele inimesele haiget või oleme mingil muul viisil rikkunud norme, mille järgi peaksime elama. Nagu ütleb üks teatmeteos, on süütunne seotud „võlatundega kas sellepärast, et inimesel on mõni asi ebaõnnestunud, ta on kedagi solvanud, sooritanud kuriteo või patustanud”.

Heebrea Kirjades seostatakse süüd sellega, kui iisraellased ei suutnud elada Jumala Seaduse järgi. Enamik Heebrea Kirjade viiteid süüle on kirjas Kolmandas ja Neljandas Moosese raamatus. On huvitav, et Kristlikes Kreeka Kirjades seda sõna peaaegu et ei esine. Neil harvadel kordadel, mil seda sõna sealt aga leida võib, on see samuti seotud Jumala vastu tehtud raskete eksimustega (Markuse 3:29; 1. Korintlastele 11:27).

Kahjuks võib inimene tunda süütunnet ka põhjusetult. Näiteks, kui keegi on perfektsionist ja seab endale ebamõistlikke eesmärke, võib pettumine põhjustada ebaõige süütunde (Koguja 7:16). Samas võib inimene lasta ka põhjendatud südametunnistusepiinal muutuda häbitundeks ja end liigselt süüdistada. Mis kasu on siis süütundest?

 Süütundest võib olla kasu

Süütundest võib olla kasu vähemalt kolmel viisil. Esiteks näitab see, et me oleme teadlikud õigetest käitumisnormidest. See annab märku, et meie südametunnistus töötab (Roomlastele 2:15). Ameerika Psühhiaatrite Liidu välja antud raamatus vaadatakse süütunde puudumisele isegi kui ühiskonda ohustavale tegurile. Inimestel, kelle südametunnistus on väärastunud või täiesti kadunud, on raske teha vahet õigel ja valel, ning see on ohtlik (Tiitusele 1:15, 16).

Teiseks, südametunnistuse piinad aitavad meil hoiduda valedest tegudest. Just nagu füüsiline valu annab märku võimalikust tervisehäirest, alarmeerib süütunne moraalsest või vaimsest probleemist, millele tuleks tähelepanu pöörata. Kui oleme oma nõrkusest teadlikuks saanud, saame tulevikus hoiduda tegemast halba iseendale, oma lähedastele või teistele inimestele (Matteuse 7:12).

Kolmandaks, süü ülestunnistamine võib aidata nii süüdlast kui ka ohvrit. Näiteks kuningas Taavetit vaevas süü tõttu suur hingepiin. „Kui ma vaikisin, nõrkesid mu luud-kondid mu päevasest oigamisest!” kirjutas ta. Kui aga Taavet oli lõpuks oma süü üles tunnistanud, laulis ta rõõmsalt: „Sa ümbritsed mind pääsemise hõiskamisega!” (Laul 32:3, 7). Süü ülestunnistamine võib panna isegi ohvri tundma end paremini, kuna see võib talle kinnitada, et teine inimene armastab teda nii palju, et tunneb kahju põhjustatud valu tõttu (2. Saamueli 11:2–15).

Tasakaalukas vaade süütundele

Et suhtuda süütundesse tasakaalukalt, tuleks panna tähele teravat kontrasti selle vahel, kuidas vaatasid patustajatele ja patule Jeesus ning variserid. Luuka 7:36–50 jutustab ühest ebamoraalsest naisest, kes läks variseri kotta, kus Jeesus oli einestamas. Naine sisenes vaikselt majja, läks Jeesuse juurde ning hakkas oma pisaratega Jeesuse jalgu pesema ja kalli salviga võidma.

Vagatsev variser põlgas seda naist, arvates, et naine pole seda väärt, et talle tähelepanu pöörata. Ta mõtles endamisi: „Kui see [Jeesus] oleks prohvet, küll ta siis ära tunneks, kes ja missugune see naine on, kes teda puudutab, et ta on patune” (Luuka 7:39). Jeesus noomis teda kohe. „Sa ei võidnud mu pead õliga,” ütles Jeesus. „Tema aga on mu jalgu võidnud salviga. Sellepärast, ütlen ma sulle, on tema rohked patud andeks antud, sest ta on palju armastanud.” Kahtlemata tõstsid need lahked sõnad naise eneseväärikust ja vähendasid tema südametunnistuspiinu (Luuka 7:46, 47).

See ei tähenda, et Jeesus oleks ebamoraalsust heaks kiitnud. Pigem õpetas ta sellele uhkele variserile, et kõige enam peaks inimest ajendama Jumalat teenima armastus (Matteuse 22:36–40). See, et naine tundis minevikupattude pärast südametunnistuspiinu, oli mõistagi kohane. Ilmselt ta kahetses oma endist eluviisi, sest ta nuttis ega püüdnud end õigustada ning austas Jeesust avalikult. Seda nähes ütles Jeesus: „Sinu usk on sind aidanud; mine rahuga!” (Luuka 7:50).

Variser aga vaatas seda naist ikka veel kui patustajat. Võib-olla tahtis see variser naises süütunnet tekitada ja rõhutada, et too peab Jumalale oma tegude eest aru andma. Kuid on armastusetu püüda panna inimesi süüd tundma, kui nad ei tee alati kõike nii, nagu nad meie arvates tegema peaksid, ja see ei vii ka soovitud tulemuseni (2. Korintlastele 9:7). Kõige paremaid tulemusi toob see, kui jäljendada Jeesust: anda head eeskuju, kiita teisi siiralt ja olla usaldav, kuigi vahel on vaja ka noomida ja nõu anda (Matteuse 11:28–30; Roomlastele 12:10; Efeslastele 4:29).

Seega, kui oleme teinud midagi valesti, on süütundest kasu, see on isegi vajalik. Õpetussõnad 14:9 (Suur Piibel) ütleb: „Meeletud pilkavad patusüüd.” Süütunne peaks panema meid oma pattu üles tunnistama ja astuma muid vajalikke samme. Peamine ajend, miks Jehoovat teenida, peaks siiski alati olema armastus, mitte süütunne (Iiob 1:9–11; 2:4, 5). Piibel kinnitab, et kui häid inimesi julgustatakse, annavad nad endast parima. Ja pealegi teevad nad seda rõõmuga.