Miks me vajame õpetajaid?
Miks me vajame õpetajaid?
„Päev koos hea õpetajaga on parem kui tuhat päeva hoolsat uurimist.” (Jaapani vanasõna)
KAS sulle meenub koolipõlvest mõni õpetaja, kes on su elu sügavalt mõjutanud? Kui sa aga käid veel koolis, kas sul on oma lemmikõpetaja? Kui on, siis miks ta sulle meeldib?
Hea õpetaja sisendab õpilastesse enesekindlust ja teeb õppimise huvitavaks. Üks 70-aastane mees Inglismaalt meenutab südamesoojusega oma inglise keele õpetajat ühes Birminghami koolis. „Tänu õpetaja Clewley’le õppisin tundma oma võimeid, millest mul enne aimugi polnud. Kuigi olin häbelik ja tagasihoidlik, innustas ta mind osalema kooli näidendivõistluses. Viimases klassis võitsin näitlemises auhinna. Ilma õpetaja Clewley julgustuseta poleks ma seda suutnud. Mul on kahju, et ma teda enam hiljem ei näinud, et oleksin saanud teda tänada selle eest, kui pühendunult ta oma tööd tegi.”
50-aastane Margit Saksamaalt Münchenist ütleb: „Üks õpetaja oli mulle eriti armas. Alati oskas ta keerulised teemad lihtsaks teha. Samuti õhutas ta meid esitama küsimusi, kui miski jäi meile arusaamatuks. Ta oli sõbralik, mitte reserveeritud. Tänu sellele olid tema tunnid eriti toredad.”
Peter Austraaliast ütleb oma matemaatikaõpetaja kohta: „Ta aitas meil mõista selle õppeaine kasulikkust praktiliste näidete abil. Ta selgitas, kuidas arvutada trigonomeetria valemite järgi ehitise kõrgust, ilma et maja üldse puudutama peaks. See oli minu jaoks midagi erilist!”
Pauline Põhja-Inglismaalt tunnistas kord oma õpetajale: „Ma ei saa hästi matemaatikast aru.” Õpetaja ütles: „Kui sa tahad, võin sind aidata.” Pauline jätkab: „Järgmiste kuude jooksul pööras ta mulle rohkem tähelepanu kui varem ja aitas mind isegi pärast tunde. Teadsin, et ta hoolib minust ja tahab, et ma paremini hakkama saaksin. See innustas mind rohkem vaeva nägema ja ma tegin edusamme.”
30. aastates Angie Šotimaalt meenutab oma ajalooõpetajat Grahamit. „Ta tegi ajaloo nii huvitavaks! Ta jutustas ajaloosündmusi väga kaasahaaravalt ja oli ise igast teemast tõeliselt vaimustuses. Ta otsekui maalis need sündmused meie silme ette.” Angie meenutab südamesoojusega ka oma esimese klassi õpetajat, eakamat proua Hewittit. „Õpetaja Hewitt oli lahke ja oma õpilastest huvitatud. Ühel päeval, kui läksin klassis tema käest midagi küsima, haaras ta mind oma embusesse. Ma tundsin, et ta tõesti hoolib minust.”
Timothy Lõuna-Kreekast väljendab oma hindamist ühe oma õpetaja vastu. „Mäletan ikka veel oma looduslooõpetajat. Ta muutis täielikult mu maailmavaadet ja ellusuhtumist. Ta lõi klassiruumis aukartuse ja hämmastusega täidetud õhkkonna. Ta sütitas meis teadmis- ja õpihimu.”
Ramona USAst Californiast kirjutab: „Ühele mu keskkooliõpetajale meeldis tohutult inglise keel. Tema vaimustus oli nakkav. Isegi rasked asjad suutis ta meile lihtsaks teha.”
Jane Kanadast jutustas entusiastlikult oma kehalise kasvatuse õpetajast: „Tal oli kogu aeg igasugu ideid, kuidas mõnusalt aega veeta ja õppimist huvitavaks muuta. Ta viis meid toredatele väljasõitudele, õpetas meile murdmaasuusatamist ja seda, kuidas jääaugust kala püüda. Kord küpsetasime koguni indiaanlaste kombel lõkke peal leiba. Kõik see oli nii põnev minusugusele tüdrukule, kes tavaliselt istus toas, nina raamatus.”
Helen on tagasihoidlik naine, kes sündis Shanghais ja käis koolis Hongkongis. Ta jutustab: „Viiendas klassis andis meile kehalist kasvatust ja joonistamist õpetaja Chan. Kuna ma olin kooliajal kleenuke, mängisin halvasti nii võrk- kui ka korvpalli. Tema aga ei häbistanud mind. Ta lasi mul mängida sulgpalli ja teisi mänge, mida oskasin paremini. Õpetaja Chan arvestas õpilastega ja oli lahke.
Nii oli ka joonistamisega. Esemed ja inimesed ei tulnud mul kuidagi välja. Niisiis lasi ta mul joonistada kujundeid, mille peale mul oli rohkem annet. Kuna ma olin teistest õpilastest noorem, soovitas ta mul jääda klassikursust kordama. See oli pöördepunkt minu haridusteel. Tänu sellele sain juurde enesekindlust ja tegin õppimises edusamme. Jään õpetaja Chanile alati tänulikuks.”
Millised õpetajad avaldavad õpilastele kõige suuremat mõju? William Ayers ütleb oma raamatus „To Teach–The Journey of a Teacher”: „Hea õpetaja on eelkõige tähelepanelik ja oma õpilastele pühendunud. ... Hea õpetamine ei sõltu niivõrd mingisugustest võtetest, meetoditest, plaanidest ega tegutsemisviisidest. [––] Kõige tähtsam on õpetamise juures armastus.” Niisiis, milline õpetaja on edukas? Ta vastab: „Õpetaja, kes puudutas õpilaste südant, õpetaja, kes neid mõistis või hoolis neist kui isikutest, õpetaja, kelle vaimustus näiteks muusikast, matemaatikast, ladina keelest ja kas või tuulelohedest mõjus õpilastele nakkavalt ja kes suutis oma aine vastu huvi sütitada.”
Kindlasti on paljud õpetajad kuulnud tänusõnu nii õpilaste kui ka lastevanemate suust, mis on aidanud neil oma tööd hoolimata tagasilöökidest edasi teha. Kõige rohkem on õpilased tänanud oma õpetajaid siira huvi ja lahkuse eest.
Siiski ei tunne mitte kõik õpetajad oma õpilaste vastu isiklikku huvi. Muidugi tuleb võtta arvesse ka seda, et õpetajad kogevad tihti mitmesuguseid raskusi, mis seavad nende tööle piiranguid. See tõstatab küsimuse: mis on ajendanud õpetajaid valima endale nii raske elukutse?
[Pilt lk 4]
„Kõige tähtsam on õpetamise juures armastus”