Raskused ja ohud, millega õpetajad kokku puutuvad

„Õpetajad peavad endast andma väga palju, ometi ... kiidetakse neid avalikkuse ees nii harva.” (Ken Eltis, Sydney ülikool, Austraalia)

TULEB möönda, et õpetajatöö, mida on nimetatud väga tähtsaks ametiks, pole sugugi kerge. Õpetajatel on palju raskusi: väike palk, kehvad klassiruumid, aeganõudev paberitöö, liiga suured klassid, lugupidamatud ja vägivaldsed lapsed ning ükskõiksed lapsevanemad. Kuidas õpetajad nende raskustega toime tulevad?

 Austuse puudumine

Küsisime neljalt New Yorgi õpetajalt, mida nad peavad kõige suuremateks probleemideks. Kõik nad vastasid, et see on austuse puudumine õpetajate vastu.

Kenyas elava Williami sõnul on ka Aafrikas õpetajatesse suhtumine viimasel ajal muutunud. Ta ütles: „Laste seas on distsipliin kadumas. Kui mina olin noor [praegu 40. aastates], peeti Aafrikas õpetajatest väga lugu. Nii noored kui ka vanad seadsid õpetajad endale eeskujuks. Selline austus on kahanenud. Lääne kultuur on ajapikku mõjutanud isegi Aafrika maapiirkondade noori. Filmides, videotes ja kirjanduses peetakse ju lugupidamatust võimu omavate inimeste vastu lausa kangelaslikkuseks.”

Giuliano, kes töötab õpetajana Itaalias, kurdab: „Lapsi mõjutab kogu ühiskonnas leviv mässumeelsus, allumatus ja sõnakuulmatus.”

Uimastid ja vägivald

Kahjuks on uimastite pruukimine muutunud koolides nii suureks probleemiks, et USA õpetaja ja kirjanik LouAnne Johnson kirjutab: „Peaaegu iga kooli programmi kuulub uimastipruukimise ennetamine ja sellest hakatakse rääkima juba lasteaias. [Meie kursiiv.] Lapsed teavad narkootikumidest palju rohkem ... kui enamik täiskasvanuid.” Ta lisab: „Kõige tõenäolisemalt hakkavad uimasteid proovima õpilased, kes tunnevad end abituna, armastusest ilmajäetuna, üksikuna, tüdinuna või ebakindlana.” („Two Parts Textbook, One Part Love”.)

Austraalias õpetajana töötav Ken küsis: „Kuidas peaksid meie õpetajad õpetama üheksa-aastast last, kellest on saanud uimastisõltlane ta oma vanemate tõttu?” 30. aastates Michael, kes on õpetaja Saksamaal, kirjutab: „Me teame väga hästi, et koolis kaubitsetakse uimastitega, kuid sellele peale sattuda õnnestub väga harva.” Samuti kommenteerib Michael distsipliini puudumist ja ütleb, et seda tõendab õpilaste üleüldine lõhkumismaania. Ta lisab: „Lauad ja seinad on täis soditud ja mööbel on ära rikutud. Mõningad õpilased on juba politseis arvel kas poevarguste või muude varguste pärast. Pole siis ime, et ka koolis nii sageli vargusi toime pannakse!”

Amira on õpetaja Mehhikos Guanajuato osariigis. Ta möönab: „Lapsi mõjutab see, et nende vanemad on vägivaldsed ja kasutavad uimasteid. Nad elavad keskkonnas, kus neile jääb külge ropendamine ja muud pahed. Teine suur probleem on vaesus. Kuigi kooliharidus on meie riigis tasuta, tuleb vanematel osta lastele vihikuid, pastakaid ja teisi asju. Kooliasjadest tähtsam on ju aga see, et lastel oleks midagi süüa.”

 Relvad koolis!

Hiljutised tulistamisjuhtumid USA koolides näitavad, et tulirelvadega seotud vägivald on sellel maal väga tõsine probleem. Üks raport ütleb: „Arvestuse kohaselt võetakse USA 87 125 riiklikusse kooli iga päev kaasa 135 000 relva. Et vähendada relvade toomist kooli, kasutatakse metallidetektoreid, kaameraid ja koeri, keda on õpetatud lõhna järgi relvasid leidma; samuti otsitakse läbi õpilaste kappe, kontrollitakse õpilaspiletit ning õpilastel ei lubata tulla kooli seljakotiga.” („Teaching in America”.) Selliste turvameetmete mainimine võib tekitada küsimuse, kas jutt käib vanglatest või koolidest. Raport lisab, et enam kui 6000 õpilast on relva kaasavõtmise eest koolist välja heidetud.

Iris, kes on õpetaja New Yorgis, ütles ajakirjale „Ärgake!”: „Õpilased toovad relvi kooli kaasa salaja. Metallidetektorid ei suuda seda probleemi ära hoida. Teine suur probleem on vandalism.”

Niisugustes tingimustes tuleb siis kohusetundlikel õpetajatel anda õpilastele haridust ja juurutada neisse õigeid väärtushinnanguid. Pole midagi imestada, et paljud õpetajad on masenduses ja läbi põlenud. Saksamaa Tüüringi Õpetajate Liidu president Rolf Busch ütles: „Peaaegu kolmandik miljonist Saksamaa õpetajast jääb stressi tõttu haigeks. Nad põlevad oma töö tõttu läbi.”

Kui lapsed saavad lapsi

Veel üks suur probleem on noorte seksuaalne aktiivsus. Raamatu „Teaching in America” autor George S. Morrison ütleb, et Ameerika Ühendriikides „rasestub igal aastal umbes miljon teismelist (11 protsenti 15–19-aastastest tüdrukutest)”. Ameerika Ühendriigid on arenenud maade seas teismeliste rasestumise poolest esikohal.

Seda kinnitab ka Iris, kes ütles: „Ainus, millest noored räägivad, on seks ja peod, nagu polekski peale selle midagi muud. Ja kuna meie kooli arvutites on Interneti-ühendus, saavad noored ka vestelda jututubades ja vaadata pornograafiat.” Angel Hispaaniast Madridist sõnas: „Juhuslikud seksuaalsuhted on noorte seas tavaline nähe. Isegi mõned väga noored meie kooli õpilased on rasedaks jäänud.”

„Kõrgharidusega lapsehoidjad”

Mõned õpetajad kurdavad ka selle üle, et paljud vanemad ei täida oma kohustust lapsi kodus õpetada. Õpetajate arvates peaksid lapsevanemad olema esimesed, kes oma lapsi õpetama hakkavad. Head kombed peaksid saama alguse kodust. Seetõttu ütleski Ameerika Õpetajate Föderatsiooni president Sandra Feldman, et „õpetajaid tuleks ... kohelda rohkem nii nagu teiste elukutsete esindajaid, mitte aga kui kõrgharidusega lapsehoidjaid”.

Sageli ei toeta vanemad õpetajaid, kes nende lapsi koolis distsiplineerivad. Leemarys, keda tsiteeriti eelmises artiklis, ütles ajakirjale „Ärgake!”: „Kui teatada direktorile lastest, kes tunnis korda rikuvad, järgneb sellele lastevanemate rünnak.” Busch, keda varem tsiteeriti, rääkis probleemsetest lastest: „Vanemad peaaegu enam ei kasvatagi oma lapsi. Seda, et lapsed kodus hea kasvatuse saaksid, ei või praegusel ajal enam endastmõistetavaks pidada.” Õpetaja Estela Argentinast Mendozast ütles: „Õpetajad lausa kardavad lapsi. Kui me paneme neile halva hinde, hakkavad nad meid kividega loopima või ründavad meid muud moodi. Samuti lõhuvad nad õpetajate autosid.”

 Pole raske mõista, miks paljudes maades on õpetajate puudus. New Yorgi Carnegie Corporation’i president Vartan Gregorian sõnas: „Meie [USA] koolides oleks vaja järgmiseks aastakümneks kuni 2,5 miljonit uut õpetajat.” Suurlinnades „otsitakse aktiivselt õpetajaid Indiast, Lääne-Indiast, Lõuna-Aafrika Vabariigist, Euroopast ja mujalt, kus on häid õpetajaid.” Selle tagajärjel võib muidugi nendes paikades jääda õpetajaid väheseks.

Miks on õpetajatest puudus?

Yoshinori, 32-aastase staažiga kooliõpetaja Jaapanist ütles, et „õpetamine on hea eesmärgiga, õilis amet, millest Jaapanis sügavalt lugu peetakse”. Kahjuks ei pea see aga paika kõikide kultuuride puhul. Gregorian, keda varem tsiteeriti, lausus, et „õpetajaid ei austata, tunnustata ega tasustata nende vääriliselt. ... Enamikus [USA] osariikides saavad õpetajad vähem palka kui ükskõik millise muu ameti esindajad, kellel on bakalaureuse- või magistrikraad”.

Artikli sissejuhatuses tsiteeritud Ken Eltis kirjutas: „Mis juhtub siis, kui õpetajad avastavad, et paljude teiste tööde eest, mis ei nõua nii palju vaeva, makstakse oluliselt rohkem kui õpetamise eest? Mida tunnevad õpetajad, kui õpilased, keda nad õpetasid kaksteist kuud tagasi, ... teenivad praegu või üsna tõenäoliselt viie aasta pärast rohkem raha kui nemad? See võib mõjuda õpetajate eneseväärikusele väga laastavalt.”

William Ayers kirjutas: „Õpetajatele makstakse väga vähe ... Me teenime keskmiselt neljandiku sellest, mida saavad advokaadid, pool sellest,  mida teenivad raamatupidajad, vähem kui veoautojuhid ja laevatehase töötajad. ... Pole ühtki muud ametit, mis nõuaks nii palju vaeva, kuid mille eest saab nii vähe rahalist kompensatsiooni.” („To Teach–The Journey of a Teacher”.) USA endine justiitsminister Janet Reno ütles 2000. aasta novembris sama mõtte: „Meil on raha, et saata mehi Kuu peale ... Me maksame sportlastele suuri summasid. Miks me ei võiks maksta õpetajatele rohkem?”

„Üldiselt makstakse õpetajatele liiga vähe,” ütles Leemarys. „Kuigi ma olen nii palju aastaid ülikoolis õppinud, makstakse mulle ikkagi ainult madalat aastapalka siin New Yorgis, kus on nii palju stressi ja pisiprobleeme, mis kaasnevad paratamatult suurlinna eluga.” Valentina, kes töötab õpetajana Venemaal Peterburis, ütles: „Mis puutub palka, siis on õpetajatöö tänamatu töö. Meie palk on olnud alati miinimumpalgast väiksem.” Marlene Argentinast Chubutist kurdab sellesama üle: „Väikeste palkade tõttu tuleb meil töötada kahe või kolme koha peal ja joosta ühest kohast teise. Seetõttu ei suuda me teha oma tööd nii tõhusalt, kui peaksime.” Kenyas Nairobis töötav Arthur ütles ajakirjale „Ärgake!”: „Kuna majandus käib allamäge, pole minu kui õpetaja elu kerge. Paljud minu kolleegid möönavad, et inimesed ei taha saada õpetajaks just sellepärast, et selle töö eest nii vähe makstakse.”

New Yorgis õpetajana töötav Diana kurtis, kui palju aega kulub õpetajatel paberitööle. Teine õpetaja kirjutas: „Suurema osa oma päevast teeme ikka ühte ja sedasama.” Kõik kurtsid selle üle, et terve päev tuleb teha suurel hulga paberitööd.

Liiga vähe õpetajaid, liiga palju õpilasi

Saksamaal Dürenis töötav Berthold tõi välja veel ühe üldise probleemi: „Klassid on liiga suured. Mõningates klassides on kuni 34 õpilast. See tähendab, et me ei jõua tegeleda õpilastega, kellel on õppimisega raskusi. Nad jäävad tähelepanuta. Me ei suuda rahuldada õpilaste individuaalseid vajadusi.”

Leemarys, keda varem tsiteeriti, ütles: „Peale ükskõiksete lapsevanemate oli eelmisel õppeaastal kõige suurem probleem see, et mu klassis oli 35 õpilast. Püüdke ette kujutada, mida tähendab töötada 35 kuueaastase lapsega!”

Iris ütles: „New Yorgis on kõige suurem puudus matemaatika ja loodusteaduse õpetajatest. Mujal pakutakse neile paremaid töökohti. Seepärast on linn palganud teistest riikidest pärit õpetajaid.”

On selge, et õpetaja amet pole kergete killast. Mis ajendab siis inimesi õpetajaks saama ja sellel ametikohal edasi töötama? Neid küsimusi käsitleb viimane artikkel.

[Väljavõte lk 9]

Arvestuste kohaselt tuuakse iga päev USA koolidesse 135 000 relva

[Kast/pilt lk 10]

Milline on edukas õpetaja?

Milline on hea õpetaja? Kas see, kes suudab arendada õpilase mälu, nii et too võib jätta meelde fakte ja edukalt eksameid sooritada? Või on see hoopiski õpetaja, kes õpetab küsimusi esitama, mõtlema ja arutlema ning aitab lastel saada paremateks inimesteks?

„Kui meie, õpetajad, saame aru, et õpilased on pikal ja raskel eluteel meie kaaslased, kui hakkame neid kohtlema kohase väärikuse ja austusega, siis oleme saamas paremateks õpetajateks. See on nii lihtne ja samas nii raske.” („To Teach–The Journey of a Teacher”.)

Iga hea õpetaja teab oma õpilaste võimeid ja seda, kuidas neid edasi arendada. William Ayers märkis: „Me peame leidma parema võimaluse, kuidas õpetada lapsi nende tugevatest külgedest, kogemustest, oskustest ja võimetest lähtuvalt ... Mulle tuletati meelde ühte indiaanlasest lapsevanemat, kelle viieaastast poega on nimetatud aeglaseks õppijaks. Too lapsevanem ütles, et tema Tuule-Hunt teab rohkem kui neljakümmend lindu ja seda, kuhu nad rändavad. Ta teab, et kotkal on kolmteist sabasulge, mis aitavad tal tasakaalus püsida. Ta vajaks õpetajat, kes tunneks tema tegelikke võimeid.”

Et iga laps teeks õppimises oma parima, peab õpetaja oskama näha, mis last huvitab ja motiveerib ning miks ta on selline, nagu ta on. Oma tööle pühendunud õpetaja peaks lapsi armastama.

[Allikaviide]

United Nations/Photo by Saw Lwin

[Kast lk 11]

Kas õppimine peab alati lõbus olema?

Õpetaja William Ayers tegi nimekirja kümnest õpetamisega seotud väärarusaamast. Üks neist on: „Head õpetajad teevad õppimise lõbusaks.” Ta jätkab: „Nalja tegemine juhib õppimiselt tähelepanu kõrvale. Klounide ülesanne on nalja teha. Anekdoodid on mõeldud naerutamiseks. Õppimine võib olla kaasakiskuv, haarav, tore ja hämmastust tekitav ning tihti ka suurt naudingut pakkuv. Kui õppimine on lõbus, siis olgu pealegi, kuid see ei pea lõbus olema.” Ta lisab: „Õpetamine nõuab palju teadmisi, võimeid, oskusi, vahetegemisvõimet ja mõistmist ning õpetaja peab olema mõistev ja hooliv inimene.” („To Teach–The Journey of a Teacher”.)

Jaapanis Nagoya linnas töötav Sumio on oma õpilaste seas täheldanud sedasama: „Paljud keskkooliõpilased ei ole huvitatud muust kui lõbutsemisest ja hõlbuelust.”

Rosa, kes on õpilaste nõustaja New Yorgis Brooklynis, ütles: „Paljud õpilased arvavad, et õppimine on igav ja õpetaja on igav. Nende arusaamise järgi peab kõik lõbus olema. Nad ei suuda mõista, et õppimisest saab seda rohkem kasu, mida enam sellesse investeerida.”

Kuna noortel on kinnisidee, et õppimine peab olema lõbus, on neil raske pingutada ja ohvreid tuua. Sumio, keda varem tsiteeriti, ütles: „Asja tuum on selles, et nad ei suuda näha elu pikemas perspektiivis. Neid keskkooliõpilasi on väga vähe, kes mõistavad, et see, mille kallal nad praegu palju vaeva näevad, tasub end ära tulevikus.”

[Pilt lk 7]

DIANA, USA

[Pilt lk 8]

„Koolis kaubitsetakse uimastitega, kuid sellele peale sattuda õnnestub väga harva.” (MICHAEL, SAKSAMAA)

[Pilt lk 8, 9]

„Lapsi mõjutab see, et nende vanemad on vägivaldsed ja kasutavad uimasteid.” (AMIRA, MEHHIKO)

[Pilt lk 9]

„Õpetajaid tuleks ... kohelda rohkem nii nagu teiste elukutsete esindajaid, mitte aga kui kõrgharidusega lapsehoidjaid.” (AMEERIKA ÕPETAJATE FÖDERATSIOONI PRESIDENT SANDRA FELDMAN)