Tervislik ajaviide kahel rattal

„ÄRGAKE!” INGLISMAA-KORRESPONDENDILT

MIS sõiduk on üks odavamaid, paljudes linnaosades autostki kiirem, millega sõitmine on tervislik ja meeldiv ajaviide? See on jalgratas. Jalgrattasõit on hea treening, kus kasulik on ühendatud meeldivaga. Kui inimene on jõudnud sellisesse ikka, kus ta hakkab tervise pärast muretsema, tasuks kaaluda jalgrattasõidu harrastamist.

Jalgratta leiutajaks peetakse saksa leiutajat parun Karl von Draisi. Esialgseks mudeliks oli tema 1817. aastal loodud tõukerattalaadne mänguhobune. See niinimetatud jooksuratas koosnes kahest rattast, istmest ja juhtrauast, kuid sel polnud pedaale. 1839. aastal täiendas Šoti sepp Kirkpatrick Macmillan jalgratast pedaalajamiga, mis hoobade abil pani liikuma tagaratta. Seejärel said populaarseks hoopis teistsugused jalgrattad. Prantslastest isa ja poeg, Pierre ja Ernest Michaux, paigaldasid pedaalid esiratta väntade külge ning nõnda valmis velocipede (ladina tüvest velox, ’kärme’, ja pedis, ’jalg’), tunduvalt kiirem ja juhitavam sõiduriist.

 Jalgratta kiirus kasvas esiratta mõõtmete kasvuga. Tavaline jalgrattamudel oli Inglismaal loodud penny-farthing. Sellel oli tohutu suur esiratas, läbimõõduga 1,5 meetrit, kuid imeväike tagaratas. Nimi penny-farthing põhines kontrastil suure ühepennise mündi ja tunduvalt väiksema veerandpennise vahel.

Järgmisena loodi turvalisem jalgratas, millel oli tavalise jalgrattaga võrreldes madalam raskuskese ja ühesuurused või peaaegu ühesuurused rattad. Aastal 1879 demonstreeris inglane Henry Lawson Pariisis sõiduriista, millel oli tagarattal kettülekanne. See mudel sai tuntuks kui bicyclette.

Enamikul tänapäeva jalgratastel on esi- ja tagarattad ühesuurused. Seega on sõiduki välisilme põhiliselt muutumatu. Praegused linna-, matka-, võistlus- ja mägijalgrattad võimaldavad sõitjal mugavalt liikuda kahel kergel rattal, millel on õhuga täidetud kummid.

Tervislik ajaviide

Jalgratas ei tee müra, ei saasta õhku ja on lühikestel vahemaadel sageli mootorsõidukitest kiirem ning seepärast kasutatakse seda paljudes maades transpordivahendina. Aafrikas, Aasias ja mujalgi on jalgratas kaupa turule viivatele sõitjatele või jalgratast käekõrval lükkajatele kandevahendiks. Tihtilugu võib jalgrattal näha mitut inimest, kui näiteks juht veab mõnd kaksiratsi raamil või pakiraamil istuvat sõpra või sugulast.

Läänemaades on isiklikest transpordivahenditest esikohal autod. Jalgrattad on aga jälle populaarseks muutunud, kuna üha rohkem muretsetakse tervise pärast ja soovitakse põgeneda linnamelust. Elava liiklusega maanteede kõrvale rajatakse jalgrattateid. Näiteks Suurbritannias tunnevad paljud kohalikud võimud uhkust nende piirkonda rajatud kilomeetritepikkuste jalgrattateede üle.

Hoolimata sellest et jalgrattaga sõites hingatakse sisse teatavas koguses autovingu, on jalgrattasõit tervisele kasulik. See „kaitseb südame-veresoonkonna haiguste eest, mis on Suurbritannias esimene surma ja enneaegse surma põhjus”, täheldab transpordikonsultant Adrian Davis. Jalgrattasõit nõuab tõsist pingutamist: kui käimine nõuab 45 kuni 50 protsenti inimese piirvõimetest, siis rattasõit umbes 60 kuni 85 protsenti. Jalgrattaga sõites on liigeste koormus minimaalne, nii et luukahjustuste risk on väiksem kui kõndimisel ja jooksmisel.

Jalgrattasõidu kasulikkust tõendab ka sõiduga kaasnev reibas tunne. Uuringud näitavad, et jalgrattasõidul vallandub ajus kemikaal endorfiin, mis võib tekitada heaolutunde. Lisaks paranenud meeleolule mõjub jalgrattasõit hästi ka sõitja väljanägemisele. Mismoodi? „Paraja kiirusega pedaalide sõtkumine põletab umbes seitse kalorit minutis, mis teeb 200 kalorit poole tunni jooksul,” teatab „The Guardian”. Tulemuseks võivad olla saledam piht ja pingul reied.

Jalgrattasõidu turvalisus

Riikides, kus teedel valitsevad autod, pööratakse järjest rohkem tähelepanu jalgratturi turvalisusele. Kas jalgrattur peaks kandma kiivrit? Ettevaatusabinõude tarvitamine on muidugi tark. Samas ei hoia kiiver üksi jalgratturit vigastuste eest. Kolumnist Celia Hall pööras tähelepanu uuringule, mis korraldati 1700 eriealise kiivrit kandva jalgratturi seas.  Üks hämmastavaid järeldusi oli see, et kiivri kandmine tekitab sõitjas petliku turvatunde. Mis veelgi hullem, kuuel protsendil kiivri kandjatest oli vale suurusega kiiver. Õnnetuse korral suurendab see vigastuste riski 50 protsendi võrra. Seega tuleks kiivrit kandes kontrollida, et see oleks paras. Lapse kiivrit tuleks korrapäraselt kontrollida. Liiga suur kiiver võib õnnetuse korral osutuda surmavaks.

Autojuhid peavad jalgrattureid sageli vaid segajateks ega pööra neile tähelepanu. Seepärast tee end nähtavaks. Kanna erksaid rõivaid, päeval fluorestseerivaid ja õhtul valgustpeegeldavaid. Jalgratas peaks olema hästi nähtav ka pimedas. Pedaalidel olevad helkurid ning selged esi- ja tagatuled on tihti seadusega nõutavad ning on kindlasti head ettevaatusabinõud. Kontrolli, et sinu turvavarustus vastaks riigis kehtestatud standarditele.

Jalgratta korrashoid on turvalisuse seisukohast väga tähtis. Seepärast kontrolli, puhasta ja hoolda jalgratast korrapäraselt. Kui oled rakendanud kõiki neid ettevaatusabinõusid, leiad ehk siiski, et oleks tark sõita kõrvalisematel teedel. Ohutu sõidu jaoks vajad sa õiget tüüpi jalgratast. (Vaata kasti „Vali sobiv jalgratas”.)

Jalgrattasport

Mõnele on jalgrattasõit ka spordiala. Hiljutised skandaalid kuulsal Tour de France’il  on seostanud jalgrattavõidusõidu dopingu ja pettusega. Ajakiri „Time” väitis artiklis „May the Best Drug Win!” („Võitku parim doping!”), et võidusõit oli „täielik segadus”. Võimekust tõstvate dopingainete ja kemikaalide üle peetud vaidlused rikkusid selle spordiala maine.

Arukas jalgrattur kaalub hoolikalt, kui palju aega ja energiat ta spordi peale kulutab. Jalgrattasõidu tervislikkusest hoolimata mõistab tasakaalukas inimene, et treenimine on vaid üks viis pika ja tervisliku elu saavutamiseks. Siiski võid tunda rõõmu tervislikust rattasõidust!

[Kast/pildid lk 21]

Vali sobiv jalgratas

Maastikujalgrattad on mudelid, mis sobivad igasugusel pinnasel sõitmiseks, kuna neil on väike ja tugev raam, sirge juhtraud, kõrgemal asetsevad pedaalid kui tavalistel mudelitel ning laiad kummid, mis püsivad kindlalt ebatasasel pinnasel. Suur käikude arv võimaldab jalgratturil hõlpsamini mäest üles sõita.

Kui sõidad nii konarlikul kui tasasel pinnasel, siis vajad maastikuratta ja linnaratta vahepealset mudelit. Sellel on peenemad kummid ja pisut madalamad pedaalid. Linnarattal on püstisem sõiduasend ja vähem käike.

Missuguse mudeli sa ka ei valiks, proovi, et see oleks sulle paras. Kõigepealt tee sellega paar ringi. Sea juhtraud, sadul ja pedaalid omavahel paika. Harkisjalu rattapulga kohal seistes peaksid jalad ulatuma maapinnale (vaata ülemist pilti).

Kõige turvalisema ja mugavama sõiduasendi saad, kui kohandad sadula kõrgust nii, et saad jala sirgeks ajada ja kand ulatub vabalt pedaalile, kui see on maapinna ligi (vaata vasakpoolset pilti). Üldiselt peaks juhtraud olema sadula kõrgusel. (Allikas ajakiri „Which?”)

[Pilt lk 18, 19]

Penny-farthing

[Allikaviide]

„Police Gazette”, 1889

[Pilt lk 19]

Velocipede

[Allikaviide]

Mees: A Pictorial Archive from Nineteenth-Century Sources/ Dover Publications, Inc.

[Pilt lk 20]

Paljudes maades on jalgrattad igapäevased sõiduvahendid

[Pildid lk 20]

Mõnes riigis on kiiver seadusega nõutav