Kaotasin oma sündimata lapse

ESMASPÄEVAL, 10. aprillil aastal 2000 oli ilus päikeseline päev ja ma asutasin minema välja asju ajama. Mul oli parasjagu teine rasedustrimester, ning kuigi olin pisut väsinud, oli mul hea meel toast välja saada. Toidupoe kassajärjekorras seistes tundsin aga äkki, et midagi on korrast ära.

Kodus leidis minu hirm kinnitust: mul oli veritsus. Kahe eelmise raseduse jooksul polnud mul midagi säärast juhtunud ja see kohutas mind tõsiselt. Helistasin arstile, kuid ta soovitas oodata järgmise päevani, mil mul oli nagunii tema juurde aeg kinni pandud. Enne kui sel õhtul koos abikaasaga oma kaks last magama panime, palvetasime koos ning palusime Jehoovalt jõudu, mis meid ka ees ei ootaks. Lõpuks jäin magama.

Umbes kell kaks öösel ärkasin aga tugeva valu peale. Tasapisi andis see järele, ent just siis, kui hakkasin jälle uinuma, tuli valu tagasi, seekord korrapäraste hoogudena. Veritsus suurenes ning ma mõistsin, et tegemist on emaka kontraktsioonidega. Mõtted tormasid palavikulise kiirusega, kui püüdsin meenutada, kas olen seda kuidagi ise põhjustanud, kuid ma ei leidnud, et oleksin midagi valesti teinud.

Kella viie paiku hommikul mõistsin, et pean minema haiglasse. Abikaasaga haiglasse jõudes rahunesin maha, kui minuga hakkas tegelema lahke, abivalmis ja kaastundlik haiglapersonal. Kahe tunni pärast ütles arst meile kardetud uudise: olin kaotanud oma lapse.

Varasemate sümptomite tõttu olin selleks juba valmis ja võtsin teate suhteliselt rahulikult vastu. Lisaks oli abikaasa kogu aeg mu kõrval ja oli suureks toeks. Ilma beebita koju minnes pidime aga mõtlema, mida öelda meie kahele lapsele, kuuesele Kaitlynile ja neljasele Davidile.

Mida öelda lastele?

Lapsed teadsid juba magama minnes, et midagi on korrast ära. Kuidas aga öelda neile, et nende oodatud väike vend või õde on surnud? Otsustasime olla ausad ja avameelsed. Minu ema oli juba lastele öelnud, et väike beebi ei tule koos meiega koju. Kodus jooksid lapsed meile vastu, kallistasid meid ja andsid musi. Nende esimene küsimus oli: „Kas titaga on kõik korras?” Ma ei suutnud vastata, kuid abikaasa ütles kõiki emmates: „Tita on surnud.” Võtsime üksteise ümbert kinni ja nutsime, mis aitas meil murele vastu seista.

Laste hilisemad reaktsioonid tulid meile siiski ootamatult. Näiteks umbes kaks nädalat pärast mu raseduse katkemist teatati kohalikus Jehoova  tunnistajate koguduses, et lahkunud on üks eakas tunnistaja, kes oli meie perekonna lähedane sõber. Nelja-aastane David hakkas ohjeldamatult nutma, nii et mu abikaasa viis ta saalist välja. Pärast rahunemist küsis David, miks ta sõber suri. Seejärel päris ta, miks tita suri. Järgmisena küsis ta isalt: „Kas sina sured ka ära?” Lisaks tahtis ta teada, miks Jehoova Jumal pole veel hävitanud Saatanat ega ole hakanud asju korda seadma. Meid tõesti hämmastas, kui palju mõtteid tema väikesest peast läbi käis.

Kaitlynil oli samuti palju küsimusi. Ta mängis tihti, et üks tema nukk on haige ning teised nukud olid haiglaõed või perekonnaliikmed. Ta seadis ühe pappkarbi nukuhaiglaks ja mängis vahel, et mõni ta nukk suri ära. Laste küsimused ja mängud andsid meile palju võimalusi rääkida neile tähtsaid asju elust ja sellest, kuidas Piibel võib aidata meil raskustega toime tulla. Tuletasime neile ka meelde Jumala eesmärki muuta kogu maa toredaks paradiisiks, kus pole kannatusi ja valu ning isegi surma (Ilmutuse 21:3, 4).

Kuidas ma kaotusega leppisin

Pärast raseduse katkemist haiglast koju jõudes olin algul emotsionaalselt täiesti tuim ja segaduses. Kodused tööd nõudsid tegemist, kuid ma ei teadnud, kust otsast alustada. Helistasin paarile sõbrannale, kes olid samasuguse kaotuse üle elanud, ning nad lohutasid mind palju. Üks armas sõbranna saatis meile lilli ja pakkus end pärastlõunal lapsi hoidma. Hindasin tema südamlikkust ja praktilist abi väga.

Paigutasin perekonnafotosid albumisse. Vaatasin surnud lapse riideid ja hoidsin neid käes – need olid ainsad käega katsutavad asjad, mis meenutasid mulle mu last. Nädalaid olin emotsionaalselt äärmiselt heitlik. Mõni päev ma ainult nutsin, kuigi perekond ja sõbrad toetasid mind kogu aeg. Vahel mõtlesin, et lähen hulluks. Eriti raske oli olla koos sõbrannadega, kes ootasid last. Varem olin arvanud, et raseduse katkemine ei tähenda naisele suurt midagi ja et sellest saab kergesti üle. Kui valesti ma küll mõtlesin! *

 Parim ravi on armastus

Aja möödudes on kõige parem ravi olnud mulle armastus, mida osutasid minu vastu mu abikaasa ja kaaskristlased. Üks kaasusklik valmistas lõuna ja tõi selle meile. Üks kogudusevanem ja tema naine tõid lilli ja armsa kaardi ning jäid meile terveks õhtuks külla. Me teadsime, kui kiire elu neil on, seepärast läks nende hoolitsus meile südamesse. Paljud teised sõbrad saatsid samuti kaarte või lilli. Lihtsad sõnad, nagu „Me mõtleme teile!”, tähendasid nii palju! Üks koguduseliige kirjutas: „Me suhtume ellu nii nagu Jehoova – see on kõige hinnalisem. Kui isegi varblane ei lange maha ilma Jumala teadmata, teab ta kindlasti seda, kui sureb inimloode.” Minu onupoja naine kirjutas: „Meid hämmastab sünni ja elu ime, kuid samavõrd hämmastunud oleme siis, kui see loode hukkub.”

Mõni nädal hiljem olin kuningriigisaalis nutma puhkemas ja lahkusin seetõttu saalist vaid pisut enne koosoleku algust. Kaks armsat sõbrannat, kes märkasid, et olin pisarais väljunud, tulid ja istusid minu juurde autosse, hoidsid mul käest kinni ning panid mind naerma. Varsti läksime kolmekesi tagasi saali. Kui toredad on sellised sõbrad, kes on „ustava[mad] kui vend”! (Õpetussõnad 18:24.)

Kui uudis minu õnnetusest levis, sain üllatusega teada, kui palju kaasusklikke oli sedasama läbi elanud. Isegi sellised tuttavad, kellega ma varem polnud eriti lähedane, pakkusid mulle suurt lohutust ja julgustust. Nende armastav toetus sellel raskel ajal meenutas mulle Piibli sõnu: „Tõeline sõber armastab igal ajal ja hädas tuleb ilmsiks, kes on vend!” (Õpetussõnad 17:17).

Lohutus Jumala Sõnast

Nädal pärast lapse kaotust oli Kristuse surma mälestusõhtu. Ühel õhtul, kui lugesime Piiblist Jeesuse viimastest päevadest, mõistsin: „Jehoova teab, mis on kaotusvalu. Ta kaotas ju oma poja!” Jehoova on meie taevane Isa, kuid vahel ma unustan, kui mõistev ja empaatiline ta on oma teenijate, nii meeste kui naiste vastu. Sel hetkel tundsin tohutut kergendust. Olin Jehoovale lähemal kui kunagi varem.

Sain palju jõudu ka piiblilistest väljaannetest, iseäranis varasematest „Vahitorni” ja „Ärgake!” numbritest, kus räägiti lähedase inimese surmast. Eriti julgustavad olid 1987. aasta 8. augusti „Ärgake!” artiklisari „Kuidas saada üle lapse kaotusest” (inglise keeles) ja brošüür „Kui sureb armastatud inimene”. *

Lõpp leinamisele

Aja möödudes sain aru, et olen paranemas, kuna sain juba naerda ilma süütundeta ja suutsin vestelda, ilma et jutt oleks läinud lapse kaotusele. Sellest hoolimata võis vahel mind rivist välja lüüa kohtumine mõne sõbraga, kes polnud kuulnud meie õnnetusest, või kui mõni väikese beebiga perekond külastas meie kuningriigisaali.

Siis ühel hommikul ärkasin aga tundega, et tumedad pilved on minu kohalt viimaks taandunud. Juba enne silmade avamist tundsin end tervena – mind valdas rahu, mida ma polnud tundnud juba kuid. Siiski, kui avastasin umbes aasta pärast lapse kaotust, et ootan jälle last, haaras mind uuesti hirm võimaliku raseduse katkemise ees. Kõik läks aga hästi ja 2001. aasta oktoobris sündis mul terve poeg.

Ma leinan ikka veel oma kaotatud last. Samas on see juhtum pannud mind rohkem hindama perekonda, kaaskristlasi ja Jumalat, kes meid troostib. See kogemus on ka rõhutanud valusat tõsiasja, et mitte Jumal ei võta ära meie lapsi, vaid „aeg ja juhus tabab ... kõiki” (Koguja 9:11, UM).

Kuidas ma küll igatsen aega, mil Jumal kõrvaldab leinamise ja valu, sealhulgas füüsilise ja emotsionaalse valu, mida põhjustab raseduse katkemine! (Jesaja 65:17–23.) Siis saavad kõik Jumalale sõnakuulelikud inimesed öelda: „Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?” (1. Korintlastele 15:55; Jesaja 25:8). (Kaastöö)

[Allmärkused]

[Kast lk 21]

Raseduse katkemise sagedus ja põhjused

„Uuringud näitavad, et 15 kuni 20 protsenti diagnoositud rasedustest katkeb,” ütleb „The World Book Encyclopedia”. „Raseduse katkemise risk on aga kõige suurem esimesel kahel nädalal pärast viljastumist, mil enamik naisi ei teagi veel, et nad on rasedad.” Üks teine teatmeteos sõnab, et rohkem kui „80 protsenti raseduse katkemise juhtudest leiab aset esimesel 12 rasedusnädalal”, millest vähemalt pooled arvatakse olevat põhjustatud loote kromosoomianomaaliatest, mis pole aga päritud ei emalt ega isalt.

Teised raseduse katkemise põhjused võivad olla seotud ema tervisega. Meditsiinispetsialistid viitavad hormonaalsetele ja immuunsüsteemi hälvetele, nakkustele ning emakakaela või emaka anomaaliatele. Samuti võivad põhjuseks olla kroonilised haigused, nagu suhkruhaigus (kui seda ei ravita korralikult) ja kõrge vererõhk.

Ekspertide arvates ei põhjusta raseduse katkemist tingimata spordiga tegelemine, raskete esemete tõstmine või seksuaalvahekorrad. Pole tõenäoline, et kukkumine, mõni väiksem hoop või järsk ehmatus põhjustaks raseduse katkemist. Üks teatmeteos sõnab: „Tõenäoliselt ei kahjusta [ema] vigastused loodet, kui tegemist pole just [emale] eluohtlike vigastustega.” Emaka ehitus tõestab tõepoolest hästi, kui tark ja armastav on Looja! (Laul 139:13, 14.)

 [Kast/pilt lk 23]

Kuidas perekond ja sõbrad saavad aidata

Vahel me ei tea, mida oleks õige öelda või teha, kui mõni pereliige või sõber on elanud üle raseduse katkemise. Inimesed reageerivad sellisele kaotusele erinevalt, seepärast pole leinaja lohutamiseks ja aitamiseks mingeid kindlaid reegleid. Vaadelgem aga järgmisi soovitusi. *

Praktilised sammud, kuidas aidata:

◆ Paku end hoolitsema suuremate laste eest.

◆ Valmista süüa ja too see perele kohale.

◆ Toeta ka isa. Üks isa ütles, et „sellises olukorras ei saadeta just eriti sageli kaastundekaarte isale”.

Mida võiks öelda:

◆ „Mul on nii kahju, et sa oma lapse kaotasid.”

Need lihtsad sõnad tähendavad palju ja võimaldavad ehk veel midagi lohutavat öelda.

◆ „Ära karda nutta.”

Esimestel nädalatel või ka kuudel pärast raseduse katkemist võib ema sageli nutta. Kinnita talle, et oma emotsioonide näitamine ei vähenda kuidagi sinu lugupidamist tema vastu.

◆ „Kas ma võiksin järgmisel nädalal uuesti helistada, et kuulda, kuidas sul läheb?”

Alguses võivad paljud leinajatele kaastunnet osutada, kuid aja möödudes, kui valu pole veel sugugi vähenenud, võivad leinajad tunda, et neid on unustatud. Oleks hea neile öelda, et toetad neid edaspidigi. Valu võib nädalate või kuude pärast taas võimenduda. See võib uuesti esile tulla isegi pärast õnnestunud rasedust.

◆ „Ma ei tea, mida öelda.”

Parem öelda seda, kui mitte midagi. Nii sinu ausus kui kohalolek näitavad sinu muret.

Mida ei tuleks öelda:

◆ „Sa võid alati uue lapse saada.”

Isegi kui see on tõsi, võib selline ütlus tunduda hoolimatuna. Vanemad ei soovinud lihtsalt last, vaid just seda last. Enne kui nad saavad mõelda uue lapse saamisele, soovivad nad arvatavasti leinata oma surnud last.

◆ „Ilmselt polnud ta päris terve.”

See võib küll õige olla, kuid ei lohuta kedagi. Ema silmis oli laps kindlasti terve.

◆ „Õnneks ei tundnud sa veel seda last. Palju raskem oleks, kui see oleks juhtunud hiljem.”

Enamikul naistest tekib oma sündimata lapsega lähedane side juba üsna varakult. Kui siis beebi sureb, valmistab see emale tavaliselt valu. Lein on seda suurem, et mitte keegi teine ei „tundnud” last nii nagu ema.

◆ „Teil on vähemalt teised lapsed.”

Leinavatele vanematele oleks selline ütlus sama, kui öelda ühe jala kaotanud inimesele: „Sul on vähemalt teine jalg alles.”

Tuleb loomulikult tunnistada, et ka kõige hoolivamad ja siiramad inimesed ütlevad vahel midagi valesti (Jakoobuse 3:2). Seepärast soovib arukas naine, kes on üle elanud raseduse katkemise, ilmutada kristlikku armastust ega hakka halvasti mõtlema nendest, kes ütlevad heasoovlikke, kuid taktituid märkusi (Koloslastele 3:13).

[Allmärkus]