Noored küsivad:

Kuidas kuulutada oma koolikaaslastele?

„Olin kuulutustööl, kui sattusin järsku kokku ühe tuttavaga. Olin täiesti halvatud. Minu kaaslane pidi ise minu eest rääkima.” (Alberto)

 „Teadsin, et üks mu klassikaaslane elab sellel tänaval, seepärast lasin oma vennal rääkida igal uksel. Varsti ta aga väsis ja palus mul järgmisel uksel ise rääkida. Koputasingi, ja – oh õudust – seal ta oli! See ehmatas mind väga!” (James)

NOORED arvavad tihti, et usu teemadel rääkimine pole eriti popp. Tõelised kristlikud noored aga hindavad Jumala antud eesõigust jagada oma usku teistega. Tuhanded noored Jehoova tunnistajad käivad seepärast majast majja kuulutustööl. Mõned aga kardavad seda tehes kohata kaasõpilasi. „Ma lähen ikka veel närvi, kui kohtan kuulutustööl koolikaaslast,” räägib Jennifer, kes lõpetas keskkooli juba mõne aasta eest.

Kui oled noor kristlane, võid tunda aeg-ajalt sedasama. Loomulikult pelgame kõik sellist olukorda, kus meid ei taheta kuulata. Seepärast on koolikaaslasega usust rääkimisel mõningane ärevus täiesti normaalne. * Pole aga mingit põhjust end hirmul halvata lasta. Kas mäletad meest, keda Piiblis nimetatakse „Joosep Arimaatiast”? Tema uskus sellesse, mida Jeesus õpetas. Piibel aga ütleb Joosepi kohta, et „ta oli Jeesuse jünger, kuid salaja, sest ta kartis juute” (Johannese 19:38, EP 97). Mida sa aga arvaksid sõbrast, kes soovib hoida teie sõprust saladuses? (Luuka 12:8, 9.) Samuti soovib ka Jumal, et kõik kristlased „annaksid avalikult tunnistust” oma usust (Roomlastele 10:10, UM). See hõlmab ka rääkimist koolikaaslastega.

Joosep Arimaatiast sai hirmust võitu, vähemalt sel määral, et palus luba Jeesuse ihu maha matta. Kuidas võiksid sina hirmust võitu saada?

Kasvata innukust kuulutustöö vastu

Apostel Paulus ei kartnud sugugi oma usust teistele rääkida. Tekstis Roomlastele 1:15 ütleb ta, et on valmis „innukalt” (UM) Piibli sõnumit rääkima. Mis tegi ta nii innukaks? Salmis 16 ütleb ta: „Ma ei häbene evangeeliumi; sest see on Jumala vägi õndsakssaamiseks igaühele, kes usub.” Kuidas on lood sinuga? Kas sa oled tegelikult endale tõestanud, mis on tõde? (Roomlastele 12:2, UM.) Kas oled isiklikult veendunud, et Piibli sõnum on „Jumala vägi õndsakssaamiseks”?

Sellest ei piisa, kui vanematega koosolekutel lihtsalt kaasas käia. „Koosolekule minna on lihtne,” sõnab Deborah, „kuna vanemad käsivad seda teha. Kui mulle esitati aga küsimusi Piibli kohta, ei osanud ma vastata.” Mi Young möönab sedasama: „Me peame kõigepealt endale tõestama, et see on tõde.”

Mis võiks ajendada sind teistele Piiblist rääkima? Uuri seda ise. Sean ütleb: „Kui hakkad ise Piiblit uurima, muutub tõde sulle omaseks. Sa uurid enda jaoks.” On tõsi, et mitte kõik pole loomu poolest uurijad. „Mulle ei meeldi lugeda,” möönab Shevon. „Seepärast oli mul algul raske lugeda ajakirju „Vahitorn” ja „Ärgake!”, lisaks veel iga päev Piiblit. Aja jooksul aga hakkasin seda tegema.”

Mis tulemused on sellisel hoolsal uurimisel? Apostel Paulus ütleb, et usk tuleb kuuldust (Roomlastele 10:17). Kui su usk ja veendumus kasvavad, muutub kindlasti ka suhtumine. Brasiilia neiu Elisângela sõnab: „Kristlik noor olla on auasi, siin pole midagi häbeneda.” Tõesti, usu kasvades võid leida, et soovid sellest rääkida teistele, ka oma klassikaaslastele. Paulus ütles: „Ma usun, sellepärast ma räägin!” (2. Korintlastele 4:13.) Lisaks, kuidas sa saad olla „puhas kõikide verest”, kui keeldud jagamast eluandvaid teadmisi neile eakaaslastele, keda näed iga päev? (Apostlite teod 20:26, 27.)

Mõned noored kristlased aga tunnevad, et neil pole piisavalt teadmisi, et teistele Piiblist rääkida. Joshua sõnab: „Kui sa ei tea, mida öelda, pole kuulutamine just eriti meeldiv tegevus.” Jällegi võib Piibli sügavuti uurimine aidata sul paremini hakkama saada (2. Timoteosele 2:15). Jehoova tunnistajate koguduses saavad noored pöörduda kogudusevanemate poole ja paluda isiklikku abi, et arendada õpetamisoskust. Saksa noormees Matthias sõnab: „Kui hakkasin lisaks kirjanduse pakkumisele inimestega ka vestlema, muutus kuulutustöö mulle meeldivaks.”

Lisaks kõigele muule võid palvetada ka Jumala poole, et ta annaks sulle julguse rääkida (Apostlite teod 4:29). Apostel Paulus sai selles asjas Jumalalt abi. Tekstis 1. Tessalooniklastele 2:2 ta ütleb: „Võtsime siiski oma Jumalas julguse kuulutada teile Jumala  evangeeliumi suure võitlusega.” Ühe teatmeteose järgi võib see tähendada, et „Jumal võttis hirmu meie südamest”. Miks mitte paluda Jumalat, et ta eemaldaks kartuse ka sinu südamest?

Anna teada, kes sa oled

Kooskõlas selle palvega võid sa tegutseda väga julgelt. Briti neiu Chic annab nõu: „Ütle oma koolikaaslastele, et oled kristlane.” Sa ei taha ju olla „salajünger”. Neiu Rebecca möönab, et varem kartis ta seda, et kohtab kuulutustööl mõnda tuttavat. Siis ta aga tõdes, et „kui öelda neile, et oled kristlane ja käid majast majja kuulutustööl, võivad nad pärida: „Millal sa siis mind külastad?””.

Milleks aga oodata juhuslikku kohtumist? Otsi võimalusi rääkida oma usust koolis. Mõtle küsimustele, mida esitas apostel Paulus: „Kuidas nad võivad uskuda temasse, kellest nad ei ole kuulnud? Ja kuidas nad saavad kuulda ilma kuulutajata?” (Roomlastele 10:14.) Sul on väga hea võimalus rääkida usust oma klassikaaslastele. Neiu Iraida täheldab: „Kool on selline kuulutustööterritoorium, kuhu vaid meie saame minna.” Paljud noored kasutavad seega oma olukorda hästi ära ja kuulutavad eraviisil.

Mõnikord antakse aga klassis ülesanne, mis võimaldab rääkida Piibli tõest. Briti neiu Jaimie jutustab: „Loodusõpetuse tunnis arutasime evolutsiooniteemat ja ma rääkisin oma uskumustest. Üks poiss pilkas mind ja ütles, et Jehoova tunnistajad on madala intelligentsiga ja neil ei tasu üldse koolis käia. Kohe hakkasid teised õpilased mind kaitsma.” Jaimie maine eeskujuliku kristlasena tasus end ära. Neiu jätkab: „Lõpuks andsin ühele klassikaaslasele raamatu „Kas on olemas Looja, kes meist hoolib?” *.”

14-aastane Rumeenia tüdruk Roxana jutustab sarnase kogemuse: „Mu õpetaja teatas, et peatselt toimub klassis arutelu alkoholi, suitsetamise ja narkootikumide teemal. Võtsin sel päeval kooli kaasa 2000. aasta 22. märtsi „Ärgake!” numbri, kus oli artiklisari „Kuidas loobuda suitsetamisest”. Üks klassikaaslane nägi seda ajakirja, võttis selle enda kätte ja keeldus tagasi andmast. Pärast lugemist ütles ta, et otsustas suitsetamise maha jätta.”

Mitte alati ei pruugi vastukaja olla nii hea. Koguja 11:6 aga innustab: „Külva oma seemet hommikul ja ära lase oma käsi puhata õhtul, sest sa ei tea, mis õnnestub.” Kui oma uskumustest koolis rääkimine ka muud kasu ei too, rajab see siiski hea aluse palju meeldivamateks vestlusteks, kui kohtad mõnd koolikaaslast majast majja teenistuses. Briti neiu Jessica sõnab: „Koolikaaslastele on tegelikult lihtsam kuulutada, sest sa juba tunned neid.” Sa võid lausa üllatuda, kui uudishimulik võib mõni koolikaaslane su uskumuste vastu olla.

Muidugi ei pruugi mitte kõik sind sõbralikult kohelda. Jeesus andis praktilist nõu: „Kes iganes teid vastu ei võta ega kuule teie sõnu, sellest kojast ... minge välja ja puistake tolm oma jalgadelt” (Matteuse 10:14). Teisisõnu, sa ei pea võtma keeldumist isiklikult. Lahku rahulikult ja otsi neid, kes kuulavad sind parema meelega. Varem või hiljem leiad mõne siira südamega inimese, kes januneb tõe järele ja on valmis sind kuulama. Kas pole meeldiv, kui see on näiteks mõni sinu kaasõpilane? Sellisel juhul oled kindlasti rõõmus, et said jagu hirmust rääkida oma usust klassikaaslastele.

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 12]

„Kui hakkad ise Piiblit uurima, muutub tõde sulle omaseks.” (Sean)

[Pilt lk 10]

Ära karda öelda, et oled kristlane

[Pilt lk 10]

Kooliülesanded võimaldavad tihti rääkida Piibli tõest