Miks loomi märgistatakse

KUJUTA ette, et sinu selja külge on kinnitatud miniatuurne raadiosaatja, mis võimaldab jälgida ja analüüsida igat sinu sammu. Niisugune saatus on rändalbatrossil, kelle nimeks on Mrs Gibson. Tänu tillukese raadiosaatja signaalidele, mis satelliitide kaudu uuesti maa peale jõuavad, saavad loodusteadlased uurida nii selle albatrossi kui ka teiste raadiosaatjaga lindude liikumist. Nii on nende uhkete lindude kohta saadud üllatavat infot, mis aitab loodetavasti kaasa nende lindude kaitsmisele.

Vastavalt Austraalia Victoria osariigi La Trobe’i ülikooli raportile avastasid teadlased, et rändalbatross lendab päevas keskmiselt 300, vahel aga isegi 1000 kilomeetrit. Rändalbatrossid, kelle tiibade siruulatus on suurem kui ühelgi teisel praegu elaval linnul (umbes 3,5 meetrit), on suurepärased liuglejad, kes lendavad merede kohal tiireldes mõne kuu jooksul üle 30 000 kilomeetri. Samasugused uuringud Ameerika Ühendriikides näitavad, et üks tõmmualbatross lendas neli korda Honolulust loode pool asuvalt Tern Islandilt Aleuutide saarestiku juurde (mis teeb edasi-tagasi 6000 kilomeetrit), et tuua toitu oma ainsale pojale.

Need kõrgtehnoloogilised uuringud võivad näidata ka seda, miks emaste rändalbatrosside arv on vähenenud kiiremini kui isaste oma. Lindude lennuteede uurimisel selgus, et pesitsevad isased püüdsid kala Antarktise lähistel, emased aga lendasid toiduotsinguil tavaliselt põhja poole, kus on palju õngepüügilaevu. Linnud püüdsid seal õngejadade konksude otsast sööta kätte saada ning hukkusid. Mõningates populatsioonides on pesitsevaid emaslinde jäänud isaslindudest koguni kaks korda vähemaks. Lisaks rändalbatrossidele on jadaõngepüügi tõttu hukkunud ka teisi albatrossiliike. 1990. aastate keskpaiku uppus Austraalia ja Uus-Meremaa vetes jadaõngepüügi tõttu umbes 50 000 lindu aastas, mis seadis väljasuremisohtu mitu liiki. Rändalbatross kuulutati Austraalias isegi ohustatud liigiks. Tänu lindude jälgimisel saadud andmetele on kalapüügiviisides tehtud muudatusi ja rändalbatrosse on vähem hukkunud. Selle liigi arvukus on aga paljudel suurematel pesitsusaladel siiski kahanenud.

Lindude rõngastamine

Kuigi praegu kasutatakse mõningate linnuliikide jälgimiseks tillukesi elektroonikaseadmeid, on aastaid olnud kasutuses palju odavamad ja lihtsamad meetodid. Üks neist on lindude rõngastamine ehk lindude märgistamine sobivas suuruses väikese metall- või plastrõngaga, mis pannakse jala ümber nagu jalakett.

Rõngastamismeetodi ametlikuks alguseks peetakse aastat 1899, mil Taani kooliõpetaja Hans Christian Mortensen „valmistas ise metallrõngad, kirjutas nende sisse oma nime ja aadressi ning rõngastas nendega 165 noort  kuldnokka”, nagu kirjutab ajakiri „Smithsonian”. Tänapäeval rõngastatakse linde kõikjal maailmas ja see annab vajalikku teavet lindude leviku, rändeliikumiste, käitumise, sotsiaalse struktuuri, populatsioonide suuruse, eluea ning sigimisedukuse kohta. Riikides, kus on lubatud jahipidamine, aitab rõngastamine luua eeskirju jahilindude pikaajaliseks kaitsmiseks. Tänu rõngastamisele saadakse ka teada, kuidas mõjutavad linde haigused ja kemikaalid. Kuna mõningatel lindudel on inimeste haigused, nagu entsefaliit ja Lyme’i tõbi, on andmetest lindude bioloogia ja käitumise kohta abi ka inimese tervise kaitsmisel.

Kas lindude rõngastamine on julm?

Riikides, kus linde rõngastatakse, reguleeritakse seda täpsete eeskirjadega ning rõngastajatel peab selleks harilikult olema litsents. Austraalia Looduskaitse Organisatsioon ütleb, et Austraalias „antakse rõngastajatele põhjalikku väljaõpet selle kohta, kuidas linde püüda, kohelda ja rõngastada neid vigastamata. Kursus kestab tavaliselt kaks aastat ja nõuab suurt praktikat”. Samasugused eeskirjad on ka Euroopas, Kanadas, Ameerika Ühendriikides ja mujal.

Rõngad erinevad üksteisest nii kuju, suuruse, värvi kui ka materjali poolest. Enamik rõngaid tehakse tavaliselt kergest materjalist, nagu alumiiniumist ja plastist. Pikaealiste lindude ja merelindude puhul kasutatakse aga roostekindlast terasest või teistest roostevabadest materjalidest rõngaid. Koodiga värvirõngad võimaldavad identifitseerida linde juba kaugelt. Kuigi seetõttu tuleb panna mitu rõngast, säästab see linde uuesti kinni püüdmise stressist.

Ükskõik milliseid rõngaid või märgiseid ornitoloogid ka ei kasutaks, püüavad nad vältida kõike, mis linde traumeeriks, mõjutaks nende käitumist, füsioloogiat, eluea pikkust, sotsiaalset elu ja ökoloogiat või mis seaks ohtu nende elu. Näiteks võivad eredavärvilised tiivamärgised teha linnu nähtavamaks röövloomadele ja mõjutada nende paaritumist. Mõningatel liikidel, kes roojavad oma jalgadele, võib rõngastamine suurendada nakkusohtu. Külmadel aladel võib rõngaste peale tekkida jää, mis on eriti ohtlik veelindude puhul. Need on vaid mõned tegurid, mida tuleb rõngastamise juures arvesse võtta, ent juba seegi näitab, kui palju on vaja teadmisi lindude bioloogia ja käitumise kohta, et rõngastamisest oleks kasu ja et see oleks samal ajal ka humaanne.

Kui leiad märgistatud looma

Mõningatele märgistele on sisse kirjutatud telefoninumber ja aadress, nii et märgistatud looma leidja saab võtta ühendust märgistaja või märgistamiskeskusega. * Tavaliselt huvitab märgistajat see, kust ja millal märgis saadi ja võib-olla ka muud detailid. Märgistatud kalade leidmisel saab bioloog määrata kindlaks, kui kaugele ning kui kiiresti kala pärast märgistamist ja vabakslaskmist ujus.

Tänu kogu maailma teadlastele ja kohusetundlikele inimestele, kes teatavad märgistel olevatest andmetest, saadakse loomade ja lindude kohta teada üllatavaid üksikasju. Näiteks said ornitoloogid teada, et mõned kurvitslaste sugukonda kuuluvad 100–200-grammised suurrislad lendavad igal aastal Kanada põhjaosast Lõuna-Ameerika tippu ja tagasi, mis teeb teekonna pikkuseks umbes 30 000 kilomeetrit.

Ühe vana, kuid täiesti terve rõngastatud suurrisla taasleid näitas, et see lind võis Kanada ja Lõuna-Ameerika vahet rännata juba 15 aastat. See väike suleline oli tõenäoliselt lennanud üle 400 000 kilomeetri, mis on rohkem kui maa keskmine kaugus kuust. Looduskirjanik Scott Weidensaul, kes seda väikest, aga tublit rännumeest oma peopesal hoidis, ütles: „Ma ei oska teha muud kui aukartusest pead raputada ning tunda austust nende rändajate ees, kes meie laia maailma ühendavad.” Jah, mida rohkem me saame teadmisi meie maal elavate liikide kohta, seda enam tunneme aukartust ja au Jehoova Jumala ees, „kes on teinud taeva ja maa ... ja kõik, mis seal sees on” (Laul 146:5, 6).

[Allmärkus]

 [Kast/pildid lk 15]

MÄRGISTAMIS- JA JÄLGIMISVIISID

Peale lindude märgistatakse uurimise eesmärgil ka palju loomi. Märgistamise viis sõltub sellest, mida tahetakse uurida, ning looma füüsilistest omadustest ja käitumisest. Peale jalarõngaste kasutatakse ka lipukesi ja vimpleid, plaatjaid märgiseid, värve, tätoveeringuid, põletusmärke, kaelarõngaid, raadiosaatjaid, mikroarvuteid, roostevabast terasest nooli (mille külge on kinnitatud koodiga märgised), sälkude lõikamist kõrvadesse ja sabasse, varvaste amputeerimist ning muid viise ja vahendeid. Mõned neist meetoditest on üsna odavad, teised aga üpris kallid, nagu 15 000 dollarit maksev videokaameraga varustatud miniatuurne elektrooniline aparaat, mida kasutatakse hüljeste sukeldumise uurimiseks.

Passiivseks integraaltransponderiks kutsutava elektroonilise seadme võib panna tuimastatud looma naha alla või keha sisse ning võtta selle signaale hiljem väljastpoolt vastu spetsiaalse aparaadiga. Tuuni uurimiseks pannakse tema sisse tilluke arvuti – kiipmärgis. Kiipmärgised koguvad ja salvestavad kuni üheksa aastat ajaga seotud temperatuuri, vee sügavuse ja valgustugevuse näitusid. Kui see märgis hiljem tuuni seest välja võetakse, saab sellelt suurel hulgal infot, kaasa arvatud tuuni liikumine, mida on võimalik välja arvutada päevavalguse andmete ja aja võrdlemisel.

Madusid märgistatakse mõningate soomuste lõikamisega, kilpkonni kilbise sälgustamisega, sisalikke varba amputeerimisega, alligaatoreid ja krokodille kas varba amputeerimise või saba sarvplaatide eemaldamisega. Mõningate liikide isendid on üksteisest piisavalt erinevad, nii et neid on võimalik eristada ka fotode pealt.

[Pildid]

Baribali märgistamine kõrvamärgistega; makaroni meenutava märgisega korallahven; sabamärgisega alligaatorid

Raadiosaatjaga rabapistrik

Telemeetriaseadmega vikerforell

[Allikaviited]

Karu: © Glenn Oliver/Visuals Unlimited; korallahven: Dr. James P. McVey, NOAA Sea Grant Program; alligaator: Copyright © 2001 by Kent A. Vliet; rabapistrik lk 2 ja 15: Photo by National Park Service; mehed kalaga: © Bill Banaszewski/Visuals Unlimited

[Pilt lk 13]

Rõngastatakse raudkull Accipiter striatus’t

[Allikaviide]

© Jane McAlonan/Visuals Unlimited