Toimetulek tagajärgedega

„OLEME HOMMIKUST SAADIK JALUL OLNUD JA PÕGENENUD ELU EEST. MEIL POLE MIDAGI EI SÜÜA EGA JUUA. KÕIK MAJAD ON PURUNENUD.” (HARJIVAN, KES JÄI ELLU 7,9-MAGNITUUDISES MAAVÄRINAS INDIAS)

MAAVÄRINA raevu kogemine on kohutav. „Igale poole minu voodi ümber kukkus kahe ja poole meetri kõrguselt riiulilt raamatuid,” meenutab 1999. aasta Taiwani maavärinas ellujäänud naine. „Peale raamatute lendas riiuli otsast alla otse voodisse minu pea kõrvale mootorratturi kiiver, mille olin äsja ostnud. Nüüd oleksin selle tõttu äärepealt surma saanud,” lisab ta.

Pärast maavärinat

Maavärisemise üleelamine on küll hirmus kogemus, ellujäämine on aga alles algus. Maavärisemisele järgnevatel tundidel püüavad vaprad päästetöötajad kannatanuid üles leida ja neile abi anda. Tihti teevad nad seda isegi ajal, mil on veel järeltõugete oht. „Peame olema äärmiselt ettevaatlikud,” ütles üks mees, kel oli plaanis kaevata läbi mudamägi, mis oli matnud enda alla ühe paiga pärast hiljutist maavärinat El Salvadoris, „sest kui maa peaks veel rappuma, võib terve mägi kokku variseda.”

Mõned inimesed on kannatanuid aidates eriliselt ohvrimeelsed. Näiteks pärast 2001. aasta alguses toimunud suurt maavärinat Indias pöördus eakas mees Manu uuest kodukohast Ameerika Ühendriikidest tagasi oma sünnimaale. Manu tundis, et peab aitama nii oma peret kui ka teisi kannatanuid. Paigad, kuhu Manu läks, olid väga haletsusväärses seisukorras. Ta märkis, et vaatamata sellele olid sealsed inimesed uskumatult vaprad. Üks ajakirjanik kirjutas: „Ma ei tea kedagi oma ümbruskonnas, kes poleks andnud abivajajatele seda, millest neil oli võimalik loobuda, oli see siis päeva-, nädala- või kuupalk, osa säästudest või muu abiks vajaminev.”

Üks asi on koristada ära rusud ja ravida vigastatuid, kuid hoopis midagi muud on aidata taastada normaalolukord neile, kelle elu vaid mõne õudustäratava hetkega segi paisati. Näiteks kaotas Delores El Salvadori maavärinas oma kodu. „See on hullem kui sõda,” ütleb naine. „Sõjaajal oli meil vähemalt katus pea kohal.”

 Nagu mainiti avaartiklis, vajavad inimesed vahel peale materiaalse abi hädasti ka emotsionaalset toetust. Näiteks siis, kui 1999. aasta alguses tabas maavärin Lääne-Colombia Armenia linna, kaotas oma elu rohkem kui tuhat inimest ning paljud inimesed olid šokis ja meeleheitel. Psühhiaater Roberto Estefan, kelle enda kodu selles katastroofis hävis, ütles: „Ükskõik kuhu ma ka ei lähe, igal pool on abi vajavaid inimesi. Niipea kui lähen välja hamburgerit sööma ja kohtan tuttavaid, hakkab suurem osa neist kohe rääkima, et nad ei saa magada ja on masenduses.”

Nagu dr Estefanile on hästi teada, võib maavärinajärgne emotsionaalne šokk olla väga muserdav. Üks naine, kes läks vabatahtlikult appi hädalistelaagrit rajama, märkas, et mõned inimesed, kellel oli küll töökoht olemas, ei tahtnud tööle minna, sest arvasid, et surevad varsti niikuinii.

Lootus masendunutele

Selliste kriisiolukordade ajal püüavad Jehoova tunnistajad aidata ellujäänuid nii materiaalselt, vaimselt kui ka  emotsionaalselt. Näiteks peagi pärast Colombia maavärinat, millest varem juttu oli, organiseeris Jehoova tunnistajate sealne harubüroo kohaliku hädaabikomisjoni. Tuhanded Jehoova tunnistajad kogu riigist annetasid vabatahtlikult toitu ja raha. Peagi saadeti katastroofipiirkonda umbes 70 tonni toitu.

Sageli vajatakse kõige enam vaimset toetust. Ühel hommikul pärast Colombia maavärinat nägi üks Jehoova tunnistaja laastatud Armenia linna tänaval kõndimas naist, kes paistis väga rõhutuna. Ta pöördus naise poole ja pakkus talle traktaati „Mis lootus on surnud omastel?”. *

Naine võttis traktaadi vastu ja luges selle kodus hoolega läbi. Järgmisel korral, kui tema ukse taha tuli Jehoova tunnistaja, rääkis ta oma läbielamistest. Selgus, et maavärisemise tagajärjel oli linnas purunenud mitu temale kuuluvat maja, mis olid taganud talle hea sissetuleku. Nüüd polnud tal enam midagi. See polnud veel kõik. Kui maavärina ajal varises kokku maja, kus ta ise elas, hukkus tema 25-aastane poeg. Naine ütles Jehoova tunnistajale, et religioon polnud teda varem huvitanud, kuid nüüd oli tal palju küsimusi. Traktaat oli andnud talle tõelise lootuse. Varsti alustati temaga kodust piibliuurimist.

Jehoova tunnistajad on kindlad, et ükskord saabub aeg, mil inimkonda ei ähvarda enam loodusõnnetused, kaasa arvatud maavärinad. Järgmine artikkel selgitab, miks selles võib nii kindel olla.

[Allmärkus]

[Kast lk 6]

ETTEVAATUSABINÕUD

▪ Kinnita boilerid kõvasti seina külge kinni ja hoia raskeid esemeid kas põrandal või alumistel riiulitel.

▪ Õpeta pereliikmetele, kuidas lülitada välja elekter ning keerata kinni gaas ja vesi.

▪ Osta koju tulekustuti ja esmaabivarustus.

▪ Hoia käepärast kaasaskantav raadio ja uued patareid.

▪ Õpeta oma perele, kuidas hädaolukorras tegutseda, ja rõhuta, kui tähtis on 1) säilitada rahu, 2) keerata kinni pliidid ja soojendid, 3) seista ukseavas või peituda laua alla ning 4) hoida eemale akendest, peeglitest ja korstnatest.

[Kast/pilt lk 7]

MAAVÄRINAD IISRAELIS

„Ülestähendused [Iisraeli] maavärinatest ulatuvad kõige kaugemasse aega ning on ka kõige järjepidevamad,” kirjutab professor Amos Nur. Põhjus on selles, et Iisraeli läbib Vahemere ja Araabia laama vahele jääv põhja-lõunasuunaline riftiorg ehk murranguvöönd.

Mõned arheoloogid arvavad, et muistsed insenerid kasutasid maavärina kahjustuste vähendamiseks spetsiaalset tehnikat. See on kooskõlas Piibli kirjeldusega Saalomoni ehitusprojektidest: „Suurel õuel oli ümberringi kolm rida tahutud kive ja rida tahutud seedripalke; nõnda oli ka Jehoova koja sisemisel õuel ja paleesaali õuel” (1. Kuningate 6:36; 7:12, meie kursiiv). Seda, et kiviehitistes kasutati palke, on leitud mitmest kohast, näiteks Megiddos asuvast väravast, mis arvatakse olevat pärit kas Saalomoni või veel varasemast ajast. Teadlane David M. Rohl arvab, et neid palke võidi kasutada selleks, et „kaitsta ehitist maavärina kahjustuste eest”.

[Pilt]

Maavärina purustused Iisraelis Bet She’anis

[Kast/pildid lk 8]

KAKS MINUTIT ÕUDUST – ÜHE ELLUJÄÄNU JUTUSTUS

Valmistusime parajasti Indias Ahmadabadis oma perega sugulase pulmadeks. 2001. aasta 26. jaanuaril ei ärganud ma aga äratuskella, vaid tugeva rappumise peale. Kui kuulsin metallkappe edasi-tagasi liikumas, aimasin, et midagi on viltu. Kuskil karjus mu onu, et tuleksime ruttu majast välja. Kui olime välja läinud, nägime, kuidas maja kõigub küljelt küljele. Kuigi värinad kestsid ainult kaks minutit, näis see igavikuna.

Kõik toimus nii kiiresti, et olin täiesti šokis. Püüdsime leida üles teised pereliikmed. Kuna telefoni- ja elektriliinid olid purunenud, ei saanud me kohe teada, mis olukorras on meie sugulased teistes linnades. Pärast tunniajast muretsemist aga selgus, et nendega on kõik korras. Mitte kõigil ei läinud siiski nii hästi kui meie perel. Näiteks varises Ahmadabadis kokku üle saja ehitise ja rohkem kui 500 inimest kaotas elu.

Veel mitu nädalat pärast maavärinat valitses linnas suur hirm. Inimesed läksid igal õhtul magama kartusega järgmise maavärina ees, mida oli ennustatud. Majade taastamine läks aeglaselt ja paljud inimesed jäid kodutuks. Ja kõiges selles oli süüdi maavärisemine, mis kestis vaid kaks minutit, kuid mis jääb meile meelde alatiseks. (Jutustanud Samir Saraiya)

[Pilt lk 6, 7]

2001. aasta jaanuaris India maavärisemises ellujäänu hoiab käes fotot oma hukkunud emast, keda parasjagu tuhastatakse

[Allikaviide]

© Randolph Langenbach/UNESCO (www.conservationtech.com)