Aarded Pärlisadamas

„ÄRGAKE!” AUSTRAALIA-KORRESPONDENDILT

BROOME on Loode-Austraalias asuv linn, mida ümbritseb liiv ja vesi. Broome’ist kagusse jääb Suur Liivakõrb, mis laiub Kesk-Austraalia suunas, ning läände India ookean, mis ulatub Aafrika rannikuni. See Austraalia loodenurk on tihti tsüklonite meelevallas.

Oli aeg, mil Broome’i troopilistes vetes leidus nii palju pärlikarpe, et seda linna tunti Pärlisadamana. Peale pärlite on aga Broome’i värvikas ajalugu seotud ka piraatide, orjade ja pärlikaubitsejatega.

Bukanjeeride avastus

Aastal 1616 uuris Austraalia läänerannikut hollandlane Dirck Hartog, kuid sellegipoolest jäi see kõrvaline paik suhteliselt tundmatuks kuni 1688. aastani. Tol aastal sattus juhuslikult sellele kaldale inglise kirjanik, kunstnik ja bukanjeer ehk mereröövel William Dampier piraadilaevaga „Cygnet”. Pärast koju naasmist avaldas Dampier oma reisikirjeldused. Dampieri kirjutised ja joonistused paelusid tema kaasmaalasi sedavõrd, et ta sai Briti mereväelt enda käsutusse laeva ning talle anti ülesandeks uurida Uus-Hollandit, nagu Austraaliat tollal nimetati.

Dampieri ekspeditsiooni sõjalaevaga „Roebuck” peeti läbikukkunuks. Dampier ei avastanudki uut maad ning merereis lõppes sellega, et tema pehkinud laev purunes ja vajus põhja. Dampier jäi ellu ning oma reisimärkmetes mainis ta muu hulgas seda, et oli leidnud pärlikarpe.

Elu hinna ja nööpidega saavutatud rikkus

Dampieri avastuse väärtust hakati mõistma alles 160 aastat hiljem. Aastal 1854 alustati pärlite püüdmist lahes, millele Dampier oli pannud nimeks Hailaht. Selle riskantse ettevõtmise edu polnud siiski kuigi suur. Vahepeal leiti aga lähedalasuvast Nicholi lahest austraalia pärispärlikarpe. Sellest praetaldrikusuurusest karbist saadi maailma parimat pärlmutrit, mille järgi tekkis suur nõudlus nööpide valmistamise pärast.

1890. aastatel veeti Broome’i pärlikarbipankadest igal aastal laevadega Inglismaale umbes 140 000 Inglise naela väärtuses pärlmutrit. Kuigi karpidest leiti palju hinnalisi pärleid, olid need teisejärgulise tähtsusega. Karbid olid need, mis tõid esimestele pärlikaubitsejatele kõige enam rikkust – rikkust, mille hinnaks olid tihti inimelud.

Alguses keelitasid või sundisid pärlikaubitsejad aborigeene pärlite järgi sukelduma, mille need kiiresti selgeks said. Kuna aga pärlipüük on ohtlik töö, uppus või langes haide saagiks palju sukeldujaid. Paljud surid ka viletsate töötingimuste pärast, milles olid süüdi nende palkajad. Et tööjõudu juurde saada, toodi sukeldujaid juurde Malaisiast ja Jaavalt. Kui madalamad veed olid pärlikarpidest tühjaks püütud, sukelduti sügavamatesse vetesse, mida hõlbustas akvalang, mis oli hiljuti leiutatud.

„Soodoma ja Gomorra” pankrot

Broome’i pärlilaevastik kasvas rohkem kui 400 laevast koosnevaks armaadaks. Aasialased, eurooplased ja aborigeenid moodustasid ainulaadse ja seadusi eirava inimkoosluse. Tolle aja sotsiaalset kliimat iseloomustab hästi üks pärlipüüdja: „Broome [oli] rikas, patune ja salliv linn, kus vaimulike sagedasi viiteid Soodomale ja Gomorrale peeti pigem heaks märgiks linna progressist kui hoiatuseks Jumala tulevase karistuse eest.”

Kui puhkes Esimene maailmasõda, varises aga pärlmutri maailmaturg kokku ning Broome pankrotistus  äkitselt. Pärlikarpidega kaubitsemine saavutas küll kahe maailmasõja vahel uuesti mõningase edu, kuid pärast Teist maailmasõda tabas Broome’i teine löök. Nimelt leiutati plast, millest hakati nööpe valmistama, ning nõudlus pärlmutri järele vähenes.

Väärtuslike pärlite tootmine

Pärast Teist maailmasõda külastas Austraalia delegatsioon Jaapani Ago pärlikasvandust. Jaapanlane Kokichi Mikimoto oli täiustanud pärlite tootmist sellega, et sisestas pärlikarpidesse liivateri. Raamatu „Port of Pearls” sõnul ütles Mikimoto austraallastele, et need võivad „oma soojades vetes ja palju suuremates pärlikarpides kasvatada isegi veel paremaid pärleid”. Mikimoto nõuannet võeti kuulda ning 1970. aastatel saadi austraalia pärlikarpidest mõningaid maailma suurimaid ja väärtuslikumaid kultiveeritud pärleid.

Paljudes maakera paikades on pärlite läbimõõt 11 millimeetrit, Lõunamere pärlikarpidest võib aga saada 18-millimeetrise läbimõõduga pärleid. Kõigest üks nendest suurtest pärlitest koosnev pärlikee võib maksta üle 500 000 dollari. Pole siis ime, et neid ümmargusi kalliskive nii väärtuslikuks peetakse.

[Pildid lk 14, 15]

William Dampier

Sukelduja püüab pärlikarpe Broome’i põhjapoolsetes rannikuvetes

Ekspert võtab karbist pärli välja

Originaalne lüüger, mis on taastatud ja merekindlaks tehtud

Pärleid on mitmesugust värvi (suurendatud foto)

[Allikaviited]

William Dampier: By permission of the National Library of Australia – Rex Nan Kivell Collection, NK550; sukelduja: © C. Bryce – Lochman Transparencies; kaelakee ja ekspert: Courtesy Department of Fisheries WA, J. Lochman; laev: Courtesy Department of Fisheries WA, C. Young; lähivõte pärlitest: Courtesy Department of Fisheries WA, R. Rose