Loomade keele saladused

„ÄRGAKE!” KENYA-KORRESPONDENDILT

KAHTLEMATA on suhtlemisvõime üks hinnalisemaid ande, mis inimestele on antud. Tänu sellele on meil võimalik üksteisele edasi anda tähtsat infot kas sõnadega või siis kehakeelega, näiteks žestide abil. Sõnavabadus on terav tüliküsimus kõikjal maailmas. Seetõttu on mõned oletanud, et võime suhelda on ainuomane inimestele.

Uuringud aga näitavad, et loomadki vahetavad infot ning teevad seda sageli koguni hämmastavalt keerukal viisil. Tõsi küll, loomad ei „räägi” sõnadega, kuid nad teevad seda visuaalsete signaalide abil: liputavad saba, liigutavad kõrvu või vehivad tiibadega. Samuti kasutavad loomad omavahel suhtlemiseks häält, näiteks haugatust, möiret, urinat, linnud aga laulu. Mõningad neist loomade „keeltest” on inimestele kergesti mõistetavad, teiste dešifreerimine vajab aga palju teaduslikke uuringuid.

Signaalid kiskjatele

On juuli keskpaik. Tansaanias laiuvas Serengeti rahvuspargis rändab tuhandeid sinignuusid toiduotsinguil põhja, Kenyas asuva Masai Mara loodusreservaadi poole. Selle iga-aastase rände ajal kajavad tasandikud nende sõramüdinast. Sinignuude rännutee pole aga sugugi ohutu. Nende teel varitsevad sellised kiskjad nagu lõvid, gepardid, hüäänid ja leopardid. Peale selle tuleb sinignuudel läbida krokodillidest kubisev Mara jõgi. Kuidas sinignuud end kiskjate eest kaitsevad?

Sinignuu püüab vaenlast segadusse ajada. Ta jookseb alguses veidi aega kiiresti, pöörab end siis näoga vaenlase poole ning vehib peaga. Seejärel hakkab ta veidralt ühe koha peal hüppama, mis näeb välja üsna naljakas. Seda kummalist tantsu nähes jääb imestunult seisma isegi külmavereline kiskja. Kui vaenlane proovib sinignuule uuesti läheneda, kordab see oma etteastet. Säärane käitumine võib ajada kallaletungija nii suurde segadusse, et ta loobub jahipidamisest. Niisuguse kohmaka tantsu tõttu on sinignuu saanud endale savanni klouni maine, kuigi see vaevalt vastab tema tegelikule olemusele.

 Sinignuu väiksemad sugulased impalad on tuntud oma hiigelsuurte hüpete poolest. Paljude meelest näitavad need kõrged hüpped, kui graatsilised ja kiired on impalad. Hädaolukorras sooritab aga impala niisuguseid hüppeid selleks, et kiskjal oleks raske teda jalgadest tabada. Hüpped, mis võivad olla kuni üheksa meetrit pikad, annavad ründajale selge sõnumi: „Tule, kui jaksad mind taga ajada!” Vähesed kiskjad on nõus end visa impala kinnipüüdmiseks nii palju pingutama.

Kui käes on söögiaeg

Looduses peavad paljud kiskjad õppima jahipidamisoskust, et saada heaks jahipidajaks. Seega tuleb loomalastel väga hoolega tähele panna, kui vanemad neile oma oskusi demonstreerivad. Ühel Aafrika looduskaitsealal jälgiti, kuidas Saba-nimeline gepard andis oma poegadele toimetulekuks õppetunde. Pärast seda, kui Saba oli üle tunni aja luuranud rohtu söövat Thomsoni gaselli, tegi ta ühe pika hüppe, püüdis õnnetu gaselli kinni ning haaras talt kõrist, ilma et oleks teda surmanud. Mõne hetke pärast tõi gepard uimase looma oma poegade ette, kes olid kummaliselt tõrksad oma saagile kallale tormama. Noored mõistsid, miks ema oli toonud neile elusa looma. Ema tahtis neile õpetada, kuidas gaselli tappa. Iga kord, kui gasell püüdis üles tõusta ja ära joosta, tõmbasid põnevil pojad looma jälle pikali. Jõud otsas, loobus gasell võitlemast. Saba, kes seisis eemal, oli oma poegadega rahul.

Mõned loomad peavad jahti väga häälekalt. Ohvrit taga ajavad tähnikhüäänid teevad urisevaid, norsatavaid ja naerutaolisi häälitsusi. Kui saakloom on tapetud, kutsuvad hüäänid oma kurikuulsa naeruga teisigi karjaliikmeid pidusöögile. Siiski ei jahi hüäänid alati ise saaki. Hüäänid, kes kuuluvad metsiku looduse kõige hirmsamate toidupiraatide hulka, püüavad teisi kiskjaid kimbutada nii kuidas jaksavad, et nende saaki endale saada. Hüääne on nähtud isegi lõvisid oma saagi juurest minema ajamas. Kuidas nad sellega hakkama saavad? Need lärmakad loomad lausa hulluvad, kui püüavad söövaid lõvisid segada. Kui lõvid nende kisa ignoreerivad, muutuvad nad veelgi julgemaks ja jultunumaks. Kaslased, kelle rahu on rikutud, jätavad tihtipeale korjuse sinnapaika ja kõnnivad minema.

Mesilaste toiduotsimine on üsna keerukas rituaal.  Teaduslikes uuringutes on selgunud, et mesilane näitab teistele mesilastele oma tantsuga, kus toit asub, mis toit see on ja isegi seda, milline on toidu kvaliteet. Ta kannab keha külge jäänud toidunäidise ehk nektari või õietolmu taru juurde. Joonistades õhus kaheksataolisi figuure, annab mesilane peale toiduallika suuna teada ka selle, kui kaugel see asub. Seega, ole ettevaatlik! Kui su ümber tiirleb mesilane, võib ta koguda tähtsat infot, mida koju viia. Sinu parfüümi võidakse ekslikult pidada järgmiseks söögiks.

Sidepidamine

Vähesed häälitsused on nii võimsad nagu lõvi möire vaiksel ööl. Sellele häälitsusele on välja pakutud mitu tähendust. Isalõvi võimas möire on hoiatus kõigile, et ta on oma territooriumil ehk tema sõnum on: „Ise tead, millega riskid.” Lisaks möirgab see seltsi armastav kaslane ka selleks, et hoida sidet karja teiste lõvidega. See häälitsus on tavaliselt vaiksem ja vähem agressiivne. Ühel ööl kuuldi lõvi möirgamas iga 15 minuti tagant, enne kui teine tema karja lõvi eemalt vastas. Nii „rääkisid” nad veel veerand tundi, enne kui lõpuks kokku said. Möirgamine lakkas.

Peale selle, et niisugune sidepidamine edendab häid suhteid, pakub see halva ilma korral ka kaitset. Kana teeb mitmesuguseid häälitsusi, mis annavad tibudele edasi eri sõnumeid.  Kõige kergemini eristatav on pikk madal kurin, millega ta annab õhtuti teada, et on tulnud koju õrrele puhkama. Tibud, kes on mööda õue laiali, kuulevad ema häält ja kogunevad tema tiibade alla magama (Matteuse 23:37).

Paarilise otsimine

Kas sa peatud vahel, et kuulata linnulaulu? Kas pole lindudel suurepärane lauluoskus? Inimeste lõbustamine on aga viimane asi, mille pärast linnud laulavad. Laul on meetod anda edasi tähtsaid sõnumeid. Kuigi vahel kuulutavad linnud oma lauluga omandiõigust territooriumile, laulavad nad peamiselt selleks, et meelitada ligi paarilist. Raamatu „The New Book of Knowledge” sõnul „vaibub 90 protsenti linnulaulust” pärast seda, kui isas- ja emaslind on üksteist leidnud.

Vahel peab aga partneri võitmiseks tegema muudki kui ilusti laulma. Mõned emaslinnud ootavad pulmakingitust, enne kui annavad isaslinnule oma südame. Niisiis tuleb isasel kangurlinnul enne edasisi lähenemiskatseid demonstreerida pesapunumise oskust. Mõne teise liigi isaslinnud peavad aga emaslindu koguni toitma, et näidata oma suutlikkust hoolitseda pesakonna eest.

Need keerukad suhtlemisviisid ei rahulda üksnes loomade füüsilisi vajadusi, vaid ka vähendavad võitlusi ja hoiavad rahu. Kuna uuringud loomade suhtlemise vallas jätkuvad, tuleb meil veel oodata, enne kui õpime tundma nende keele kõiki saladusi. Ehkki ka siis ei pruugi me loomade keelest täielikult aru saada, toob loomade suhtlemine sellegipoolest kiitust Jehoova Jumalale, kes on andnud neile sellise võime.

[Kast/pildid lk 18, 19]

Elevandi häälitsused, mida inimkõrv ei kuule

On kuum pärastlõuna. Kenya avaras Amboseli rahvuspargis elavat suurt elevandikarja ei paista üldsegi häirivat, et nende elupaika on tunginud võõrad. Siiski levib õhus „elevandijuttu”: madala sagedusega mõminat ning kõrge sagedusega pasundamist, müristamist, karjeid ja norsatusi. Osa neist häälitsustest sisaldab helisid, mis on allpool inimese kuuldeläve, ent mis on ometi nii võimsad, et teised elevandid kuulevad neid isegi kilomeetrite kaugusel.

Loomade käitumist uurivaid teadlasi hämmastab ikka veel, kui keerukatel viisidel elevandid üksteisele tähtsaid sõnumeid edasi annavad. Joyce Poole on uurinud aafrika elevantide „keelt” üle 20 aasta. Ta on jõudnud järeldusele, et need hiiglased, kelle võhkasid väga himustatakse, väljendavad tundeid, mis on omased üsna vähestele loomadele. „Kui ma näen, mismoodi elevandikarja liikmed üksteist tervitavad ja kuidas nad käituvad elevandilapse sünni puhul ... on selge, et neil on tugevad tunded, mida võib kirjeldada kõige paremini selliste sõnadega nagu rõõm, õnn, armastus, sõprus, lõbusus, heameel, kaastunne, kergendustunne ja lugupidamine,” sõnab Poole.

Kui elevandikarja liikmed on kaua lahus olnud, muutub nende tervitamistseremoonia täielikuks mürgliks: pea kõrgele tõstetud ja kõrvad lehvimas, jooksevad nad üksteisele vastu. Vahel isegi panevad elevandid oma londi teisele suhu. Niisugune tervitamine näib toovat elevantidele suurt rõõmu ja tundub, nagu nad ütleksid: „Nii tore on jälle koos olla!” Sellised sidemed uuendavad tugivõrgustikku, mis on oluline loomade ellujäämiseks.

Elevantidel näib olevat ka huumorimeel. Poole on näinud, kuidas elevantide suunurgad tõmbuvad ülespoole, mida tema nimetab naeratuseks, ning kuidas nad raputavad pead sellisel viisil, mis näitab, et neil on lõbus. Kord alustas Poole üht mängu, millest võtsid osa ka elevandid. Loomad käitusid veerand tundi täiesti absurdsel viisil. Kaks aastat hiljem näisid mõned mängus osalenud elevandid Poole’ile uuesti „naeratavat”. Võib-olla meenus neile mäng, mida nad koos olid mänginud. Peale selle, et elevandid üksteist mängimisega lõbustavad, imiteerivad nad hääli. Oma uurimisprojekti käigus kuulis Poole häält, mis erines tavalistest elevandihäälitsustest. Seda häälitsust analüüsides oletati, et elevandid imiteerisid möödasõitvate veoautode müra. Ja tundus, et nad tegid seda lihtsalt nalja pärast, nagu otsiksid nad võimalust oma elu põnevaks muuta.

Palju on räägitud sellest, kuidas elevandid näivad kurvastavat, kui üht karjaliiget tabab õnnetus. Kord nägi Poole, kuidas üks emaelevant valvas kolm päeva oma surnult sündinud poja juures. Ta kirjeldab seda järgmiselt: „Elevandi näoilme [meenutas] leinava ja masendunud inimese ilmet, ta pea oli langetatud, kõrvad lontis ja suunurgad allapoole.”

Need, kes elevante võhkade pärast tapavad, ei mõtle sellele, millise psüühilise trauma tekitab see elevandiorbudele, kes on ehk pealt näinud oma ema tapmist. Neid orbusid hoitakse paar esimest päeva loomade turvakodus, kus neil püütakse aidata „leinast” üle saada. Üks loomade hooldaja teatas, et on kuulnud, kuidas elevandiorvud hommikuti „karjuvad”. Ema kaotus võib poegadele mõjuda veel mitu aastat. Poole arvab, et elevandid võivad tajuda, et nende kannatustes on süüdi inimene. Kuidas me küll ootame aega, mil inimesed ja loomad võivad elada koos rahus! (Jesaja 11:6–9.)

[Pilt lk 16, 17]

Suulade tervitamistseremoonia

[Pilt lk 17]

Sinignuu esineb kummalise tantsuga, et vaenlast segadusse ajada

[Pilt lk 17]

Hüääni kurikuulus naer

[Allikaviide]

© Joe McDonald

[Pilt lk 18]

Mesilase tants