Lugejate kirju

Posttraumaatiline stresshäire. Kui sain 2001. aasta 22. augusti „Ärgake!” numbri, mille teemaks oli „Kuidas toime tulla traumajärgse stressiga”, ei suutnud ma hämmastusest pisaraid tagasi hoida. Olin korduvalt Jehoovat palunud, et ta õpetaks mind traumajärgse stressiga toime tulema. Tundsin end väärtusetuna ega suutnud endast enam lugu pidada. Täna sain oma palvetele vastuse. On võimatu kirjeldada, mida need artiklid on mulle nii vaimses kui ka emotsionaalses mõttes tähendanud.

C. K., Jaapan

Olen 40-aastane ja kannatan posttraumaatilise stresshäire all lapsepõlves üleelatu tõttu. Teie artiklid olid vastuseks minu palvetele. Need olid julgustavad ja kasulikud. Suur tänu teile nende sügavasisuliste artiklite eest. Jään selliseid ka edaspidi ootama!

R. D. M., Ameerika Ühendriigid

Selle stresshäirega kaasnevaid kannatusi ja valu on väga raske sõnadega kirjeldada. Minu isa oli alkohoolik ning juba lapsepõlvest peale tuli mul kannatada tema viha ja vägivalda. Samuti ahistati mind seksuaalselt. Mul oli hea meel, et see artikkel tõi välja, et posttraumaatilise stresshäire all kannatajad kipuvad endale sageli etteheiteid tegema ja vajavad seetõttu palju julgustust. Tänan südamest Jehoovat ja kõiki teid nende toredate artiklite eest.

Y. S., Jaapan

Sedalaadi artiklid aitavad meil oma tundeeluga toime tulla ja samuti tugevdavad meid vaimselt, nii et suudame oma eluga paremini hakkama saada. Ootame teilt ka edaspidi selliseid vajalikke artikleid, mis aitavad endast paremini aru saada.

C. L., Ameerika Ühendriigid

Mul diagnoositi posttraumaatiline stresshäire, kuid teadsin selle haiguse kohta ainult seda, et kannatanut jälitavad pealetükkivad mälestused juhtunust. Teie artiklid selgitasid selle sümptomeid üksikasjalikult. Tavatsesin end süüdistada, mõeldes, et mu vaimsus on kõvasti langenud. Mulle oli aga suureks abiks mõte, et me ei peaks keskenduma mitte sellele, mida me ise endast arvame, vaid sellele, kuidas Jehoova meisse suhtub.

J. S., Jaapan

Mul oli seda materjali üsna raske lugeda, kuna pisarad valgusid kogu aeg silma. Viimase kahe aasta jooksul on mind pidevalt jälitanud mälestused ja luupainajad sellest ööst, mil vanaisa mu käte vahel südameinfarkti suri. Kristlikel koosolekutel tuli mulle alatasa nutt peale. See materjal on aidanud mul mõista, miks juhtunu mulle ikka veel nii palju haiget teeb. Nüüd tean, kelle poole abi saamiseks pöörduda – kõige armastavama ja hoolivama taevase Isa ja tema organisatsiooni poole.

P. T., Austraalia

Viis aastat tagasi hukkus mu abikaasa autoõnnetuses ning aasta hiljem ilmnesid mul ebaharilikud füüsilised sümptomid. Saanud selle artikli, tundsin, et kõige paremini mõistavad seda küsimust Jehoova ja tema organisatsioon. Juba ainuüksi see tunne andis mulle edasiminekuks uut jõudu. Suur tänu teile kogu teie töö eest!

A. K., Jaapan

Piibli lugemine. Tänan teid südamest artikli eest „Noored küsivad: kuidas Piibli lugemisest rohkem rõõmu tunda?” (22. august 2001). Olen 17-aastane. Ma ei ole kunagi suutnud Piiblit lõpuni läbi lugeda. Mõnikord olen jätnud lugemise pooleli, kuna tunnen, et mul on liiga palju tegemist, teinekord on tundunud, et loetust pole mulle tegelikult mingit kasu. Selles artiklis mainitud noored aga tunnevad tõesti Piibli lugemisest rõõmu ja saavad sellest kasu. See ärgitas ka minus soovi Piiblit lugeda. Püüan nüüd seda teha ja mitte alla anda.

Y. T., Jaapan