Seemnevaramud – võidujooks ajaga

„ÄRGAKE!” SUURBRITANNIA-KORRESPONDENDILT

MEIE elu sõltub taimedest. Neid me tarvitame toiduks ja neist valmistame riideid. Taimedest saab kütust, ehitusmaterjale ja elupäästvaid ravimeid. Ka loomade, lindude ja putukate elu sõltub taimedest. Mõnede teadurite arvates ähvardab aga neljandikku maailma taimestikust lähema 50 aasta jooksul väljasuremine. Toimub ajaga võidujooks, mille esirinnas on Millenniumi Seemnepanga projekt.

Taimede Noa laevaks ja planeedi kindlustuspoliisiks nimetatud 120 miljoni dollarilises seemnevaramus Lõuna-Inglismaal hoitakse sadu miljoneid maailma enim ohustatud liikide seemneid.

Mis on seemnevaramu?

Kas oled hoiustanud oma väärisesemeid pangas, et kaitsta neid turvalises paigas, kuni sul neid jälle vaja läheb? Seemnevaramul, mida nimetatakse ka seemne- või geenipangaks, on taimede jaoks sama tähendus. See on lihtne, kokkuhoidlik viis, kuidas säilitada iga taime elukandvat seemet, olgu tegemist kõige tillukesema rohttaime või suurima puuga. Varamusse kantud seemned vajavad väga vähe hoolt. Enamik neist ei võta palju ruumi. Üks tilluke klaaspudel mahutab miljoneid orhideeseemneid. Paljude teiste taimeliikide seemneid mahub keskmise suurusega purki nagu inimesi linna. Pärast eritöötlemist säilivad need potentsiaalsed tulevased taimed turvaliselt aastakümneid või isegi sajandeid, tunduvalt kauem kui looduses.

Seemnevaramud pole mingi uus nähtus, kuigi varem kasutati neid peamiselt kultuurtaimede kasvatamisel. Aastal 1974 hakkasid Londonis asuva Kew’ Kuningliku Botaanikaaia teadlased oma Wakehurst Place’i kontoris Sussexi maakonnas uurima, kuidas konserveerida metsikute taimede seemneid. Pärast rohkem kui 4000 kõikjalt maailmast kogutud liigi talletamist tõdesid nad, et maailma taimestiku ja nende looduslike asukohtade hävimise takistamiseks läheb vaja tunduvalt laialdasemat ettevõtmist. Nii hakkas Kew’ botaanikaaed 1998. aastal Wakehurst Place’i suuremat seemnevaramut ehitama.

Eesmärkide täitmine

Esimene eesmärk oli koguda juba enne ehituse valmimist aastaks 2000 varamusse kõigi Suurbritannia puude, põõsaste, rohttaimede ja metsikute lillede seemned. 1440 kohalikust liigist ähvardas 317 liiki väljasuremisoht. Kew’ pangas oli juba 579 liiki ning ülejäänud liikide leidmiseks kammis 250 botaanikut ja asjaarmastajat läbi terve riigi. Raskesti leitavate taimede otsinguil tuli entusiastidel ronida  mägedes, laskuda kaljudelt ja kahlata jäises vees. Kui käputäis haruldasi liike välja arvata, saadi peaaegu kõigi taimeliikide esindajad tähtajaks kätte.

Alates aastast 2000 on peamine eesmärk koguda aastaks 2010 varamusse kümnendik maailma (eriti kuiva kliimaga maade) seemnetaimedest ehk üle 24 000 liigi. Viiendik maailma inimestest elab sellistes kuumades ja põuastes piirkondades ning nende elu sõltub otseselt taimedest. Igal aastal kõrbestuvad aga tohutud piirkonnad. Seemnekogumise ekspeditsioonidega alustati mõnedes maades 1997. aastal ning 2001. aasta veebruariks olid Kew’ seemnekütid kogunud 300 miljonit seemet 122 riigist, nii et koguda tuli veel 19 000 liiki.

Seemnete säilitamine

Aednikud ja talupidajad on juba ammusest ajast seemneid kogunud ja säilitanud. Millenniumi Seemnepangas töödeldud seemned elavad aga tunduvalt kauem nende loomulikust elueast. Saladus peitub nende kuivatamis- ja külmutamisviisis.

Kui on kogutud ja puhastatud piisaval hulgal seemneid, asetatakse need paber- või riidekottidesse või lausa karastusjoogipudelitesse, et need enne Inglismaale saatmist kuivatada. Samal ajal valmistavad kogujad taimeliikide kuivatatud ja pressitud näidiseid, et Kew’s oleks võimalik neid ametlikult identifitseerida, ning satelliitnavigatsiooni abil märgitakse üles taime täpne asukoht.

Wakehurst Place’i jõudnud seemned läbivad kaks olulist kuivatamisetappi, mille vahel toimub puhastamine. Seemneid hoitakse järjestikuselt kahes ruumis, kus teises on väiksem suhteline õhuniiskus kui esimeses ning õhk on nendes kuivem kui enamikus kõrbetes. Sellistes ruumides hoidmine vähendab seemnete niiskussisaldust 50 protsendilt 5 protsendile. Tänu sellele ei kahjusta külmutamine seemneid ning nende bioloogilised protsessid aeglustuvad kuni niinimetatud varjusurmani, milles nad võivad viibida väga pikka aega. Mõningaid seemneid kiiritatakse enne hoiustamist, et kontrollida, kas nad on terved või putukatest kahjustatud.  Mõnede puhul proovitakse aga nende idanemisvõimet. Tegelikult elustatakse seemnenäidised iga kümne aasta tagant, et kontrollida nende elujõulisust. Kui idanema läheb alla kolme neljandiku, tuleb korjata uued seemned.

Seemnete reageerimine pikaajalisele säilitamisele ja nende hilisem idandamine on teadlaste peamised uurimisvaldkonnad. Lõpuks pannakse seemned õhukindlatesse klaaspudelitesse ja viiakse maa-alusesse ühte kahest toasuurusest sügavkülmikust, mis paiknevad tohutus betoonkambris. Seal, kenasti riiulitele laotutena, alustavad nad 20 külmakraadi käes pikka talveund.

Kas selline säilitamine õnnestub? Õnnestub küll. Mõne aasta eest, kui testiti 3000 seemet eri taimedelt, mis olid seisma pandud kümmekond aastat tagasi, läks 94 protsenti neist idanema.

Mõne liigi säilitamine pole aga sugugi lihtne. Nende seemned surevad, kui niiskussisaldus langeb liiga madalale. See käib näiteks mõne tammeliigi, hariliku kakaopuu ja kautšukipuu kohta. Kui külmutada nende seemned kuivatamata kujul, hukkuvad need samuti, kuna külmudes vesi paisub ja rebestab rakuseinad. Teadlased uurivad, kuidas sellest takistusest üle saada. Üheks võimalikuks lahenduseks on eraldada seemne embrüo, kuivatada see kiiresti ja hoida seda vedelas lämmastikus ülimadalal temperatuuril.

Kes sellest kasu saab?

Nagu rahapangast nii on ka Millenniumi Seemnepangast kasu. Teadlased kasutavad seemnenäidiseid uurimismaterjalina. Neljandik ravimitest saadakse taimedest, ent nelja viiendikku maakera taimestikust pole veel üldse uuritud. Missuguseid uusi ravimeid nendest võib veel saada? Vahemere maades leiduvatest põldoasortidest saab verd hüübimapanevat proteiini, mis võimaldavad avastada inimeste haruldasi verehaigusi. Võib-olla leitakse veel uusi toiduks, kütuseks või kiudaineks sobivaid taimi.

Välismaa teadlased uurivad Kew’ seemnevaramus seemnete säilitamise ja idandamise tehnikaid, et luua kodumaal oma seemnevaramud. Iga riik, mis toob seemneid varamusse, säilitab neist endale olulise osa ning saab võrdselt kasu igast uurimistööst.

Loodetakse, et konserveerimisstrateegiad nende seemnenäidiste säilitamiseks, mida kasutatakse kahjustatud maa-alade taastamiseks ja kriitiliselt ohustatud liikide kaitseks, aitavad  tuua pööret maailma kiiresti häviva floora ja paljude nendest sõltuvate eluvormide olukorda.

Kuidas see võidujooks võidetakse?

Keegi ei kahtle selles, kui tõsises ohus on inimkond. Kew’ seemnekonserveerimisosakonna juhataja Roger Smith toob kolm projekti loomise põhjust: „Esimene on otsene kasu. Kas me tunneme nii palju kõiki taimi, et mõne hävides teame, missuguse võimaliku toiduaine ja ravimi me kaotasime? Teine põhjus on bioloogiline võrgustik. Kujuta ette kõiki maailma taimeliike moodustamas võrgustikku, kus iga liik on võrgu üks sõlm. Kui palju sõlmi saaks välja lõigata, enne kui võrk täiesti laguneb? Kõige tähtsam projekti loomise argument on aga vastutus ja hool maailma liigirikkuse eest. Mis õigus on praegusel põlvkonnal võtta tulevastelt põlvedelt valikuvõimalus, jätmata neile pärandit paljudesse liikidesse kuuluvatest organismidest?”

Tulevikuga seonduvad probleemid on hirmuäratavad. Projekti koordinaator Steve Alton sõnab: „Meil võivad olla kõik maailma seemned, ent kui pole kohta, kuhu need seemned maha istutada, pole ka mõtet neid säilitada.” Kas on võimalik päästa hävimisohus liigid ja hoolitseda samal ajal vastutustundlikult meie planeedi eest?

Võime kindlalt vastata, et see on võimalik. Looja tõotab: „Külv peab õnnestuma: viinapuu annab vilja, maa annab saaki, taevas annab kastet, ja selle kõik ma annan sellele rahva jäägile pärisosaks!” (Sakarja 8:12).

[Kast/pildid lk 25]

ÜKS PALJUDEST

Kew’ aiad on vaid üks 1300 seemnevaramust kogu maailmas, kus säilitatakse seemneid sügavkülmutites.

[Pildid]

Millenniumi Seemnepanga projekt

[Kast lk 26]

AMMUTAMINE GENOFONDIST

Seemnevaramute üks oluline eesmärk on koguda eri kultuursortide ja nende looduslike sugulaste seemneid. Selline kogu moodustab genofondi, mida saab kasutada, kui näiteks mõni viljasort nakatub uue haigusega. Taimede valikulise sordiaretusega saavad teadlased parendada saagikust, vastupanuvõimet haigustele ja putukatele ning viljade toiteväärtust. Genofondi tähtsus suureneb üha.

Rohkem kui 90 protsenti inimese kalorivajadusest saadakse praegu ainult 103 taimeliigist ning rohkem kui pool maailmas tarvitatud energiast saadakse vaid kolmest peamisest viljast – riisist, nisust ja maisist. Miks valmistab see aga probleemi?

Kui geneetiliselt sarnast põllukultuuri laialdaselt viljeldakse, muutub see äärmiselt vastuvõtlikuks mõnele tavalisele haigusele või kahjurile. Kõige tuntum näide geneetilise ühetaolisuse ohtlikkusest on 1840. aastatel Iirimaad haaranud kartuli-lehemädanik, mis hävitas kogu kartulisaagi. See seenhaigus päästis valla suure näljahäda ning 750 000 inimest suri nälga.

[Kast lk 27]

MITMEKESISUS RÜNNAKU ALL

Dr Peter H. Raven hoiatas Ameerika Ühendriikides toimunud XVI rahvusvahelise botaanikakongressi delegaate: „Kogunisti 100 000 liiki 300 000 vaatluse all olevast liigist võib [21.] sajandi keskpaigaks olla hävinud või hävimisohus.” ÜRO Toitlus- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) raport teatab, et toiduvilja mitmekesisus on juba märkimisväärselt vähenenud. Suurim oht taimede mitmekesisusele lähtub üsna ootamatust allikast.

FAO raport märkis: „Praegusaja geneetilise mitmekesisuse vähenemise peamine põhjus on valdavalt moodne kommertspõllumajandus. Uute põllukultuuride viljelemise tõttu on tahtmatult asendatud ja hävitatud farmerite traditsiooniline, äärmiselt mitmekesine sordivalik.”

Hiinas oli 1949. aastal kasutusel ligi 10 000 nisusorti. Tänapäeval viljeldakse seal aga vähem kui 1000 sorti. Ameerika Ühendriikides on viimase 100 aastaga kadunud ligi 6000 õunasorti ning kadunud on ilmselt ka 95 protsenti kapsasortidest ja 81 protsenti tomatisortidest.

Ka sõjapidamine põhjustab kultuurtaimesortide hävimist, kuna talumehed peavad jätma oma maa paljudeks aastateks sööti ja kohalikud viljasordid surevad välja. „The UNESCO Courier” märkis: „Sõjad ... on mõjutanud Lääne-Aafrika rannikupiirkonna kõiki riike, kus kasvatatakse juba iidsetest aegadest riisi. See piirkond on peamine keskus, kus viljeldakse geneetiliselt mitmekesist Aafrika riisi (Oryza glaberrima), mida ... saab nüüd ristata hariliku riisiga, maailma võtmetähtsusega toiduviljaga. Kui nüüd see ... väheuuritud Aafrika põllukultuur kodusõdade tõttu hävib, on tagajärjed globaalsed.”

Turvalisem kui seemnevaramud

Worldwatch Institute’i teadur John Tuxill hoiatas: „Me suudame üha osavamalt geene ümber siirata, kuid vaid loodus suudab neid luua. Kui kaob iseloomulike geneetiliste tunnustega taim, pole meil kuidagi võimalik seda taastada.” Seepärast investeeritakse miljoneid dollareid, et säilitada seemneid turvaliselt seemnevaramus.

Veelgi kindlam on tõotus, mille on andnud nende imetlusväärselt kompaktsete seemnete Looja, kes juba ammu kinnitas: „Niikaua kui püsib maa, ei lõpe külv ega lõikus!” (1. Moosese 8:22).

[Pilt lk 24]

Seemnete korjamine Burkina Fasos

[Pilt lk 25]

Hoiustamine paarikümnekraadises külmas

[Pilt lk 26]

Kenya botaanik uurib, kuidas teha kindlaks seemnete niiskussisaldust

[Piltide allikaviide lk 24]

Kõik pildid lk 24–27: The Royal Botanic Gardens, Kew