Kõigi inimeste ühine vajadus

ME KÕIK VAJAME TOITU, vett ja õhku. Samuti vajame mingit peavarju ja kaitset karmide ilmastikutingimuste eest. Sellised vajadused pole mitte üksnes kõigil inimestel, vaid ka arvutul hulgal teistel selle planeedi asukatel. Siiski on üks vajadus, mis on ainuomane vaid inimesele. Mis see on?

Kanada sotsioloog Reginald W. Bibby kirjutas: „Inimestel on vajadusi, mida vaid religioon saab rahuldada.” Ajakirja „American Sociological Review” 2000. aasta veebruarikuu numbris ilmus artikkel, mis ütles: „Usulised huvid on ilmselt alati osa inimese mõttemaailmast.”

 Tõesti, läbi ajaloo on inimesed tundnud vajadust kummardada Jumalat. Sajandeid on enamik inimesi selle vajaduse rahuldamiseks pöördunud organiseeritud usundite poole. Olukord on aga hakanud muutuma. Paljudes Põhja-Ameerika ja Põhja-Euroopa tööstusmaades hülgab järjest enam inimesi oma kiriku. Kas selline suundumus tähendab religiooni lõppu? Kindlasti mitte.

„Teated religiooni surmast on suuresti liialdatud,” kirjutab Rootsi ajaleht „Svenska Dagbladet”. Mis asendab traditsioonilisi kirikuid? Ajaleht jätkab: „Uus nähtus on see, et enam ei kuuluta ühtegi kirikusse. Selle asemel võime valida ja luua endale sobiva segu globaalsel usuturul pakutavast. ... see võib haarata kõike, alates tervendavatest kristallkuulidest kuni buda munkade hõlstideni. Kui see meid ära tüütab, võime kergesti ja mugavalt valikut muuta.”

Ususotsioloogid viitavad sellele suundumusele kui „isiklikule religioonile” või „nähtamatule religioonile”. Eespool tsiteeritud sotsioloog Bibby mõtles välja termini „religioon à la carte”. Teised nimetavad sellist usku „spetsiaalselt kohandatuks” ja „maitsele vastavaks”. Mõnedes traditsiooniliselt kristlikes maades moodustavad nüüdseks suurima religioosse grupi inimesed, kellel on oma isiklik religioon.

Vaadelgem maailma ühes ilmalikumas riigis Rootsis korraldatud küsitluse tulemusi. See uurimus näitas, et kaks kolmandikku inimesi peab ennast kristlaseks „omal moel”. Mõned ütlesid: „Mul on kristlusest oma nägemus”, „Ma tunnen ennast kirikus halvasti”, „Mul ei meeldi kirikus käia ja seal õpetaja jutlust kuulata” või „Ma võin minna oma tuppa ja seal omaette palvetada”. Paljud uskusid reinkarnatsiooni või saatusesse. Enamik ütles, et nad usuvad mingi jumaliku väe või jõu olemasollu, kuid nad ei osanud seda defineerida.

Teine uurimus näitas, et paljud inimesed hoiavad oma religioosseid tundeid selleks ajaks, kui nad on looduses kauneid maastikke nautimas. Üks noor naistalunik ütles: „Ma arvan, et metsas või põllul tunnen end Jumalale kõige lähemal.” Teine küsitletu, kes ei pidanud end usklikuks, seletas: „Kui lähen metsa, tunnen end otsekui hiiglaslikus templis. ... Ma ei tea, kes selle üle valitseb, kuid ma tunnen, et keegi on selle taga.” Mõned nimetavad loodust pühaks, jumalikuks ja aukartust sisendavaks ning ütlevad, et looduses olemine annab neile uut jõudu, rahu ja tasakaalu. Kokkuvõtteks ütles üks intervjueerija: „Jumal on kolinud metsa.”

Seda suundumust võib märgata tänapäeval paljudes riikides. Ameerika ususotsioloog Thomas Luckmann rääkis, et kirikule orienteeritud religioon on tööstusmaades hakanud varju jääma ja selle asemele on tõusmas „religiooni sotsiaalne vorm”. Üksikisikud loovad oma elufilosoofia, valides usuvaldkonna kohta käivaid ideesid ning kombineerides nendest mõtetest seejärel oma isikliku religiooni.

See võib panna küsima: kas organiseeritud usundid on tõesti oma positsiooni ühiskonnas kaotamas? Kui see on nii, siis miks? Neid küsimusi arutatakse järgmises artiklis.

[Pilt lk 3]

Kommenteerides viimase aja suundumust otsida vaimseid väärtusi loodusest, ütles üks teadlane kokkuvõtvalt: „Jumal on kolinud metsa”