Piibli seisukoht

Kas Jumal kiidab sõjapidamise heaks?

KUI tihti on küll riigipead, väejuhid ja isegi vaimulikud kuulutanud Jumala nimel sõda või väitnud, et Jumal kiidab sõdimise heaks. Näiteks algas aastal 1095 paavst Urbanus II õnnistusel esimene ristisõda, mille eesmärk oli Püha Linn, Jeruusalemm, ristiusu kiriku valdusesse tagasi saada. Enne, kui ristisõdijad aga oma eesmärgini jõudsid, hukkus osa neist turkide käe läbi, kelle andumus Allahile võrdus ristisõdijate usuga kolmainsusesse.

Esimese maailmasõja ajal 1914. aasta augustis kirjutas üks noor sakslane sõjaväelaagrist: „Kui on olemas õiglus ning kui Jumal juhib ajaloosündmusi – milles ma olen täiesti veendunud –, siis peab võit kuuluma meile.” Samal kuul saatis aga tsaar Nikolai II Vene väed Saksamaa peale ning teatas: „Saadan oma vapratele salkadele ja aulistele liitlasvägedele kõige palavamad tervitused. Jumal on meiega!”

Miljonid sõdurid on läinud niisugustest sõnadest julgustatuna rindele, olles täiesti veendunud, et Jumal on nendega. Paljud inimesed arvavad, et Jumal ei mõista sõjapidamist hukka, kui selle eesmärk on vabaduse saavutamine, ning nad viitavad sõdadele, millest on juttu Vanas Testamendis ehk Heebrea Kirjades. Kas säärane Jumala Sõna tõlgendamine on õige?

Muistse Iisraeli sõjad

Jehoova Jumal andis iisraellastele käsu sõdida, et vabastada Tõotatud Maa paheliste kaananlaste käest (3. Moosese 18:1, 24–28; 5. Moosese 20:16–18). Nii nagu Jumal karistas kurje inimesi Noa päevil veeuputusega ning Soodomat ja Gomorrat tulega, kasutas ta oma hukkamismõõgana Iisraeli rahvast (1. Moosese 6:12, 17; 19:13, 24, 25).

Piibli jutustustest selgub, et iisraellased pidasid Jumala juhtimisel ka teisi võitlusi. Neil puhkudel sõdisid nad tavaliselt sellepärast, et tõrjuda tagasi vaenlaste rünnakuid. Nii kaua kui iisraellased kuuletusid Jehoovale, lõppesid nende sõjad võiduga (2. Moosese 34:24; 2. Saamueli 5:17–25). Kui aga iisraellased läksid sõtta ilma Jumala loata, lõppes see harilikult katastroofiga. Üks näide selle kohta on kuningas Jerobeamiga juhtunu. Jerobeam ignoreeris prohvetlikku hoiatust ja saatis oma hiigelsuure armee Juuda vastu, alustades kodusõda. Lahingu lõpuks oli hukkunud 500 000 Jerobeami sõdurit (2. Ajaraamat 13:12–18). Isegi Jumalale ustav kuningas Joosija astus sõtta, millega temal polnud mingit pistmist. See järelemõtlematu tegu läks talle maksma elu (2. Ajaraamat 35:20–24).

Mida need juhtumid näitavad? Seda, et muistses Iisraelis alustati sõda ainult Jumala otsusel (5. Moosese 32:35, 43). Ta lasi oma rahval sõda  pidada konkreetsetel eesmärkidel. Need eesmärgid on aga juba ammu saavutatud. Peale selle ennustas Jehoova, et need, kes teenivad teda „viimseil päevil ..., taovad oma mõõgad sahkadeks” ega „õpi enam sõdima” (Jesaja 2:2–4). On selge, et sõjad, millest räägib Piibel, ei õigusta tänapäeva sõdu, mida ei peeta Jumala juhtimisel ega tema käsul.

Kristuse õpetuse mõju

Kui Jeesus elas maa peal, näitas ta, kuidas saada lahti vihast ja õppida omakasupüüdmatut armastust, ning andis käsu: ’Armastage üksteist nõnda nagu mina teid olen armastanud’ (Johannese 15:12). Samuti ütles ta: „Õndsad on rahunõudjad” (Matteuse 5:9). Kreeka sõna, mille tõlkevaste on ’rahunõudja’, tähendab enamat kui lihtsalt seda, et inimene on rahulik. See hõlmab ka rahu pidamist ja aktiivselt hea tegemist.

Kui Jeesus arreteeriti, püüdis apostel Peetrus teda relvaga kaitsta. Jumala Poeg aga noomis teda selle eest, öeldes: „Pista oma mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, saavad mõõga läbi hukka!” (Matteuse 26:52). Kuidas esimesel sajandil elanud kristlased neid sõnu ellu rakendasid? Sellele vastavad järgmised tsitaadid.

„Kui vaadata hoolikalt üle kogu olemasolev info, on näha, et kuni Marcus Aureliuse valitsemisajani [161–180 m.a.j] ei hakanud ükski kristlane pärast ristimist sõduriks ning ükski sõdur, kes oli saanud kristlaseks, ei jäänud sõjaväeteenistusse.” (The Rise of Christianity”.)

„[Alg]kristlaste käitumine erines suuresti roomlaste omast. ... Kuna Kristus oli kuulutanud rahu, keeldusid nad saamast sõduriteks.” („Our World Through the Ages”.)

Kuna Kristuse jüngrid keeldusid teenimast keisri leegionides, said neist paljud roomlaste käe läbi surma. Miks hoidsid kristlased kinni nii ebapopulaarsest seisukohast? Kuna Jeesus õpetas neid olema rahunõudjad.

Tänapäeva sõjad

Kujuta ette seda hirmsat olukorda, kui Kristuse järelkäijad peaksid sõdima üksteise vastu võitlevates armeedes ning püüdma oma usukaaslasi tappa. Selline stsenaarium oleks vastuolus kristlike põhimõtetega. Need, kes kuuletuvad Piibli Jumalale, ei teeks kellelegi kahju, isegi mitte oma vaenlastele (Matteuse 5:43–45). *

Niisiis on selge, et Jumal ei õnnista tänapäeval inimeste omavahelist sõjapidamist. Tõelised kristlased on rahunõudjad ning nad toetavad rahu, mille toob maa peale Jumala Kuningriik.

[Allmärkus]

[Pilt lk 20]

Hispaania generalissimus Francisco Franco koos mitme katoliku vaimulikuga

[Allikaviide]

U.S. National Archives photo

[Pilt lk 21]

Kreeka õigeusu preestrid õnnistavad sõdureid enne Kosovosse minekut 1999. aasta 11. juunil

[Allikaviide]

AP Photo/Giorgos Nissiotis