Kas sõja toetaja või rahu kaitsja?

„ÄRGAKE!” ROOTSI-KORRESPONDENDILT

Igal aastal antakse Nobeli auhind üksikisikutele või organisatsioonidele, kes on mõnes valdkonnas inimkonnale märkimisväärset kasu toonud. Millal see traditsioon alguse sai ja kuidas on see seotud maailmarahu taotlemisega?

TEMA nime seostatakse inimkonna heakäekäiguga, samas kogus ta suure varanduse sõjarelvade müügiga. Kes ta oli? Rootsi tööstur ja keemik Alfred Bernhard Nobel. Nobelit on ülistatud inimkonna hüvanguks tehtud pingutuste eest, kuid teda on kutsutud ka surmakaupmeheks. Mispärast? Kuna Nobel leiutas dünamiidi ning sai oma elu ajal väga rikkaks tapvate lõhkeainete tootmise ja müügiga.

Pärast Nobeli surma aastal 1896 tehti aga jalustrabav avastus. Tema testamendi kohaselt tuli umbes 30 miljonit Rootsi krooni tema pärandist kõrvale panna ning premeerida selle pealt saadud intresside eest igal aastal inimesi, kellel on märkimisväärseid saavutusi füüsika, keemia, meditsiini, kirjanduse ja rahu edendamise vallas.

Alguses olid paljud hämmelduses. Miks soovib lõhkeainete tootja autasustada heasoovlikke ja lausa rahumeelseid saavutusi? Mõned oletasid, et Nobelit vaevas südametunnistus tema hävitava iseloomuga elutöö pärast. Teised aga arvasid, et Nobel töötas kogu aeg rahu heaks. Tõesti, ta paistis uskuvat, et mida paremaid taparelvi toodetakse, seda vähem tõenäolisemaks sõda muutub. „Vahest teevad minu vabrikud kiiremini sõjale lõpu kui sinu kongressid,” olevat ta öelnud ühele kirjanikule, lisades: „Sel päeval, mil kaks armeekorpust suudavad teineteise sekundiga hävitada, põrkavad ilmselt kõik tsiviliseeritud rahvad sõja eest tagasi ja saadavad sõjaväed laiali.”

Kas Nobeli ennustus läks täide? Mida on õpitud selle sajandiga, mis on möödunud Nobeli surmast?

[Väljavõte lk 3]

„Tahaksin leiutada mingisuguse niivõrd kohutava massihävitusvõimega aine või masina, et sõda muutuks selle tõttu igaveseks ajaks võimatuks.” (ALFRED BERNHARD NOBEL)

[Piltide allikaviited lk 3]

Lk 2: rakett: U.S. Navy photo; hoone rusud: UN PHOTO 158 178/J. Isaac; lk 3: Nobel: © Nobelstiftelsen