Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Lohutus leinajatele

Lohutus leinajatele

Lohutus leinajatele

TERRORISTIDE rünnak New Yorgis ja Washingtonis 2001. aasta 11. septembril kohutas inimesi kõikjal maailmas. Ühel päeval hukkus tuhandeid inimesi, nende hulgas vaprad tuletõrjujad, politseinikud ja kiirabiarstid.

Pärast seda sündmust on Jehoova tunnistajad teinud ühiseid pingutusi, püüdmaks lohutada neid, kes kaotasid selles tragöödias mõne lähedase inimese. Nende eesmärk on olnud ’parandada neid, kel murtud süda, ja trööstida kõiki leinajaid’ (Jesaja 61:1, 2).

Jehoova tunnistajad on täheldanud, et lähedase inimese kaotus on pannud inimesi tihti mõtlema alltoodud küsimustele. Nendele võib leida vastused Piiblist. Miks mitte vaadata neid pühakirjatekste oma Piiblist?

Kas inimese surmapäev on ette määratud?

Koguja 9:11 (UM) ütleb, et „aeg ja juhus” tabab kõiki inimesi. Miks innustaks Piibel meid rakendama ohutusnõudeid, kui surmapäev oleks ette määratud? (Vaata näiteks 5. Moosese 22:8.)

Miks me sureme?

Esimesed inimesed, Aadam ja Eeva, pandi elama maisesse paradiisi. Kui nad oleksid olnud Jumalale kuulekad, poleks nad surnud. Surm pidi järgnema üksnes sõnakuulmatusele (1. Moosese 1:28; 2:15–17). Kahjuks ei kuuletunud Aadam ja Eeva oma Loojale ning seepärast nad suridki. Kuna kõik inimesed on Aadama ja Eeva järeltulijad, oleme pärinud patu ja surma. Piibel selgitab: „Sellepärast, otsekui ühe inimese [Aadama] kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud” (Roomlastele 5:12).

Milline on surnute olukord?

Pärast seda, kui Aadam oli patustanud, ütles Jumal talle: „Sa [saad] jälle mullaks ..., sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!” (1. Moosese 3:19). Seega on surm täielik teadvusetuse seisund, olematus. Piibel teatab: „Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi” (Koguja 9:5, meie kursiiv). Lisaks ütleb Piibel, et surma korral pöördub inimene „tagasi oma mulda; samal päeval kaovad tema kõrged mõtted” (Laul 146:3, 4, meie kursiiv).

Kas inimesel pole siis surematut hinge?

Piibel näitab selgelt, et hing on inimene ise, mitte mingi abstraktne iseseisev olemusvorm, mis jääb pärast surma ellu (1. Moosese 2:7; Õpetussõnad 2:10; Kohtumõistjate 16:16). Niisiis, kui inimene sureb, võib öelda, et ka hing on surnud. Piibel teatab ühemõtteliselt: „Hing [see tähendab inimene], kes teeb pattu, peab surema!” (Hesekiel 18:4).

Kas surnutel pole enam mingisugust lootust?

Piibel näitab, et Jumala eesmärk on äratada surnud üles paradiisi maa peale, kus pole enam haigusi ega surma. Jeesus ütles: „Tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja” (Johannese 5:28, 29; Ilmutuse 21:1–4).

Kui Jeesus rääkis oma sõbrast Laatsarusest, kes oli hiljuti surnud, võrdles ta surma magamisega (Johannese 11:11–13). Pealegi, kui Jeesus oli Laatsaruse üles äratanud, ei rääkinud Laatsarus midagi sellest, et ta oleks olnud kuskil piinapaigas või taevases õndsuses (Johannese 11:37–44). See on nii sellepärast, et surnud on teadvuseta. Surnud ei koge mingisuguseid kannatusi, vaid ootavad tundi, mil nad üles äratatakse. Fakt, et Jeesus äratas Laatsaruse üles, on veenev tõend, et surnud võivad kord jälle elada. Selle imeteoga näitas Jeesus väikses ulatuses, mis leiab maa peal aset Jumala Kuningriigi valitsuse all (Apostlite teod 24:15). Kui suur lohutus on see küll neile, kes kaotavad oma lähedase praegusel raskel ajal!