Musta kulla linn

„ÄRGAKE!” BRASIILIA-KORRESPONDENDILT

VÕIB-OLLA pole sa kunagi midagi kuulnud Brasiilia linnast Ouro Prêtost, kuid 18. sajandil oli selle rahvaarv kolm korda suurem kui New Yorgis ning kord olid linna sissetulekud nii suured, et nende eest võis uuesti üles ehitada maavärinas hävinud Portugali linna Lissaboni. Aastal 1980 nimetas Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon (UNESCO) Ouro Prêto maailmapärandiks. UNESCO maailmapärandi nimistusse kuulub praegu ligi 700 kultuuri- või loodusobjekti. Miks anti Ouro Prêtole selline staatus? Küsimusele annab vastuse selle ainulaadse linna ajalugu.

Kullane sõõm

17. sajandi esimesel poolel otsis hulk Portugali maadeuurijaid Brasiiliast uut maad, indiaanlasi, keda orjastada, ja kulda. Ühel ekspeditsioonil suunduti sisemaale ning jõuti Itacolomi mäeni. Seal läks Duarte Lopes ojast janu kustutama. Ta ammutas puunõuga ojakesest vett ning jõi. Seejärel märkas ta aga nõu põhjas musti kivikesi.

Lopes müüs kivid ühele sõbrale, kes kivide väärtust aimates saatis need Rio de Janeiro kubernerile. Kuberner uuris kivikesi ning leidis, et see on puhas kuld, mida katab õhuke raudoksiidi kiht. Kust oli see kuld pärit? Niipea, kui Lopes oli rääkinud Itacolomist, algas kullajaht. 1698. aastal leidis maadeuurija Antônio Dias de Oliveira mäe, kust kuld oli pärit. Kaelamurdva kiirusega asustasid kullaotsijad leiukoha lähedase piirkonna, mis sai hiljem nimeks Vila Rica. Ei läinud kaua, kui Vila Rica elanikkond ulatus 80 000-ni. Varsti sai sellest paigast Minas Geraisi osariigi pealinn ning see nimetati ümber Ouro Prêtoks, mis tähendab ’must kuld’.

Must kuld määrdub verega

Aastail 1700–1820 kaevandasid kullaotsijad Ouro Prêtost 1200 tonni kulda, mis moodustas tol ajal 80 protsenti kogu maailma kullatoodangust. Kuhu kõik see kuld viidi? Kaevandatud kuld valati Casa dos Contos’es ehk müntimiskojas kangideks. Seejärel läks üks viiendik kullast maksude näol Portugali kuningliku perekonna aardelaekasse.

Niisugused maksud polnud aga kolonistidele sugugi meeltmööda. Üks neist kolonistidest, kes kihutas kullakaevajaid, sõdureid ja kirikuliikmeid Portugali krooni vastu, oli Felipe dos Santos. Portugallasi see siiski ei heidutanud. 1720. aastal poodi dos Santos üles ning tema surnukeha lohistati hobuste järel mööda tänavaid. Kullakaevajad pöördusid kaevandustesse tagasi ning maksud muudkui tõusid.

Vastuhakk vaibus siiski ainult ajutiselt. Hiljem selsamal sajandil tõusis Portugali valitsuse vastu Joaquim da Silva Xavier, hüüdnimega Tiradentes, mis tähendab ’hambatõmbaja’ ja viitab ühele tema ametitest. Tiradentes kuulus luuletajate, juristide ja sõdurite gruppi, kes kogunes Ouro Prêtos preester Toledo majas. Algul vestles see grupp peamiselt filosoofilistel teemadel, hiljem aga tolle aja poliitilisest olukorrast. Mõne aja pärast,  kui arutleti salaja Portugali krooni rõhuvate nõudmiste üle, tekkisid grupiliikmetel mässulised plaanid. Kuigi Portugali kuninganna Maria I oli hoiatanud, et vastuhakkajatel raiutakse pea otsast, alustas alamleitnant Tiradentes 1788. aastal Minas Geraisi osariigis mässu.

Kuna mässuliste seas oli nuhk, kes avalikustas vandeseltslaste nimed, arreteeriti vastuhakkajad üksteise järel ning saadeti Aafrikasse surema. Tiradentes aga vireles Rio de Janeiros niiskes vangikongis, kuni ta 1792. aasta 21. aprillil üles poodi. Tema pea raiuti otsast ja pandi Ouro Prêto linnaväljakule posti otsa ning tema keha rebiti neljaks ja seoti tänavate äärde postide külge. Mõneks ajaks mässamine lakkas. Kolmkümmend aastat hiljem, aastal 1822, saavutas Brasiilia iseseisvuse.

Kunsti-, ajaloo- ja religiooniväärtused

Varsti sai Ouro Prêto kuld otsa ja linn hakkas oma tähtsust kaotama. Linna jäid aga alles ajaloomälestised. Mõningaid neist võib näha Praça Tiradentese väljakul asuvas Inconfidência muuseumis, mis oli varem raekoda ja vangla. Nüüd hoitakse seal kunsti- ja ajaloomälestisi, mis meenutavad ühtlasi minevikutragöödiaid.

Näiteks kuulub muuseumi väljapanekute hulka Tiradentese surmaotsus, mille andis välja Maria I, ning tükid Tiradentese hukkamiseks kasutatud võllast. Ritta laotud lamedate ristkülikukujuliste kivide alla on maetud mõningate Tiradentese vandeseltslaste jäänused. Muuseumi teisel korrusel võib näha koloonia- ja keisriaegset majasisustust.

Midagi kalliskivisõpradele

Praça Tiradentese väljakult pääseb veel teisegi aardelaekasse: Kuberneri Paleesse, kus elasid kord kubernerid ja osariigi presidendid. Praegu tegutseb selles hoones Escola de Minas ehk tehnika-, geoloogia- ja metallurgiakõrgkool. Kooli muuseumi on välja pandud suur  kollektsioon, mis koosneb 20 000 näidisest 3000 erisugusest mineraalist, kalliskivist, kristallist ja muidugi mustast kullast.

Kuigi kulda sellest paigast enam suurtes kogustes ei leita, saadakse sellest piirkonnast akvamariinsiniseid ja smaragdrohelisi berülle ning kollaseid topaase. Umbes pool sajandit tagasi oskasid kalliskivisid lihvida vaid vähesed eksperdid. Tänapäeval on aga Praça Tiradentese ümbruses palju kalliskivikaubitsejaid ja juveelipoode. Sealsed poepidajad õpetavad ostjatele, kuidas kalliskivisid identifitseerida, ning samuti tutvustavad tagaruumides töötavaid kivilõikajaid ja -lihvijaid. Lihvijatel pole midagi selle vastu, et näidata, kuidas seda tööd tehakse. Selline külalislahkus peegeldab linnaelanike uhkust elada niisuguse huvitava ajalooga linnas.

Kel plaanis kunagi Brasiiliasse tulla, võiks võtta ette ka jalutuskäigu kaunisse Ouro Prêtosse.

[Kaart lk 22]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Ouro Prêto

[Allikaviide]

Kaart: Mountain High Maps® Copyright © 1997 Digital Wisdom, Inc.

[Pilt lk 22, 23]

Raudoksiidikihi eemaldamisel jääb järgi puhas kuld

[Pilt lk 23]

Ouro Prêto, taamal Itacolomi mägi

[Pilt lk 24]

Praça Tiradentese väljakul asuv Inconfidência muuseum

[Pilt lk 24]

Akvamariin, kollane topaas ja smaragd

[Allikaviide]

Kalliskivid: Brasil Gemas, Ouro Preto, MG