Vahemere maade elustiku ainulaadne kaitseala

„ÄRGAKE!” HISPAANIA-KORRESPONDENDILT

 VAHEMERE MAADES on tuhandeid aastaid raadatud metsi, kurnatud karjamaid ja kütitud metsloomi, mis on viinud mõningad liigid väljasuremise lävele. Seetõttu on Vahemere äärde jäänud vähe rikkumata alasid. Hispaanias on aga üks väike territoorium säilinud peaaegu puutumatuna. Selle koha nimi on Monfragüe, mis tähendab ’ligipääsmatut mäge’.

Ainuüksi sellest, et Monfragüe asub kõrvalises paigas, poleks siiski sealse biotoobi säilimiseks piisanud. Looduslikku metsa, millega Vahemere-äärsed mäed olid kunagi kaetud, aitasid säilitada ka Monfragüe ümbruses elavad karjased oma loomapidamismeetodiga. Allesjäänud metsa hakati nimetama dehesa’ks ehk puiskarjamaaks.

Mahepõllundus

Sajandeid tagasi avastasid Extremadura (piirkond Hispaanias, kus Monfragüe asub) karjused, et igihaljad tammikud pakuvad nende karjadele vajalikku varju ja toitu. * Niisiis, selle asemel et kõik puud maha võtta ja metsade asemele karjamaad rajada, hoidsid nad alles piisavalt tammesid ja rajasid sinna hõrendikke. Lisaks pügasid nad puid, et need hakkaksid rohkem oksi ajama. Tänu suurte tammede varjule ei kuivanud karjamaa rohi ning rohke tammetõrusaak oli kariloomadele ja sigadele rammusaks kõhutäiteks. Kuna oluline osa algsest metsakattest oli säilinud, jäid ellu ka paljud kohalikud linnu- ja loomaliigid.

Läbi dehesa voolavad kaks jõge, Tagus ja Tiétar, mis on uuristanud sinna kanjonid ja mis ühinevad lõpuks Monfragüe tipu all. Sellesse jõgedeäärsesse mägipiirkonda, kus põlismets on säilinud paremini kui ühelgi teisel alal, loodi 1979. aastal looduskaitseala. Kaitseala rajati sellepärast, et Monfragüed peetakse üheks Vahemere maade ökosüsteemi paremini säilinud alaks.

Piibli linnud

Kuigi looduskaitseala asub suhteliselt väikesel maa-alal, on see varjupaigaks genetile, punahirvele, metsseale ja harva kohatavale ibeeria ilvesele, kes on üks Euroopa ohustatumaid imetajaid. Kuna enamik sealseid loomi on öise eluviisiga, on rahvuspargi  külastajatel palju suurem tõenäosus märgata uhkeid röövlinde, keda siin on rohkearvuliselt. Enamik Vahemere maade röövlinde elab ka Piibli maades.

19. sajandi keskel mainis loodusteadlane H. B. Tristram, et igal pool, kus ta Palestiinas reisis, nägi ta taevas liuglemas kaeluskotkaid. Sedasama võib öelda Monfragüe kohta, kus Taguse ja Tiétari kohal kõrguvatel kaljudel pesitseb seltsinguliselt 400 kaeluskotka paari. Kui päev jõuab õhtusse, võib taevas näha pesapaikade kohal tiirutavate kümnete kaeluskotkaste hiigelsuuri siluette. *

Valge-toonekurgedel, kes armastavad Euroopas pesitseda vanade majade katustel, on Monfragües veelgi kombeks rajada oma pesa tamme otsa (Laul 104:17). Kääpakotkad ja kaljukotkad, kes sarnaselt valge-toonekurega kasutavad sooje tõusvaid õhuvoole, hõljuvad kõrgel taevalaotuses ning „vaatlevad kaugele”, otsides pidevalt saaki (Iiob 39:27–29, Suur Piibel).

Kotkastest kiiremad ja arvukamad linnud on puna-harksabad, kelle arv Monfragües suvekuudel tõuseb. Kaitseala jõgede kohal näeb saalimas ka terava pilguga must-harksabasid, kes otsivad veest kalu (Iiob 28:7, UM).

Teised röövlinnud, nagu kassikakk ja loorkakk, asuvad tegutsema õhtupimeduses. Monfragües pesitsevad kassikakud ligipääsmatutel kaljurüngastel. See elupaik sarnaneb muistse Babüloonia mahajäetud varemetega, mis prohvet Jesaja sõnade kohaselt pidi saama kassikakkude elupaigaks (Jesaja 13:21).

Et Monfragüe säiliks

Monfragüe rahvuspargile lisavad värvikirkust juurde lilled, millest enamik liike õitseb kevadisel ajal. Peaaegu kõik lagedad mäenõlvad on kaetud vaigu-kiviroosiku õrnade valgete õite ja lavendli violetsete õisikutega. Suve saabudes kaunistavad aga rohelisi karjamaid sarlakpunased moonid.

Siinse biotoobi säilitamine on praegu kaitseala ametnike peamine mure. Selleks püüavad nad asendada kohalike puuliikidega sissetoodud männi- ja eukalüptiliigid, millest pole pargis elavatele loomadele kasu. Samuti teevad ametnikud koostööd kohalike karjapidajatega, innustades neid vajaduse korral tammesid istutama, et dehesa’d jääksid püsima. Loodetavasti on neist abinõudest kasu selle ainulaadse Vahemere maade elustiku kaitseala säilimiseks.

[Allmärkused]

[Pildid lk 16, 17]

Vasakult paremale: kari hõrendikul rohtu söömas, genett ja punahirv

[Pilt lk 18]

Raisakotkas

[Pilt lk 18]

Kassikakk

[Pilt lk 18]

Kaljukotkas

[Allikaviide]

Fotod: Cortesía de GREFA