Teaduse ja religiooni vahelise vastuolu kaotamine

„Enam ei peeta teadust ja religiooni kokku sobimatuks.” („The Daily Telegraph”, London, 26. mai 1999)

OMA kõige õilsamates avaldumisvormides on nii teadus kui religioon seotud tõe otsimisega. Teadus avastab maailma, kus valitseb tohutu korrapära, universumit, milles leidub selgeid märke intelligentse kavandatuse kohta. Õige religioon annab aga nendele avastustele tähenduse, õpetades, et füüsilises maailmas ilmneva kavandatuse taga on Looja mõistus.

„Arvan, et religioon on suuresti rikastanud minu teaduslikku arusaamist,” ütleb molekulaarbioloog Francis Collins. Ta jätkab: „Kui ma inimgenoomi kohta midagi uut avastan, tunnen aukartust elu müsteeriumi ees ja mõtlen, et varem teadis seda ainult Jumal. See on väga ülev ja liigutav tunne, mis aitab mul Jumalat paremini mõista ja hinnata, ning tänu sellele toob teadus mulle veelgi suuremat rahuldust.”

Mis aitab siis kaotada teaduse ja religiooni vahelist vastuolu?

Otsingud ei lõpe kunagi

Lepi piiridega. Inimeste küsimustele lõpmatu universumi, ruumi ja aja kohta ei näi tulevat lõppu. Bioloog Lewis Thomas märkis: „Meie otsingud ei lõpe iialgi, kuna inimene on nii täitmatult uudishimulik liik, et ta ei lakka kunagi uurimast,  otsimast ja püüdmast kõike mõista. Me ei suuda iialgi leida vastuseid kõikidele küsimustele. Ma ei kujuta ette, et kord saabuks aeg, mil igaüks hingab kergendatult ja ütleb, et nüüd on talle kõik selge. On asju, mis jäävadki inimesele arusaamatuks.”

Mis puutub religioossesse tõesse, siis ka selles valdkonnas on inimesel kogu aeg midagi uut õppida. Üks Piibli kirjutajaid, Paulus, ütles: „Nüüd me näeme nagu peeglis tuhmi kujutist ... nüüd ma tunnetan poolikult” (1. Korintlastele 13:12).

Meie poolikud teadmised religiooni ja teadust puudutavates küsimustes ei takista aga meid jõudmast olemasolevate faktide abil usaldatavate järeldusteni. Näiteks pole meil vaja detailseid teadmisi päikese päritolu kohta, olemaks absoluutselt kindlad, et päike homme tõuseb.

 Võta arvesse teadaolevaid fakte. Kui otsime küsimustele vastuseid, tuleb meil juhinduda usaldatavatest printsiipidest. Kui me ei lähtu tõendusmaterjali hindamisel kõrgeimatest normidest, võime end nii teadusliku kui ka religioosse tõe otsinguil kergesti eksitada lasta. On selge, et keegi meist ei suuda hakata läbi töötama kogu teaduslikku materjali, mida on täis hiigelsuured raamatukogud. Piiblist võime aga leida kogumiku hõlpsasti läbiuuritavaid vaimseid õpetusi. Piibli ütlusi kinnitavad ka teadaolevad faktid. *

Mis puudutab teadmisi üldiselt, siis on vaja näha nii teaduse kui ka religiooni vallas faktide ja spekulatsioonide, tegelikkuse ja pettuse eristamiseks tõsist vaeva. Nagu Piibli kirjutaja Paulus soovitas, tuleb meil hüljata „vastuolud, mida vääralt „tundmiseks” nimetatakse” (1. Timoteosele 6:20, UM). Selleks et näha, kuidas teadus ja Piibel kokku sobivad, tuleb lasta faktidel iseenese eest kõneleda ning seejuures peame vältima oletuslikke järeldusi ja spekulatsioone ning uurima, kuidas faktid teineteist toetavad ja kinnitavad.

Näiteks, kui me teame, et Piiblis kasutatud sõna „päev” tähendab eri pikkusega ajaperioode, mõistame, et 1. Moosese raamatu aruanne kuuest loomispäevast ei lähe vastuollu teadusliku järeldusega, mille kohaselt maakera vanus on umbes neli ja pool miljardit aastat. Piibli järgi eksisteeris maakera enne loomispäevade algust teadmata hulga aega. (Vaata kasti „Kas iga loomispäev kestis vaid 24 tundi?”.) Isegi kui teadlased  jõuavad ühel päeval maa vanuse suhtes teistsugusele järeldusele, peab Piiblis öeldu ikkagi paika. Selle asemel et teadus räägiks Piiblile vastu, annab see nii selles kui ka paljudes teistes küsimustes füüsilise universumi mineviku ja oleviku kohta hulgaliselt täiendavat infot.

Usk, mitte kergeusklikkus. Piibel annab meile Jumala ja tema eesmärkide kohta teadmisi, mida me ei saa kuskilt mujalt allikast. Miks me peaksime seda raamatut usaldama? Piibel ise kutsub meid oma täpsust kontrollima. Mõtle Piibli ajaloolise autentsuse, praktilisuse, kirjutajate avameelsuse ning aususe peale. Kui uurida Piibli täpsust, sealhulgas selle ütlusi teadust puudutavates küsimustes ja, mis on eriti veenev, sadade ennustuste eksimatut täitumist läbi aegade kuni meie ajani välja, võib omandada kindla usu, et see on Jumala Sõna. Usk Piiblisse ei ole kergeusklikkus, vaid kindlal alusel põhinev usaldus Pühakirja ütluste täpsusesse.

Austa teadust, tunnusta usku. Jehoova tunnistajad kutsuvad eelarvamusteta inimesi, kes on huvitatud nii teadusest kui ka usust, otsima koos nendega tõde mõlemast valdkonnast. Jehoova tunnistajad edendavad oma kogudustes kohast lugupidamist teaduse ja teaduslikult tõestatud avastuste vastu ning sügavat usku sellesse, et religioosse tõe võib leida üksnes Piiblist, mis kuulutab end olevat Jumala Sõna ja mis annab selleks ka külluslikult tõendeid. Apostel Paulus ütles: „Teie, kuuldes meilt Jumala sõna, ei võtnud seda vastu mitte inimeste sõnana, vaid sellena, mida see tõesti on, Jumala sõnana” (1. Tessalooniklastele 2:13).

Muidugi mõista pole religioon nii nagu teaduski jäänud puutumata kahjutekitavatest valedest ja tavadest. Niisiis on olemas õige religioon ja vale religioon. Seepärast on paljud inimesed lahkunud suurtest religioonidest ja saanud Jehoova tunnistajate kristliku koguduse liikmeks. Neile on valmistanud pettumust see, et nende endine religioon ei ole olnud valmis loobuma inimeste traditsioonidest ja müütidest ega aktsepteerima avastatud või ilmutatud tõde.

Lisaks sellele on tõelised kristlased leidnud tõelise elu mõtte, mille on neile andnud Piiblist saadud põhjalikud teadmised selle kohta, kes on Looja ning mis on tema eesmärk inimkonnaga ja meie planeediga. Jehoova tunnistajad on leidnud Piiblist rahuldustpakkuvad ja mõistlikud vastused küsimustele, miks me olemas oleme ja mida toob tulevik. Nad jagavad neid teadmisi hea meelega ka teiste inimestega.

[Allmärkus]

[Kast lk 10]

Kas iga loomispäev kestis vaid 24 tundi?

Mõned fundamentalistid ütlevad, et mitte evolutsioon ei selgita inimesele eelnenud aega, vaid kreatsionism. Nad väidavad, et kogu füüsiline loodu toodi olemasollu vaid kuue 24 tunni pikkuse päeva jooksul umbes 6000 kuni 10 000 aastat tagasi. Siiski ei põhine see väide Piiblil ning just selle õpetuse tõttu on paljud hakanud Piiblit naeruvääristama.

Kas Piiblis mainitud päeva all mõeldakse alati 24 tunni pikkust perioodi? 1. Moosese 2:4 (UM) räägib „päevast, mil Jehoova Jumal tegi maa ja taeva”. See üks päev hõlmab kõiki 1. Moosese raamatu esimeses peatükis mainitud kuut loomispäeva. Sõna „päev” on Piiblis kasutatud ajaperioodide kohta, mis võivad olla tuhat aastat või tuhandeid aastaid pikad. Seega võib järeldada, et Piibli loomispäevad olid igaüks tuhandeid aastaid pikad. Pealegi oli maakera juba olemas enne loomispäevade algust (1. Moosese 1:1). Niisiis on Piibli aruanne tõsiteadusega kooskõlas (2. Peetruse 3:8).

Molekulaarbioloog Francis Collins märgib väidete kohta, mille kohaselt on loomispäevad kõigest 24 tunni pikkused: „Kreatsionism on teinud meie ajal usule rohkem kahju kui miski muu.”

[Kast lk 11]

Kas teaduse moraal on kõrgem?

Paljud teaduseinimesed on hüljanud religiooni, tuues põhjuseks religiooni vastuseisu teaduse arengule, selle sünge ajaloo, silmakirjalikkuse ja julmuse. Mikrobioloogia professor John Postgate ütleb: „Maailma religioonid ... on toonud kohutaval määral inimohvreid, korraldanud ristiretki ja pogromme, asutanud inkvisitsioone. See religiooni varjukülg on muutunud tänapäeva maailmas ohtlikuks. Erinevalt teadusest pole religioon neutraalne.”

Postgate, kes võrdleb religiooni varjukülge teaduse eeldatava ratsionaalsuse, objektiivsuse ja distsiplineeritusega, väidab, et „teadus on [religioonist] moraali poolest üle”.

Kas teadus on aga tõesti religioonist moraalselt üle? Ei ole. Postgate ise möönab, et „ka teadusvaldkondades on kadedust, ahnust, eelarvamusi ja vaenulikkust”. Ta lisab, et „mõned teadlased on olnud suutelised teaduse nimel isegi mõrvama, nagu juhtus natslikul Saksamaal ja Jaapani vangilaagrites”. Ja kui ajakirja „National Geographic” reporterile anti ülesanne uurida, kuidas sattus nende lehekülgedele fossiilipettus, rääkis ta „loo mõtlematust salatsemisest, valede inimeste usaldamisest, egode kokkupõrkest, eneseülendamisest, soovide tõe pähe võtmisest, naiivsetest oletustest, inimlikest eksimustest, kangekaelsusest, manipuleerimisest, tagaselja laimamisest, valetamisest [ja] korruptsioonist”.

Ja pealegi on teadus see, mis on andnud inimkonnale sellised hirmsad sõjapidamisvahendid nagu bioloogilised relvad, mürkgaasid, mürsud, nn targad pommid ja tuumapommid.

[Pilt lk 8, 9]

Hubble’i kosmoseteleskoobi foto Sipelga udukogust (Menzel 3)

[Allikaviide]

NASA, ESA and The Hubble Heritage Team (STScI/AURA)

[Pildid lk 9]

Teadus on avastanud maailma, milles leidub hulgaliselt selgeid märke intelligentse kavandatuse kohta

[Pilt lk 10]

Jehoova tunnistajad edendavad lugupidamist tõsiteaduse vastu ja usku Piiblisse